Intensiivne töö mõjus Mai tervisele kurnavalt. See läks isegi nii kehvaks, et 1933. aastal astus Kalamehe õde Marie Püss tema ekspluateerimise vastu välja. Ta andis kaebuse kohtusse, süüdistades Bernhard Johansoni, et see kurnab tema õde ja hoiab tahtejõuetut meediumi enda juures vastu naise soovi. Kohus ei saanud võtta kaebust sisulisele arutlusele, kuna kaebajal polnud esitada oma õe volitust.
Möödus veel aasta ja siis ilmus Rahvalehes artikkel «Mure meediumi pärast. Hüpnotisöör Johanson ja tema äri», kus kirjutati: «Meedium Kalamehe kohtlemisest hüpnotisööri perekonna poolt liiguvad metapsüühikute ringkondades kummalised teated, mis põhjust on andnud hüpnotisöörile korduvate märkuste tegemiseks. Nii võisid seltsi juhatusliikmed mitmel korral näha, et meediumi näol ja kehal olid sinised plekid. Meedium seletas siis ikka, et plekid olevat tekkinud kukkumisest, ja vaikis.»
Levisid ka jutud, et kord Tallinna tänaval olevat ühe Valgast pärit naise juurde, kes olnud hüpnotiseerimise õpinguid alustanud, astunud Mai Kalamees ja palunud: «Ma näen teie silmadest, et te oskate hüpnotiseerida. Hüpnotiseerige mind nii, et ma pääsen lahti Johansoni mõju alt.» Valga proua oligi teinud, mida temalt paluti. Tagajärg oli, et Mai Kalamees tegigi katset põgeneda Johansoni juurest, kuid see polnud edukas.
Bernhard Johansonil tekkisid arusaamatused ka oma mõttekaaslastega Metafüüsilisest seltsist. Kui ta 1934. aasta sügisel kord jälle Tallinnasse jõudis, kutsuti kokku seltsi koosolek. Tallinna Post kirjutas: «Vana täht on nähtavasti liialt metafüüsiliselt võtnud ka niisuguseid asju, nagu seda on seltsi rahaline asjaajamine. Kuigi uus värskendatud juhatus kutsus kokku peakoosoleku, ei saanud see juhatuselt puuduvaid vajalisi andmeid kätte. Juhatusest langesid välja Johanson ja Topman…» Mediaalse nõuande kabineti tegutsemine seltsi juures otsustati lõpetada, arvestades Kalamehe tervist ja seltsi koosolekuid edaspidi pidama hakata väljaspool Johansoni korterit.
Et hoida oma üliväärtuslikku meediumi kindlalt enda juures, siirdus Johanson Maiga uuesti välismaale. 1935. aastal on hüpnotisöör ajalehele Esmaspäev andnud enda tegevuse kohta pikema intervjuu, kus mainis, et meedium Kalamehe on ta jätnud pikast tööst välja puhkama Helsingi lähedale advokaat Lundelli juure. Enda kohta kõneles Bernhard Johanson: «Berliinis töötasin üle 6 kuu saksa teaduslikus parapsühholoogilises instituudis ja esinesin seal terve seeria teoreetiliste loengutega. Mind oli teenistusse palganud õpetlastest moodustatud konsortsium. Sain palka 800 saksa riigimarka (1150 krooni) kuus.» Berliinis olevat ta meediumiga korraldanud edukaid seansse Argentiina ja Uruguai saatkondades, Hispaania saadikule ja Itaalia konsulile, kes olevat huvitatud olnud nii isikliku elu asjadest kui poliitikast.
1935. aasta 13.mail ilmus teadaolevalt viimane ajaleheartikkel, milles tehti juttu Mai Kalamehest. Selle avaldas Uudisleht ja see kandis pealkirja «Elu pärast surma». Selles on juttu seansist surija juures. Selgeltnägija olevat jutustanud oma nägemustest suremise hetkel: «Imelik magus roidumus levib ta kehas. Ajuti on tal tunne, nagu hõljuks ta lõpmatult eetrilises maailmas. Ta keha on kaetud mingi helendava kestaga. See peenmateriaalne aine koondub aegamisi südame poole ja helendab ikka rohkem. /…/ Kui nüüd täiskuu valgus surija peale langeks ja tagasein lilla või tumehall oleks, võiks iga juuresviibija näha surija eeterkeha! Nüüd liigub üks teine olevus, palju heledam ja suurem... Nüüd on ta päris lähedal. Ta tuli surija vaimule appi. Soo, nüüd nad mõlemad eemalduvad, kuid vaim jääb imepeene fluiidse paelakese abil kehaga seosesse.» Kui haige olevat surnud, siis olevat ka meedium vaikinud ja jõuetult kokku kukkunud. Hiljem olevat ta veel lisanud: «Elu on kool. Ta läheb ühest klassist teise. Surm on eksam.»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar