kolmapäev, 5. märts 2014

Ukraina kriisist

Ukraina seisab kodusõja lävel. Suur maa, kus on suur rahvaarv, inimestel ja riigil väikene laenukoormus, riigis paiknevad  maavarad ja ettevõtted kuuluvad lõviosas riigile või rahvuslikule kapitalile.
Huvitav et samasuguseid maasid on veel, kus on toimunud analoogne olukord – rahvas hakkab mässama valitud riigikorra vastu, toimuvad ulatuslikud protestid, tekivad tulevahetused kus hukkuvad nii protestijad kui ka valitsuse kaitsjad ning lõpuks mattub maa kodusõtta. Süüria, Venetsueela, nüüd siis Ukraina.

Mis siis toimub? Põhjus on lihtne, aga hoopis mujal kui me arvame. G20 riikide, maailima suurimate riikide ,  võlg on ülisuur, kõik on üksteisele rohkem või vähem võlgu ning see võlg kasvab.  Kust leida raha, kui suur osa oma maa toodangust kulub laenu tagasimaksetele? Enam ei ole avastamata maasid, pole omanikuta maavarasid mida ammutada, kogu Maa on jagatud riikide vahel. Ainuke viis oma majandust laiendada on allutada oma majandusliku kontrolli alla riigid koos nende rahvastega –inimesed saaksid võtta laenu, mille tulu hakkab vastavale riigile laekuma, ettevõtted tuleb anda „õige“ kapitali kätte, kes kasumi õigesse kohta suunab. See on turu vallutamine – puhas äri, ei midagi isiklikku. Kui sinu käsutuses on supervõim, ei ole midagi piiriks – allutatavas riigis panna paika õige valitsus, kes hakkab täitma õigeid korraldusi.

Aga miks ikkagi kodusõda, miks peavad inimesed hukkuma? Põhjuseks on ahnus – suured riigid ei suuda kokku leppida, kes millise riigi oma kontrolli alla võtab. Ahnus on niivõrd suur, et uut Molotov-Ribbentropi paki ei sõlmita ja kontroll riikide üle tuleb võtta teiste meetoditega. 

Ainuke keerukus selles protsessis on jätta enamikele osalejatele ning kõrvaltvaatajatele mulje õiglasest, üllast võitlusest.  Näidata selgelt, kes on vaenlane kelle vastu tuleb koonduda.  Vana taktika – Hitler näitas juute kui vaenlasi, kommunistlik võim kapitaliste.  Näita vaenlast, tekita hirm ja inimene kaotab analüüsivõime ning võtab vastu just need otsused mida talle ette söödetakse, uskudes et „mina otsustan“.  Rahvuslikud pinged pigem aitavad kaasa soovitud tulemuse saavutamisele.

Kui kõik on kõigile võlgu on ikkagi keegi kellel on mõõtmatult  palju raha. Miks nad  siis niiväga rikkust juurde ihaldavad, neil on ju niigi mõõtmatult palju raha? Küsimus on vale. Neil on palju raha, kuna nad soovivad palju raha – see on viis kuidas nad mõtlevad, kes nad on. Neil puudub igasugune stiimul seda mõtteviisi muuta.

Seega – te vaatate mitme lavastaja poolt koostatud etendust. Teile näidatakse just sellist sisu, et teid juhtida vajalikus suunas.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar