Venemaa telekanalites on väga popid saated kõiksugustest posijatest ja selgeltnägijatest. Ühe sellise saate on sisse ostnud ka TV3 ning näitab seda suure eduga ka Eesti vaatajatele. Veel Venemaal elades nägin ise peaaegu igal sammul, et usk ekstrasenssidesse – nagu selgeltnägijaid Venemaal kutsutakse – oli suurem kui miilitsasse või arstidesse. Ehk vaid õigeusklik kirik suutis neile konkurentsi pakkuda.
Mõni aeg tagasi rääkis Moskva peakardioloog Juri Buziašvili ühes intervjuus, et Venemaal peavad arstid tänapäeval konkureerima mitte ainult välismaiste arstidega (terviseturism välismaale on Venemaal järjest populaarsem kodumaise meditsiini kalliduse ja ebausaldusväärsuse pärast), vaid ka kõiksugu maagide ja selgeltnägijatega. Ta oskas oma väite kinnituseks esitada isegi statistikat. Peakardioloogi hinnangul kulutavat venemaalased ravile välismaal aastas 17 miljardit dollarit, aga kodumaiste posijate peale koguni kaks korda rohkem - 30 miljardit dollarit!
See on metsik, sest 30 miljardit dollarit on 23 miljardit eurot ehk kolm korda rohkem kui Eesti tänavune riigieelarve. Tähtis polegi, kas see hinnang päris tõele vastab, kuid igal juhul näitab see ilmekalt, kui päratult suur on „posijate turg“ Venemaal ning miks tasub hakata selgeltnägijaks, kui sul on vähegi võimeid. Sest see on võimalus üsna kiirelt rikkaks saada! See on Venemaal suur äri ja selliselt tuleb sellesse ka suhtuda. Meedia, eelkõige televisioon, tahab lihtsalt hammustada sellest ärist rasvast tükki.
Mu Moskva korteri perenaine oli kahekordse kõrgharidusega daam, kes enamuse oma ajast reisis välismaal (kuna ta üüris Moskvas välja kokku 7 korterit, siis polnud tal rahaga probleeme). Ta armastas palju rääkida ning meie kohtumised kestsid alati mitu tundi. Korterist ja arvetest rääkisime ehk kümme minutit, ülejäänud ajast poole rääkis ta mulle oma kirjanduselamustest ning teise poole sellest, mida olid talle ja maailmale ennustanud selgeltnägijad, keda ta pidevalt külastas. Nagu ma aru sain, siis oli tal 3-4 selgeltnägijat, kelle juures ta alati esimese asjana käis, kui ta oma reisidelt Moskvasse tagasi jõudis. Nii mitut selgeltnägijat kasutas ta aga sellepärast, et ratsionaalse inimesena „kontrollis“ ta ühe ennustusi teise juures ning vastupidi.
Tema loogika oli selles, et ta uskus ainult neid ennustusi, mida kinnitasid talle mitu posijat. Tal oli umbes nagu vana hea ajastu ajakirjanik, kes avaldas fakti ainult siis, kui seda olid talle kinnitanud vähemalt kaks, aga parem kui kolm sõltumatut allikat.
Ühel meie esimestel kohtumistel ei saanud ma kuidagi suud kinni hoida ja küsisin talt, et miks ta neid üldse usub. Vastus oli tappev: „Aga keda siis veel?“ Poliitikud nagunii valetavad, televisioon iseenesest mõistetavalt valetab, tuttavaid ei saa ka Moskvas alati usaldada ning usk on teatavasti oopium rahvale. Kui sa enam kedagi ega midagi ei usalda, siis sa pead ju kedagi usaldama! Kui keegi enam ei aita, siis peab seda tegema ju mingi kõrgem jõud! Ja mul on kuri kahtlus, et isegi kirikus saadud lubadustesse usuvad paljud venemaalased vähem kui posija omasse.
Ma arvan, et paljud venemaalased suhtuvad selgeltnägijatesse samamoodi nagu mu korteriperenaine. Muidugi on alati ka segavariante, näiteks selgeltnägijad + õigeusk või selgeltnägijad + ametlik meditsiin.
Kui Eestis on tänavapostidel palju kuulutusi imettegevatest dieetidest, siis Venemaa linnades reklaamivad end kõikjal igasugustest needustest vabastajad, haiguste ravitsejad ning tuleviku etteütlejad.
Venemaa suurima sõltumatu uuringufirma Levada-keskuse (keda nüüd võimud üritavad teha „välismaa agendiks“ välismaiste tellimuste eest) viimatise selleteemalise küsitluse järgi uskus venemaalastest 52 protsenti kõiksugu ennetesse ja ennustajatesse, 43 protsenti sellesse, et unes on võimalik saatust ette näha, 38 protsenti astroloogide ennustustesse (isegi vähe!) ning 26 protsenti tulnukatesse.
Kogu seda paranormaalsuse teemat puhub viimastel aastatel teadlikult veelgi lõkkele Vene televisioon. Enamusel müstikast rääkivatest saadetest on head või väge head reitingud, kirjutas sel kevadel ajakiri Ogonjok.
Eriti edukalt tallavad müstikaradu väiksemad ülevenemaalised nišikanalid. Nii näiteks suurendas selgelt müstikale keskendunud Ren TV ühe aastaga oma osakaalu televaatajate auditooriumist 4,6-lt 6,6-le protsendile, mis oli selle suhteliselt popi telekanali parim tulemus viimase 15 aasta vältel.
Aga ka suured telekanalid lõikavad müstika-janust kasu. Kui üks kolmest Venemaa suurimast telekanalist (ning neist ülekaalukalt ka kõige kollasem) NTV näitas filmi Bulgaaria kuulsast selgeltnägijast Vangast, siis ajakirja Ogonjok andmetel vaatas seda müstilised 43 protsenti auditooriumist! (Et Eesti keskmine televaataja on umbes samal tasemel, tõestas ammuilma juba Vahur Kersna.)
Ühest küljest näeb televisioon, et selliste asjade järgi on Venemaal nõudlus ning muudkui näitab. Teisest küljest meeldib selline asjade käik ilmselt ka võimudele, sest nagu kirjutas üks tuntud Vene ajakirjanik hiljuti: „tulnukaid ja posijaid uskuvat baba Njurat on vajalikus suunas oluliselt lihtsam juhtida“.
Sama hull ekstrasensside ja müstika tagaajamine käib Venemaa regionaalses pressis. Seal toimub see muidugi ainukesel eesmärgil, et müstikaga lihtsalt suuremat tiraaži saavutada ja seeläbi üldse mingitki reklaamiraha saada, mis on teadagi lehe väljaandmise eelduseks. Regionaalse pressi puhul kehtib Venemaal loll paratamatus: kui tahad kirjutada kohalikest tõsistest teemadest, tuleb avaldada selle kõrval ka rumalaid, aga müstilisi lugusid.
Kui jutt läheb keskmise inimese maailmapildile Venemaal, armastab tuntud ajakirjanik Julia Latõnina tuua ühe näite. Nimelt olla 2000-ndate keskel ühes uuringus küsitud, kas maailm keerleb ümber Päikese või vastupidi ning tubli viiendik oli vastanud, et ikka Päike tiirleb ümber Maa. Sellest ajast saadik on mind vaevanud uudishimu, et kui küsida Eestis ammu kõiki ära tüüdanud parteide populaarsuse asemel sama küsimus, siis milline oleks tulemus…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar