Osho armastamine...

"Te olete alatises liikumises, kuhugi teel - teadlikult, alateadlikult, tahtlikult, tahtmatult, kuid te liigte, mingi tohutu jõud töötab lakkamatult teie sees. Järelikult ei ole küsimus mitte selles, kuidas teekonda alustada, vaid selles, kuidas seda ära tunda. Teelolek on olemas, kuid puudub äratundmine."

"Inimene, kes ennast armastab, ei leia endas ego. Inimene, kes armastab iseennast, teeb esimese sammu tõelise armastuse poole. Armastus on rõõm ja jagamine. End armastav inimene austab iseennast. Ja inimene, kes armastab ja austab iseennast, oskab ka teisi austada, sest ta teab – „Nii nagu olen mina, on ka teised.“ Ta saab teadlikuks, et põhiosas oleme kõik sarnased – oleme üks!"

"Inimene, kes armastab ennast, naudib armastust ülimal määral, muutudes nii õndsaks, et armastus hakkab üle ääre ajama, see hakkab ka teisteni jõudma. See lihtsalt peab jõudma! Kui elad armastuses, siis hakkad seda ka teistega jagama. Keegi ei saa igavesti ainult iseennast armastada. Armastus on nagu väike kivi, mis on visatud suurde järve ja mis tekitab veesõõrid – algul õpid armastama ise ennast, siis hakkad armastama kasvõi loomi, linde puid, kaljudsid – võid kogu universumi armastusega täita. Ühest inimesest piisab, et täita kogu universum armastusega, täpselt nagu üksainus kivikene täidab kogu järve sõõridega – üks väike kivikene!"

"Armastuse lill saab õide puhkeda ainult siis, kui pole ego ega soovi valitseda, kui inimene on alandlik, kui inimene ei püüa olla keegi, vaid on valmis olema eikeegi. Siis ei jää teadlikkus tulemata, pealegi kõige kaunimat, kõige süütumat teed mööda, mis on tulvil õisi ja kulgeb mööda kaunitest järvedest, jõgedest, metsatukkadest ning rohelistest väljadest."

"Kuid on inimesi - ja inimesi on ainult kahesuguseid -, keda iseloomustab valdav mõistuspärasus ja loogika. Nende süda on alaarenenud. Ja siis on inimesi, kelle süda õitseb ja mõistus ning ratsionaalsus toimivad kõigest südame teenritena. Inimese häda on selles, et ta püüab teha võimatut - sundida südant teenima mõistust, mis on ilmvõimatu. See on teie kaos, teie segadus."

"Inimesed mõtlevad harilikult, et vihkamine on armastuse vastand. See on vale, täiesti vale. Armastuse vastand on hirm. Vihkamine on pahupidi armastus, see on pea peal seis, mitte armastuse vastand. Vihkav inimene lihtsalt näitab, et mingi osa temast siiski armastab. See armastus on hapuks läinud, ent pole kuhugi kadunud. Hirm on tõeline vastand. Hirm tähendab, et nüüd on kogu armastuseenergia kadunud."

"Kuid teile on korrutatud mitu tuhat aastat, et "kui sa tõeliselt armastad, siis peab sinu armastus olema igavene." Minu arvates ei ole elus mitte midagi igavest. Armastus ei saa olla erand. Seega ärge eeldage, et armastus peab olema igavene. See teeb teie armuelu kaunimaks, sest teate, et olete täna koos, kuid homme tuleb tuulehoog teie koju, täidsab selle värskuse ja aroomiga, jääb nii kauaks, kui eksistents lubab, ja lahkub siis. Te ei tohi püüelda sulgeda kõiki uksi, sest siis värske õhk sumbub."

"Kui te suudate jätkata kasvamist selles intiimsuses, mis ei ole enam elevus, siis tärkab rõõm - kõigepealt elevus, siis armastus ja seejärel rõõm. Rõõm on lõpptulemus, täitumus. Elevus on üksnes algus, vallandaja, mitte lõpp. Ja need, kes tahavad lõpetada kõik elevusega, ei saa iial armastust tundma, teadma armastuse saladust, kogema armastuse rõõmu. Nad teavad elamusi, elevust, kirglikku palangut, ent ei saa tundma armastuse hardust. Nad ei saa kunagi teada, kui ilus on olla koos teise inimesega ilma vähimagi elevuseta, vaid vaikuses, sõnatult, püüdmata midagi teha. Üksnes koos olemine, ühe ruumi jagamine, üks olemine, teineteise jagamine, mõtlemata, mida teha või öelda, kuhu minna ja kuidas nautida - kõik see on kadunud. Torm on läbi ja nüüd algab vaikus."

"Karta ei ole vaja. Te saate kaotada ainult seda, mida ongi tarvis kaotada. Ja kasulik on kaotada see võimalikult vara, sest mida kauemaks see jääb, seda tugevamaks see saab ja keegi ei tea, mis homme ees ootab. Ärge surge enne, kui olete mõistnud oma ehtsat olemust. Üksnes need vähesed inimesed on õnnega koos, kes on elanud oma ehtsa olemusega ja ka surnud oma ehtsa olemusega, sest nemad teavad, et elu on igavene ja surm on väljamõeldis."

"Psühhootik arvab, et kaks pluss kaks on viis, ja mida te ka ei teeks, ta ei muuda kunagi oma meelt. Ta on oma seisukohas veendunud ja jääb sellele truuks. Neurootik teab, et kaks pluss kaks on neli, kuid ta tunneb end väga närviliselt - miks just neli?"

"Kuid põrgu luuakse  seetõttu, et oodatakse taevast."

 "Igavus on teadlikkus korduvusest."

"Loobuge teadlikkusest, et mitte kogeda korduvust, või saage nii teadlikuks, et näha igas korduses midagi uut. Need on kaks teed, kuidas igavusest lahti saada."

"Abielu on teatud mõttes püsivat laadi prostitutsioon. Abiellutakse naise või mehega ja toimub jääv prostitutsioon. See on majanduslik korraldus, mitte psühholoogiline, mitte südamest lähtuv."

"See juhtub alati nii, kui kaks hullu armuvad - nad jäävad kokku, olenemata sellest, missuguse põrgu nad teineteisele loovad. See põrgu on nende taevas."

"Lahkumine peab olema niisama kaunis kui kohtumine. See peab olema isegi kaunim, sest te olete nii kaua koos elanud, teineteisesse juuri ajanud, kuigi te nüüd otsustate lahku minna. Ent mälestused jäävad teid saatma.  Te olete teineteist armastanud, see ei loe, et te nüüd tunnete, nagu te enam ei saaks koos olla - kord oli aeg, mil soovisite eluajaks kokku jääda. Seepärast lahkuge ilma lahkhelideta, ilma tülita. Te olite kaks võõrast, kes kohtusid, ja nüüd saavad teist jälle võõrad, kuid te olete rikkamad aarde võrra, mis teie kahe vahel on sündinud. Te peate lahkudes teineteisele tänulik olema."

"Oskus olla üksinda on oskus armastada. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ei ole seda. See on eksistentsiaalne tõde - ainult need inimesed, kes on võimelised üksi olema, on võimelised armastama, jagama, tungima teise inimese sügavaima tuumani - ilma teist omandamata, temast sõltumata, teise asjaks taandamata ja temast sõltuvusse sattumata. Nad lubavad teineteisele täieliku vabaduse, sest nad teavad, et kui teine lahkub, siis on nad niisama rõõmsad, kui nad on praegugi. Teine ei saa nende rõõmu ära võtta, see ei ole teise poolt antav."

"Kõik on kaunis. Need on kõik piiritu harmoonia noodid. Ja kui te kedagi armastate siis armastate seda harmooniat ja võtate omaks kõik, mis selle harmoonia kujundab. Mõnikord sajab, mõnikord on taevas sünge ning pilves, mõnikord seevastu päikeseküllane ja pilved on hajunud. Mõnikord on krõbekülm ja mõnikord lämmatavalt palav. Samal moel vaheldub inimkliima, samal moel muutub kõik. Kui te armastate, siis armastate kõiki neid võimalusi. Võimalusi on lõputult ja teie armastate kõiki varjundeid ning nüansse."

"Olgu üksindus nagu üsk, rõõmustage ja nautige seda, ärge mõelge, nagu teeksite midagi valesti. See on suhtumise ja lähenemise küsimus. Ärge tõlgendage vääralt. See ei pea olema kurb. See võib olla määratult rahulik ja õnnis. See sõltub teist."