Sotaveteraanit

9.aprillil käisin Hollola kirikus ja kantseleis. Siis Maria ja Väinö Lahti pool. Marial oli sünnipäev eelmisel päeval olnud. Nii sain osa koogist ja kohvist. Väinö näitas oma suurt margikogu.

Seejärel olin lubanud külastada Lahti sõjaveterane. Neil oli just pärastlõunal koosviibimine. Nägin ka esimest korda ühte lotat. Lotade tegevus oli pärast sõda keelatud. Kõigepealt oli kohvilaud väga hea soolase suutäiega, korpi ei jaksanud enam süüa.

 Sõjaveteranide ansambel algul laulis omi sõjaaegseid laule.

Tervitati külalisi ja siis said külalised sõna. Minu isa onu võitles vabatahtlikuna Heimopataljoonas ja langes Soome iseseisvuse eest võideldes. Pataljonis oli 1070 meest. Pärast sõda pidi Soome andma N Liidule välja hõimupataljonis, erilises pataljonis võidelnud ja nn. soomepoisid. Hõimupataljonist 172 meest sai põgeneda Rootsi. Minu sõbra isa, kes võitles erilises pataljonis anti N Liidule välja, aga ema ja lapsed said jääda Soome, kuni 1956. aastal anti Soome kodakondsus. Kirikuõpetaja Paul Saar oli soomepoiss ja kuna ta oli sõja ajal abiellunud, siis jäi sõja järel Soome oma naise ja lapse juurde. Aga tollane Soome valitsus mis oli küllalt punane, andis ka Paul Saare välja ja ta oli mõnda aega vangilaagris. Soome pere juurde enam ei lastud.
Enne laevale sõitu käisime veel Hollola vana kiriku juurest läbi. See kirik asub keset surnuaeda. Hollola on saanud nime kiriku ehitaja Hollo nime järele.