Ivo Karlep
"Suur häda tuleb idast. Rahvahulgad põgenevad, Tallinn põleb nagu küünal," kuulutas 1930ndatel külluslikult kaupa täis Tallinna turul jõukast perest pärit Karl Reits. "Kaugel ei ole aeg, kui lähete turule ja tulete tagasi, tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli."
"1930ndatel võis Tallinna turul Estonia teatri juures, kirikutes ja palvemajades kohata korrektse välimusega keskealist meest, kes kuulutas väsimatult sõnumit: "Häda tuleb Tallinnale ja kogu maale, armuaeg lõpeb, Tallinn põleb nagu küünal! Parandage meelt!"," rääkis ajaloolane Toomas Abiline. "Alanud maailmasõda, Tallinna pommitamine ja nõukogude okupatsioon näitasid, et prohvetil oli õigus."
Turuprohvet Reits käis enamasti kuulutamas Tallinna avalikes kohtades, aga ka maal. Reits oli elupõline tallinlane. Ta sündis 1885. aastal jõuka uskliku kaupmehe perekonnas, Reitsid olid kaupluste ja majade omanikud. Inimesena oli Karl endassetõmbunud, tagasihoidlik, aga lahtise peaga, tal läks koolis väga hästi. Ta valdas suurepärast saksa keelt, millest hiljem palju kasu oli. Noormehena abiellus ta endast kümme aastat vanema haritud naise Anna Amoriga.
Vangid hindasid kirikulistest enam
Tallinnas töötas Reits raua-treialina Ilmarise tehases. 1929. aastal kuulis ta selget häält, mis käskis: "Mis te kuulete endale kõrva räägitavat, seda kuulutage ka avalikult." Reits käis tööl 1932. aastani. Siis kuulis ta oma treipingi taga häält, mis ütles, et armuaeg saab läbi, ja käskis selle sõnumi kirjutada pintsli ja värviga oma tööriistakapi peale. Tehases läks liikvele kumu, et mees on ära pööranud. Ülemus tuli ka ütlema, et kui sa seda ära ei kustuta, siis läheb asi halvaks. Ta ei saanud aga seda kustutada ja lasti töölt lahti. Sõnumid ja ilmutused aga jätkusid. Need ütlesid talle: "Inimese poeg, võta ennast kokku, põgene oma rahva juurde ja ilmuta neile, et hädad tulevad." Ja veel: "Mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb kõigist linnaosadest rahvast kokku, räägi seal."
Nii algaski Reitsi turuprohveti ajastu. Uus turg Estonia teatri taga oli suur ja eriline paik, omamoodi külluse võrdkuju. Kirjanik Artur Adson on meenutanud, et kusagil Euroopas rännates ei ole ta näinud nõnda suurt ja rikkalikku turgu. Eesti kvaliteetne toidukaup oli tol ajal ka Euroopa üks odavamaid. Ja järsku kostis seal hüüd: "Häda, häda!" Ajalehed kirjutasid Reitsist omajagu. Adsoni sõnul uskus ta algul, et see kõik ei puuduta teda. Alles pärast sai aru, et see puudutas meid kõiki, kogu rahvast.
Üks pealtnägijaist, Johanna Kõrge meenutas: "Reits seisis 1905. aasta ohvrite mälestussamba juures. Minu sinna jõudes hakkas ta aeglasel sammul edasi minema. Kõndisin talle järele ja kuulsin, kuidas ta kuulutas, et Jumal on ära pööranud oma palge meie rahva pealt ja tulemas on rasked ajad. Häda tuleb idast, suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust, valu, palju pisaraid ja kannatusi. Keegi naine viskas teda kurjalt sõimates riknenud apelsiniga. Reits aga vastas, et Jumal ei ole andnud toitu selleks, et ta jalge alla loopida. See aeg ei ole enam kaugel kui lähete turule ja tulete tagasi tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli. Nii juhtuski, seda teame täna."
Siis aga ilmunud politseinik, kes hakkas Reitsi ära viima, Reits öelnud talle: "Võite mind viia, isegi tappa, aga seda ma teile ütlen: seda vormi te enam kaua ei kanna."
Reits tegi alati rahulikult oma tööd edasi, sest ta oli kindel, et Jumal oli talle selle teha andnud. Ta käis ka kirikutes ja palvemajades oma sõnumit kuulutamas. Üks koguduse liige kirjeldab, kuidas ta läks Jaani kirikusse hommikusele teenistusele, kus käisid soliidsed jõukad linnakodanikud. Konservatooriumi professor August Topman ise istus oreli taga. Kui orelimäng lõpes, kuulutaski Reits oma sõnumit ja kirikumees viskas ta kirikust välja. Reitsile kutsuti taas politsei ja ta sattus arestikambrisse. Oma üleelamiste kohta meenutas prohvet ise, et kaasvangid olnud palju mõistvamad tema vastu kui olid inimesed tema oma koguduses. Vangid leidsid, et Reitsil pole mingit süüd, sest Jumala sõna kuulutamine pole süütegu.
Enamasti aga suhtusid politseinikud ise prohvetisse hästi. Nad andsid koguni nõu, et ta ärgu ta jäägu seisma nii, et rahvas hakkaks ümberringi kogunema. Avalikud koosolekud olid 30ndate lõpus seadusega keelatud. Politsei soovitas, et ta liiguks ringi ja kuulutaks nii, siis ei peaks teda kinni võtma, ja seda prohvet tegigi.
Paljud mõnitasid
Enamasti Reitsi mõnitati. Sõimu saatel lähetas üks kaupmees kundesid peletavale Reitsile tassi kohvi näkku. Prohvet seisatas, pühkis end sõnagi lausumata puhtaks ja lahkus. Viskaja aga kaotas mõne aja pärast mõistuse ja lõpetas elupäevad vaimuhaiglas, nii juhtus ka ülbitseja pojaga. Üks naine käratas Reitsile peale ja viskas kurgiga. Reits aga ütles, et ta on tõstnud käe Jumala enda prohveti vastu ja lisas, et käsi, mis tõusis tema vastu, on ära neetud. Mõne minuti pärast see naine kukkus ja murdis käeluu. See jutt läks turu peal kohe liikvele. Kuulujutte oli palju. Üks rikas daam turtsatanud kord Reitsile, et mis ta rikub inimeste rahu. Prohvet vastanud, et Jumala karistus ei ole enam kaugel. Mõne aja pärast tõsteti selle naise surnukeha autosse ja viidi ära. Ühele baleriinile ennustas ta, et varsti hakkate käima kaltsudes. Kui baleriin oli Siberisse küüditatud, siis tuli talle see ennustus meelde.
Samas ei pannud Reits ka enese kiitjaid tähele. Ta tegi, mida ta pidi tegema. ja kõige vähem ootas ta kiitust.
Reits käis ka kolm korda president Konstantin Pätsi juures Kloostrimetsas. Rahvas sahistas, et Päts ehitab enda talu lähedale Metsakalmistule hinnalise hauakambri. Selle kohta teatas Reits: "Teie võite küll hauakambri ehitada, aga teie luud sinna maetud ei saa."
Päts käitunud rahulikult ja kuulanud prohveti teadaande ära. Siis aga asetanud käe prohveti õlale ja öelnud: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu lolliks läinud. Mine kööki, las naised annavad seal sulle süüa."
Prohvet käis mitu korda ka kindral Laidoneri noomimas. Kindral aga ei viitsinud temaga vestelda, vaid lasi ta iga kord vahistada. Kord käskinud Laidoner ta kallal isegi kumminuia tarvitada.
KARL REITS: Eesti rahvas pillutatakse maailma laiali
Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
Esimesel nõukogude aastal läks Reits Tallinnast minema, sest uus võim meest ei sallinud. Sõja puhkedes oli prohvet oma naise vanemate juures Tartumaal Pikknurmel. Kui ta läks oma naise onutütre juurde, tuli relvastatud Läti hävituspataljonlaste jõuk ja lasi perenaise maha.
Reits hakkas ka karistussalk-lastele jumalasõna kuulutama. Need lubasid, et kui prohvet jumalast lahti ütleb, siis lasevad ta vabaks. Reits aga teatas, et tema väärtusetu ihuga võivad nad teha, mida soovivad, aga tema hing läheb igaveseks Jumala juurde.
Mehed lasid Reitsi seepeale kartulivagude vahel maha. Kui ta surnukeha leiti, aeti ta ka samas lähedal auku. 1942. aastal aga maeti kuulus Eesti prohvet Karl Reits ümber Puurmanni valla erakalmistule koos jumala sõnaga. Reitsi haud on siiamaani alles. Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar