Gabriel Garcia Marquez, kuulus Colombia kirjanik ja Nobeli
rahupreemia laureaat kirjutas oma lähedastele väga südamliku
hüvastijärukirja ajal, mil põdes rasket haigust.
Kui
Jumal, kas või korraks unustaks, mis seisus ma olen ja kingiks mulle
tükikese elu juurde- siis ma ei ütleks kõike, mida mõtlen, aga kindlasti
mõtleks läbi kõik, mida ma välja ütlen.
Ma hindaks asju mitte nende hinna, vaid tähenduse järgi.
Ma magaksin vähem, unistaksin rohkem. Ma saaksin aru, et iga minut suletud silmadega me kaotame 60 sekundit valgust.
Ma liiguks edasi samal ajal, kui teised seisavad; oleksin ärkvel samal ajal, kui teised magavad.
Ma kuulaksin, kui teised räägivad.
Kui
Jumal annaks mulle juurde tükikese elu, siis ma riietuksin lihtsalt ja
veedaksin rohkem aega päikese käes, laseksin paitada päikesekiirtel
mitte ainult enda keha, vaid ka hinge.
Ma kirjutaksin kogu oma viha jääle ja ootaksin, millal see ära sulab.
Jumal, kui mul oleks alles veel natukenegi elu, ma ei veedaks ühtegi päeva ütlemata oma lähedastele, kui palju ma neid armastan.
Ma veenaksin igat mulle tähtsat inimest, kui oluline ta mulle on ja elaksin armununa armastusse.
Ma
seletaksin lahti segaduses inimestele, kes arvavad, et vananemisega
lõpetavad nad armumise, saamata aru, et just sellepärast nad vananevad,
sest enam ei armu.
Lapsele ma kingiksin tiivad, kuid annaksin võimaluse ise lendama õppida.
Vanuritele ma ütleksin, et surm ei tule mitte vanadusega, vaid mälestuste kustumisega.
Inimesed,
ma olen teie käest nii palju õppinud! Igaüksks tahab elada mäe tipus
saamata aru, et tõeline õnn peitub hoopiski teekonnal sinna.
Ma
olen õppinud, et sellel hetkel, kui vastsündinud pigistab oma väikeses
käekeses isa sõrme, ei lase ta sellest kunagi enam lahti.
Ma olen aru saanud, et inimene tohib vaadata teisele ülevalt alla ainult siis, kui ta aitab tal uuesti jalule saada.
Inimesed,
ma olen teie käest nii palju õppinud ja on veel nii palju asju, mida ma
saaksin teie käest õppida, kuid kahjuks ei pruugi mul enam palju aega
olla.
Ütle alati välja, mida tunned ja tee seda, mida mõtled.
Kui
ma teaksin, et näen sind täna viimast korda magamas, ma kallistaksin
sind nii tugevalt ja paluksin Jumalalt, et ta laseks mul olla sinu
kaitseingel.
Kui ma teaksin, et näen sind täna viimast
korda väljumast meie koduuksest, kutsuksin sind tagasi, suudleksin ja ..
kutsuksin sind uuesti tagasi, et anda sulle veel rohkem.
Kui ma teaksin, et kuulen su häält täna viimast korda, siis ma lindistaksin seda, et kuulata seda veel ja veel, lõpmatuseni.
Kui
ma teaksin, et need on viimased minutid, mil ma näen sind, ma ütleksin
sulle: „Ma armastan sind“ ja ei eeldaks, rumal mina, et sa niigi tead
seda.
Alati saabub homme ja elu annab meile võimaluse,
et midagi muuta. Aga kui ma eksin, ja homset ei tule, siis ma tahaksin
sulle öelda, kui väga ma sind armastan, ja et kunagi ei unusta.
Ei noor ega vana ei saa olla kindel, et homne päev saabub.
Täna võib olla viimane päev, kui sa näed neid, keda armastad.
Sellepärast,
ära oota midagi, tee kõike täna, sest kui homset ei tule kunagi, siis
sa kahetsed seda päeva, mil sa ei leidnud hetke üheks naeratuseks, üheks
kallistuseks, üheks suudluseks, üheks heaks sõnaks. Sa kahetsed päeva,
mil sa olid liiga hõivatud, et täita oma viimast unistust.
Toeta
oma lähedasi; sosista neile kõrva, kui väga sa neid vajad; armasta ja
hoia neid; võta aega selleks, et öelda „mul on kahju“, „anna mulle
andeks“, „aitäh ja palun“ ja kõiki neid armastavaid sõnu, mida tead.
Keegi ei tea sinu salajasi mõtteid. Palu Jumalalt tarkust ja jõudu neid
väljendada. Näita iga päev lähedastele ja sõpradele, kui olulised nad
sulle on. Sa ei tea kunagi, millal on see viimane kord, kui sa neid
näed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar