Tartu Kirjandusmuuseumi teadlane Renata Sõukand tõi lauale hiigeltoetuse. Direktor Urmas Sutrop aga vallandas ta ning 1,5 miljoni eurose grandi saanud ravimtaimede uurija lahkub Eestist.
Renata Sõukand (43)
Ravimtaimede alase rahvapärimuse uurija.
Läbis Tartu ülikoolis proviisoriõppe, kaitses magistrikraadi keskkonnateadustes ning doktorikraadi semiootika ja kultuuriuuringute alal.
 |
| „TAMPIGE MIND MUTTA!“: Kõva sõimajana tuntud kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop avaldas Ekspressi ajakirjaniku telefonikõne peale pahameelt, aga konfliktist kirjandusmuuseumis keeldus rääkimast. Foto: Argo Ingver |
Töötas Tartus kirjandusmuuseumis 2004–2017 algul assistendi, hiljem teadurina.
Eesti tuntuim ravimtaimede alase rahvapärimuse uurija Renata Sõukand oli koos abikaasaga kirjandusmuuseumis aastaid vaikne ja tõrjutud.
„Sa oled teaduses eikeegi,“ osatas naiskolleeg. „Ega folkloristid teda või tema uurimisteemat päriselt omaks vist ka pidanud,“ arvab endine töökaaslane. Personalijuht aga kuulas vahele segamata, kui direktor Renatat täiel häälel alandas.
„Kuigi sama personalijuht kirjutas taunivaid kirju töökiusamise teemal,“ mäletab Renata. Kibedalt.
Septembris 2016 sai Sõukand esimese Eesti humanitaarteadlasena Euroopa teadusuuringute nõukogult (ERC) alustava teadlase uurimistoetuse suurusega 1,5 miljonit eurot. Üle Euroopa antakse selles voorus selliseid toetusi välja 325.
Sõukand on viies Eesti teadlane, kellel ERC grant õnnestus koju tuua. Esimesena sai nii suure Euroopa uurimistoetuse 2009. aastal Tartu ülikooli õigusteadlane Lauri Mälksoo.
Sõukandi idee on uurida endisi Nõukogude Liidu rahvaid ja seda, kuidas nad suhtuvad taimedesse ja mismoodi neid kasutavad. Tema mõte on, et nõukaaegne ühtne haridus, meditsiin ja riigikord jättis kindlad mustrid, mis on alles ka täna, kui need rahvad elavad eri riikides.
„Eestis, Valgevenes, Ukrainas on mingi sarnasus,“ ütleb ta.
 |
| 580 EUROT KUUS: Aastaid sai Renata Sõukand kirjandusmuuseumi teadurina tagasihoidlikku palka. Nüüd lahkub ta Tartust ja viib kaasa 1,5 miljoni eurose grandi. Foto: Virgo Siil |
Lisaks talle endale saaks viis aastat vältava projekti juures tööd neli doktoranti ja neli järeldoktoranti.
Sõukand lootis, et suur uurimistoetus muudab suhteid kirjandusmuuseumis. Tema läbisaamine otsese ülemuse, folkloristika osakonna juhataja Mare Kõivaga jättis paremat soovida.
„Ma ei nimetaks seda otseselt kiusamiseks. Aga ma tundsin alati pärast neid vestlusi temaga, neid oli meil väga tihti, et ma olen teaduses eikeegi,“ rääkis Sõukand. Ta on vaikse olekuga teadlasetüüp, aga väga usin. Tänavu on ta suutnud trükis avaldada juba neli teadusartiklit, viies on tulemas.
Siis tuli ERC grant. „Nii suur tunnustus, aga midagi ei muutunud.“
„Ta hakkas minu peale karjuma“
Sõukand toob näite, kuidas tema ja Kõiva vahel läks teravaks Valgevenes. Sõukand arutas sealsete kolleegidega, kuidas uurida, kas kohalikud inimesed käivad metsas taimi ja marju korjamas, kuigi selles riigis on suured piirkonnad, kus Tšernobõli tuumaõnnetuse saaste tõttu on metsaminek keelatud. Kas inimesed käivad metsas, kuigi keelusildid on igal pool üleval?
 |
| „PALGAD EI OLE VÕRRELDAVAD“: Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhatajale Mare Kõivale oli üllatus, et hinnaline grant koos alluvaga Eestist lahkub. Foto: KRISTJAN TEEDEMA |
Kõiva räägib Ekspressile, et Sõukand üritab lihtsalt oma Eestist lahkumist õigustada. „Ta leidis keskastmejuhi ja sõbraliku kollektiivi, kelle peale see asi käänata,“ ütles ta.
Ka ERC grandi puhul olevat Kõiva Sõukandile öelnud, et ükski Eesti asutus ei julge tema projekti üle võtta ja ükski välismaa oma teda ei taha. „Kui, siis ainult Valgevene.“
Mida eeldanuks suure grandi süllekukkumine kirjandusmuuseumilt? Muuseum oleks pidanud sõlmima ERCga eraldi lepingu, et toetab grandiprojekti. Tarvis olnuks palgata mitu abilist personalitöö ja raha korraldamiseks. Selleks on Euroopast raha ette nähtud, 1,5 miljonist eurost oleks tervelt neljandik viie aasta jooksul muuseumile kõlisenud.
Projekt pidi algama tänavu 1. juunil. Kaks kuud varem oleks pidanud kirjandusmuuseum välja kuulutama konkursi Sõukandi uuele töökohale grandi elluviimisel. Ent kui palju muuseumi tuhkatriinu üldse teenib?
„Teist saab ümmargune null, kukute läbi!“
Veel eelmisel aastal sai Sõukand 0,8 töökoha peal kuus puhtalt kätte 580 eurot.
Kõiva sõnul soovis Sõukand nüüd hakata saama suuremat palka kui riigikogu liikmed. Riigikogu lihtliikme palk on 3437 eurot ja 46 senti. Töökuulutust muuseum ei avaldanud, kuulutuse mustandile jättis personalijuht vastamata. Mullu sügisel lubati, et Sõukandi projekti jaoks on muuseumis ruumid, selle aasta algul neid enam ei olnud.
Peamiselt kodukontoris töötanud Sõukand väidab, et on aastast 2006 ostnud oma raha eest töö tegemiseks kolm arvutit, sest kirjandusmuuseum pole seda võimalikuks pidanud.
Mai keskel andis Sõukand muuseumis teada, et asjad ei edene soovitud kiirusel ning ta kaalub, et läheb koos oma 1,5 miljoni suuruse grandiga Eestist välja. See on tema õigus – grandiraha käib teadlasega kaasas ning see, millise asutusega ta kokku lepib ja kus oma tööd tegema hakkab, on teadlase vaba valik.
Sõukand läbis aprillis Itaalia riikliku hindamise botaanikas, see võimaldaks tal kandideerida Itaalias professori kohale. Sõukand väidab, et sellest kuuldes süüdistas direktor Sutrop teda juriidilises kirjaoskamatuses, öeldes, et Sõukand pole teadlasena midagi väärt ning võib töölt lahkuda, aga ilma grandita.
TÖÖSUHTE LÕPP: Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop annab kinga.
Sõukandi väitel ütles Sutrop talle: „Teist saab ümmargune null ja te kukute täielikult läbi… Mina teen kõik võimaliku, et te seda raha kätte ei saa. Luban seda.“ Ka olevat Sutrop lisanud, et grant unustagu Sõukand ära, seda raha ta ei saa. Ühtki tööalast etteheidet direktoril talle polnud.
Teravatoonilist vestlust jälgis kõrvaltoast kirjandusmuuseumi personalijuht, kuid ei sekkunud.
Samal nädalal käis kirjandusmuuseumis sisehindamine, õhk oli närvipingest paks. Sõukand oli otsustanud, et lahkub. 22. mail oli taas Sutropi juures kohtumine.
Sõukand ja tema abikaasa, kirjandusmuuseumi assistent Raivo Kalle olid pidanud nõu juristiga ning esitasid avaldused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Sõukand kirjutas selles paberis, et tööandja on teda kohelnud ebaväärikalt ja alandavalt, mistõttu ta ei pea võimalikuks kirjandusmuuseumiga töösuhet jätkata.
Sama paberi saatis Sõukand haridusministeeriumile ja muuseumi üldlisti. Seepeale suleti ta meilikonto.
Sutrop vallandab oma alluvad
Kaheksa tundi hiljem, kell läheneb õhtul poole üheteistkümnele. Urmas Sutrop paneb digiallkirja: ta vallandab Sõukandi ja Kalle usalduse kaotamise tõttu.
Tema põhjenduste järgi oli muuseum teinud tööd, et Sõukandi granditaotlus osutuks edukaks.
Projektis ettenähtud doktorante kirjandusmuuseum ise koolitada ei saa. Sõukand pidas läbirääkimisi Tartu ülikooli semiootika doktorikooliga. Aga need ei jõudnud kuhugi. See „kahjustas kirjandusmuuseumi mainet“.
Sutrop viitab, et Brüsselist saadud info põhjal on Sõukand saanud nõusoleku Belgia Genti ülikoolist ning ettevalmistused grandi sinna üleviimiseks käisid pikemat aega. Muuseum sellest ei teadnud.
Töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kao enda vastu, seisab Sutropi avalduses. Selle paragrahviga läheb Sõukandi ja Kalle vallandamine üles ka töötajate registrisse.
Etnobotaanika grant lahkus Eestist. Jäi hulk juriste ja juhte.
Urmas Sutrop võtab telefoni: „Mina kommentaare ei anna, mina olen andnud lubaduse, et ma ei kommenteeri. Olen andnud ministeeriumile kirjaliku seletuse, mis on 75 aastaks salastatud.“
Grant on koos Sõukandiga kirjandusmuuseumist lahkunud?
„Jah. Me peame tegema kõik meist oleneva selle viimiseks Genti ülikooli.“
Sõukand ise kirjutab, et lahkub kirjandusmuuseumist seoses halva tööõhkkonnaga?
„Ma ei kommenteeri,“ hakkab Sutrop karjuma. „Kirjutage minu kohta, mida tahate, tampige mind mutta, maa sisse, ma ei kommenteeri, mitte ühte sõna te minult ei saa.“
Selles asjas on kaks versiooni?
„Minul on oma versioon, see versioon on ministeeriumil, te tehke mis tahate. Teie tampige mind, kui tahate, nii palju, kui tahate, aga ma ei kommenteeri mitte ühte sõna. Tampige, tampige, tampige!“
Kõne katkeb.
Sõukandi ülemus Mare Kõiva võtab toru.
„Kas suhted teie ja Sõukandi vahel olid pinevad?“
Grandisaajal on Euroopas suured võimalused
Kõiva räägib pikalt ja murelikult: „Grandi omanik saab Belgias professorikoha. Meie palgad ei ole võrreldavad Belgia professoripalkadega. See oli mulle suur üllatus, et grandid võivad väga vabalt liikuda. Grandisaajal on Euroopa piires väga suured võimalused läbirääkimiseks. Me ostame tagasi väga helgeid päid, aga me ei suuda nii nagu Genti ülikool, kes aastaid kuulutab, et tulge oma grandiga meile, me maksame teile juurde.“
Kirjandusmuuseum on saanud esimese ülekande Sõukandi grandirahast. See tuleb tagasi maksta.
---------------
Kus juhivad keskpärasused pole geeniustele kohta.
2017-06-07 08:18:06
"Kõiva sõnul soovis Sõukand nüüd hakata saama suuremat palka kui
riigikogu liikmed." uau-uau-uau! Riigikogu liikmest küll ei tohi
suuremat palka saada, see on selge pühaduseteotus! :))
Kuid see keskastmejuhi koomika on isegi suht tagasihoidlik selle kõrval, millist absurdikomöödiat ettevõtte juht ise harrastab:
"Sõukand ise kirjutab, et lahkub kirjandusmuuseumist seoses halva tööõhkkonnaga?
„Ma ei kommenteeri,“ hakkab Sutrop karjuma. „Kirjutage minu kohta, mida tahate, tampige mind mutta, maa sisse, ma ei kommenteeri, mitte ühte sõna te minult ei saa.“
Selles asjas on kaks versiooni?
„Minul on oma versioon, see versioon on ministeeriumil, te tehke mis tahate. Teie tampige mind, kui tahate, nii palju, kui tahate, aga ma ei kommenteeri mitte ühte sõna. Tampige, tampige, tampige!“"
Tegelikult ka, kas seal asutuses levib mingi ajuviirus? See on ju naeruväärselt stupiidne retoorika, mida sealsed juhid viljelevad!
Lisaks veel, et arvestades, kui idiootselt juhid oskavad ajakirjanikele vastata, ei ole mul mingit kahtlust, et Sõukanna jutt vastab tõele. See on ju täiesti ebanormaalne suhtlus ja kui nad juba avalikus suhtluses nii haiged on, siis eraviisiliselt on olukord muidugi veel kordades hullem.
Kuid see keskastmejuhi koomika on isegi suht tagasihoidlik selle kõrval, millist absurdikomöödiat ettevõtte juht ise harrastab:
"Sõukand ise kirjutab, et lahkub kirjandusmuuseumist seoses halva tööõhkkonnaga?
„Ma ei kommenteeri,“ hakkab Sutrop karjuma. „Kirjutage minu kohta, mida tahate, tampige mind mutta, maa sisse, ma ei kommenteeri, mitte ühte sõna te minult ei saa.“
Selles asjas on kaks versiooni?
„Minul on oma versioon, see versioon on ministeeriumil, te tehke mis tahate. Teie tampige mind, kui tahate, nii palju, kui tahate, aga ma ei kommenteeri mitte ühte sõna. Tampige, tampige, tampige!“"
Tegelikult ka, kas seal asutuses levib mingi ajuviirus? See on ju naeruväärselt stupiidne retoorika, mida sealsed juhid viljelevad!
Lisaks veel, et arvestades, kui idiootselt juhid oskavad ajakirjanikele vastata, ei ole mul mingit kahtlust, et Sõukanna jutt vastab tõele. See on ju täiesti ebanormaalne suhtlus ja kui nad juba avalikus suhtluses nii haiged on, siis eraviisiliselt on olukord muidugi veel kordades hullem.
07.06.2017 09:41
Minu jaoks on probleem teises kohas - kuidas üldse saab nii
rahvusliku asutuse nagu Kirjandusmuuseum etteotsa panna inimese, kes on
nii aktiivselt rahvusluse vastane? Ühe rahva oma kirjandus on ju selline
ala, mis nõuab just rahvuslikku suhtumist. Tuletame meelde, kuidas ta
meie rahvuslille - rukkilille - natsismi sümboliks kuulutas - niisama
lambist, mingeid kaugeid pangermaani sidemeid leides - ja teadis, et kui
sul on baieri-tirooli elementidega (st tumedamast materjalist revääride
sisemine osa ja taskuklapid) pintsak, oledki kohe nats - mul kodus
kapis samade elementidega pintsak - olengi ka nats või?
Ilmselt on see ametikoht tal ikka poliitiline tellimus, väga poliitiline ja väga rahvuslust hävitav tellimus. Mitte pelgalt kits kärneriks, vaid otsene sabotaaž. Tekib juba hirm, et mis sest Eesti Rahva Kirjandusmuuseumist niimoodi järgi jääb, ilmselt see Eesti Rahva osa on sealt varsti kadunud?
Ilmselt on see ametikoht tal ikka poliitiline tellimus, väga poliitiline ja väga rahvuslust hävitav tellimus. Mitte pelgalt kits kärneriks, vaid otsene sabotaaž. Tekib juba hirm, et mis sest Eesti Rahva Kirjandusmuuseumist niimoodi järgi jääb, ilmselt see Eesti Rahva osa on sealt varsti kadunud?
07.06.2017 11:34
Iga grandiga kaasneb ka tulu asutusele, aga ju siis pole
kirjandusmuuseumile seda poolt miljonit tarvis. Palgaraha on selline
nagu eelarvesse kirja pandi ja toetuse andja aktsepteeris, mitte mida
osakonnajuhataja arvab oma arust paraja olevat.
