Laupäeval

Laupäeval oli ühe ustava koguduseliikme, endise eesti keele ja kirjanduse õpetaja ärasaatmine. Eelmisel päeval helistas Ain, et nad said akuga süntesaatori ja jäin siis selle sõnumiga teadmisse, et mul ei tule sünti kaasa võtta. Laupäeval sõitsin juba Misso poole, kui Ain taas helistas ja igaks juhuks küsisin, et meil nüüd akuga sünt olemas. Nemad arvasid, et ikka surnuaial oleks hea kui meil on oma odavam sünt kaasas. Keerasin auto ringi ja panin pastoraadist pilli peale. Endla matusele oli tulnud päris palju rahvast, saal oli rahvast täis. Poole teenistuse peal laulsid koorijuhid kaks laulu, siis veel pojatütar flöödiga, eluloost rääkis üks endine kolleeg jne. Pärast sõitsid lähemad leinajad surnuautoga koju. Meie jäime koolimaja juurde ootama. Olin veidi külmetanud ja panin surnuaiale minnes keebi peale. Peielauas kõlas laul ikka väga võimsalt. Ja üllatas veidi, et osati väga hästi laulda ka neid laule, mida laululehel ei olnud, mõtlesime Araga, et ehk mõni laulab meiega kaasa. Kokku laulsime peielauas kaheksa laulu. Endla käis ju varem ka kirikukooris laulmas. Väga hea enesetunne oli peielauast lahkudes.