Nüüd on siis viimaste päevade uudis selge: luterlaste arv on vähenenud ja luterlaste seas (ehkki nad on väga tähtsustanud haridust) on ka kõige väiksem haritute protsent. Ortodoksid aga on tõusuteel või stabiilsed ning katoliiklaste ja budistide seas on suurim haritute protsent. Umbes nii.
Postimehes järeldatakse, et EELK peab ennast ruttu muutma ning vihjatakse, et tuleb muutuda liberaalsemaks jne.
Tahaks aga küsida: kas ortodoksi ja katoliku kirikud ning budism on esirinnas muutumise ja liberaalsuse tõttu? Tundub, et asjalood on vastupidised. Ortodoksi kirik, katoliiklus ja budism on jäänud pigem muutumatuks ega ole ka liberaliseerunud, isegi kui nad on taotlenud uuendusi, leidmaks kontakti kaasajaga. Samal ajal just meie, luterlased, oleme aina korrutanud, et tuleb muutuda ühiskonnale usaldusväärsemaks - ja oleme kinnitanud, et usaldatavuse tõstmiseks tuleb "teisiti"-olla. Nii et mõneti üle rõhutades võiks öelda: kõik kirikud on jäänud muutumatuks ja oma põhihoiakule truuks (see kehtib ka vabakirikute kohta), välja arvatud luterlus, kes on krooniliselt soovinud olla "teistsugune", mis pidavat tõstma usaldatavust. Seda ei kinnita aga faktid: ortodoksid, katoliiklased ja budistid on üsna muutumatuks jäänud ega ole meist rohkem liberaliseerunud.
Edasi võib küsida: kas just meie soov mitte jääda samaks, vaid saada teistsuguseks, pole kahandanud inimeste usaldust luterluse vastu. Kui me ise enam ei taha olla luterlased, vaid seome oma identiteeti muude konfessioonidega ja organisatsioonidega ning vähendame luterlikku traditsiooni osakaalu, miks peaksid siis teised tahtma lugu pidada luteri kirikust?
Veelgi võiks küsida nendelt Eesti ühiskonnas, kes ütlevad, et EELK avanemine liberaalsusele tuleb talle kasuks: kas nad tõesti usuvad, et siis inimesed liituvad kirikuga? Kas nad ise siis tuleksid ristima ja leeri?
Viimaks võiks küsida iseendalt: kas on ikka õige, et usaldatavuse leidmiseks tuleb "teisiti" olla? Keegi ei eita vajalikke uuendusi, kuid ortodoksi kirik, katoliiklus ja budism (pluss vabakirikud) võivad meile näidiseks olla, kuidas oma usu põhialustest ja traditsioonist kinni hoitakse ning ollakse meist edukamad.
Või ongi luterluse lõpp lähedal? Paul Tillich rääkis koguni "protestantliku ajastu lõpust" ...
Mina arvan, et tuleb püüda olla jälle rohkem luterlikum klassikalises mõttes ja ainult sellise hoiaku kindlal baasil saab lubada uuenduste pinnavirvendust. Tuleb kinni pidada üldkristlikust dogmaatikast, mis on aluseks kõikidele kirikutele. Tuleb tõsiselt arvestada luterlike usutunnistuskirjadega, mis on küll ajalooliselt tingitud - kui eks meie luterluski ole ajalooliselt tingitud ning võib järelikult lakatagi, kui me ei soovi oma ajaloolisi tingimusi hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar