Arvo Varik oli sügaval nõukaajal tubli nuhk. Talle meeldis see amet,
meeldis nuhkida. Arvo sõlmis kergesti sõprust erinevate inimestega,
oskas neid kallutada südant puistama. Ja eriti nautis ta ettekannete
koostamist julgeolekule. Ta sai head palka ning oli eluga rahul. Arvo
Varik jootis sõpru ning kuulas mõnuga, kuidas joomasõbrad riiki
siunasid. Samal õhtul koostas ta ettekande, jälle kasvasid toimikud ja
Arvo teenis ülemustelt kiituse.
Siis algasid Eestis pöördelised
sündmused. Uued tuuled puhusid ja üha avalikumalt räägiti Eesti
iseseisvusest. Ja lõpuks saabuski vabadus. Arvo Varikus toimus usuline
ärkamine. Ta laskis ennast ristida ja hakkas usinasti armulaual käima.
Tihti nägi ta kirikus ka neid, kelle kohta ta nõukaajal julgeolekusse
ettkandeid tegi. Kuid Arvo Varik tundis ennast uue inimesena ning uskus,
et vana elu on möödas, kõik patud on talle andeks antud. Oli kerge ja
hea. Varsti sai ta tööle kaposse. Ja jälle hakkas ta nuhkima, nüüd juba
uue vabariigi heaks. Ta võttis oma tööd väga tõsiselt, meelitas sõpru
Eesti Vabariiki põhjama. Ta sai head palka ning tundis, et on oma
riigile vajalik, aitab selle õitsengule kaasa ja võitleb vaenlastega,
kes tahavad õõnestada riiki, mida ta armastas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar