pühapäev, 14. aprill 2013

Elust ja surmast

Inimene, vanuses üle viiekümne aasta, on ilmselt surma üle järele mõelnud.
See võib tulla ootamatult homme, aga võib tulla ka alles 30-40-ne aasta pärast.
Eks ole maa peal enne meid elanud miljoneid inimesi? Me ei tea nende nimesidki; kas nad üldse kunagi olemas olid, sel pole mingit tähtsust. On olnud pühakuid ja patuseid, ja on olnud auväärseid inimesi, ja on olnud ka kõiksugu veidrikke ja hulle, aga nad kõik on kadunud - neist pole maa peale jälgegi järele jäänud.
Hoolitsemist ja hoidmist väärivad üksnes need omadused, mille saab endaga kaasa võtta, kui surm hävitab keha ja vaimu, siis on need omadused meie ainukeseks kaaslaseks. Need on ainsad tõelised väärtused, ja elus on üksnes see inimene, kes on nendeni jõudnud - kõik teised üksnes teesklevad elamist.
Kui inimene elus püsib, ei tähenda see veel tingimata, et ta päriselt elab. Mõelge omaenda elule. Kas võite seda nimetada õnnistuseks? Kas võite seda nimetada kingituseks, olemise anniks? Kas tahaksite, et seesama elu antaks teile üha uuesti ja uuesti?
Julgus ei tähenda seda, et hirmu polekski. Vastupidi, hirm on täiesti olemas, aga inimene julgeb hirmuga silmitsi seista. Siinilmas on indiviidina elamine kõige suurem julgus. Elu ebakindlus ja muutlikkus tulevad inimesele kasuks – need peaksid meid rõõmustama. Meil pole vaja harjumuspärastest asjadest kinni hoida, vaid võtta ootamatuid olukordi seiklustena, süvendades sellega iseenda ja ümbritseva maailma mõistmist.
Kui elu nõuab muutust, on meil vaja muutumisjulgust. Samuti on meil vaja julgust seista omaenda tõe eest, isegi kui teised arvavad teisiti, ning julgust minna tundmatusse hirmudest hoolimata. Seda on vaja nii isiklikes suhetes kui ka töösuhetes, ja samuti mõistmaks, kes me oleme ja miks me siin oleme.
Kui surmaga on tehtud rahu ja teda võetakse sama loomulikult nagu sündi, elu ja armastust, siis on kõik hästi.
Asjad on siis läbi mõeldud ja võib rahulikult edasi elada, kuniks elada on antud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar