Bernhard Johanson hakkab hüpnotiseerima

Heili Reinart

Hüpnotisöör Johanson ilmus Tallinna ajalehtede veergudele teadetega oma hüpnoosiseanssidest 1927. aastal. Nii näiteks kirjutas Päevaleht 20. juulil katseist, mida ta korraldas Kadriorus: «Algul suigutas hüpnotiseerija kolm isikut sügavasse hüpnootilisse unne /…/ Edasi muutis hüpnotiseerija ühe uinutatu keha imeväärt kangeks ja asetas selle üle sügava kraavi. Sel kombel moodustatud elava silla üle läksid siis kaks suigutatut ja hüpnotiseerija ise, ilma et nende raskuse all hüpnotiseeritu kokku vajunud oleks.» Ajaleht kiitis meest hästi õnnestunud katse eest.

Mingit eriharidust Bernhard Johansonil ei paista olevat olnud, küll oli ta aga kusagilt hüpnotiseerimise võtteid õppinud. Tallinna Post kirjutas sarkastiliselt: «Nagu kuuleme, piirduvat Johansoni haridus mõne klassi algkooliga. Teadmised hüpnoosi alal on ta omandanud kusagil asja armastajate ringkonnas. Ja lõpuks, kui hüpnoosi süsteem ära õppida, võib teist inimest õppida kolme päeva pärast kunstunne suigutama.»

Bernhard oli alles väga noor – kõigest 20-aastane. Oma oskustega kavatseski ta eelkõige kuulsust, tuntust ja raha koguda. Näib, et just sel aastal ristusid tema teed Mai Kalamehega. 1927-1930 ilmunud mitmetes ja mitmetes Rahvalehe, Päevalehe, Pärnu Postimehe, Kaja, Esmaspäeva jt artiklites tehakse juttu ikka hüpnotisöör B.V. Johansonist «oma meediumiga». Mai Kalamehest räägitakse kui «vanemast naisest, kel juustes halli», «kõhnast sügavate silmadega meediumist», «halli peaga kõhnast daamist», «pr. K-st», «pr. M.K.-st» või ei mainita teda üldse. Peategelane oli ikka hüpnotisöör B.W. Johanson, kes kogu au ja hiilguse endale sai. Iseenesestmõistetavalt ka sissetuleku. Neist kujunes omapärane kuulus tandem, kus organiseerija ja niiditõmbaja oli Bernhard ning Mai vaid abivahend, kes suigutati unne ja kelle ülesandeks oli vaid kõnelda.