Kas Hitler piirdus Anschlussiga? Ei. Ka Venemaa ei lepi Ukrainaga Ja pärast Ukrainat saab Venemaal olla vaid üks siht - Balti riigid.
Venemaa okupeeris Krimmi. Lääneriigid, kaasa arvatud Eesti, on segaduses ning suudavad kuuldavale tuua vaid ajast maha jäänud ning üha piinlikumalt kõlavaid käibefraase. Venemaa ei oota, millal EL-i välisministrid ükskord kokku saavad, vaid taob rauda, kuni see on kuum - viib Krimmi uusi üksusi ning lahingutehnikat, laiendab kriisi Ida- ning Lõuna-Ukrainale ja instrumentaliseerib tema kaitsva tiiva alla putkanud Viktor Janukovitsi (kasutan meelega venepärast nimekuju) Kiievis võimu haaranud inimeste legitiimsuse küsimärgistamiseks ja oma kriminaalsele tegevusele kattevarju tekitamiseks.
Lääs aga - lääs muigutab ÜRO-s,
kus Venemaal on julgeolekunõukogus vetoõigus, käratseb OSCE-s, kus kõik
otsused peavad vastuvõtmiseks saavutama konsensuse, mida Venemaa (või
mõni tema vasall) muidugi ei anna ning laseb suurriikide juhtidel teha
klounaadselt hambutuid avaldusi. Ning iga päevaga, mis niisuguse
asendustegevuse peale kulub, paljundab Moskva reaalseid fakte, millede
ees nn rahvusvaheline üldsus seisma peab.
Ühesõnaga,
Venemaa võitleb, jõhkralt ja hoolimatult, tõestades kõigile, et külma
sõja järgne maailm on asendunud külma sõja järgse järgse maailmaga, kus
Moskva ei pea senist rahvusvahelist korda, õigust ja organisatsioone
esilekerkinud probleemide lahendamisel enam pädevateks.
Mis on siis pädev? Moskva seisukohast vaid jõud, julgus jõudu kasutada ja valmisolek jõu kasutamise nimel vereohvreid kanda.
Kas
läänel on see valmisolek olemas? Äärmisel väheusutav. On üks asi minna
sõjalistele operatsioonidele afganistani moonikasvatajate vastu ja
hoopis teine asi võtta vastu väljakutse maailma suurima territooriumiga
ja rohkeimate toormevarudega tuumariigilt, kes tunneb ennast süvenevas
vastasseisus läänega nurka surutuna ning ei kavatse võitluseta oma
reviire loovutada.
Mida Moskva
teab - ja mida teab ka lääs, aga pole endale peegli ees silma vaadateski
valmis tunnistama - on see, et lääne tsivilisatsioon on omas
dekadentsis jõudnud allakäigu viimasesse faasi, kus maksavad vaid raha
ning mugavus. Selles aastakümneid kestnud oleskelus on tippu tõusnud aga
karjeristid ja intrigaanid, kes on suutelised olema vaid hea ilma
kaptenid. Tormis kaotavad nad pea ning oskavad rääkida vaid banaalsusi
ning vastavalt ka käituda.
Osvald
Spengler on kõike seda prohvetlikult ette ennustades oma „Õhtumaade
allakäigus" seepärast enam kui õigesti osundanud, et lääne demokraatia
tapab raha (täpselt see, mis on juba juhtunud), raha võimu tapab aga
jõud. Vikerkaarelipu ja sookvootide eest võitlev Euroopa on selles
suhtes täielik impotent, USA kaalub sekkumisel aga kindlasti laiema
globaalse mängu käike ning peab vältimatult arvestama sellega, et
keskmisel ameeriklasel pole muidugi aimugi, kus mingi Krimm asub. Lisaks
on Ameerika muu maailma probleemidest väsinud ja soovib Suure Tõlluna
puhkama jääda. Ja ega me tea, kas ta suvatseb ärgata ja vankriaisa pihku
äsada, kui mõni Eesti nimeline karjapoiss ühel hetkel kisama pistab.
Just
siin ongi eksistentsiaalne küsimus laiale ringile: kas lääs (eelkõige
USA) on valmis Moskva käest Krimmi ja Ida- ning Lõuna-Ukraina
tagasirebimiseks tõeliselt kompromissitut võitlust alustama? Vähe
usutav. Märksa tõenäolisem on, et lääs käitub täpselt samuti nagu 1938.
aastal, kui Saksamaa Adolf Hitleri juhtimisel nõudis endale Tšehhoslovakkiat, mille iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse garantideks olid Rahvasteliidus NSV Liit ja Prantsusmaa.
Tookord
lõppes asi Briti peaministri Neville Chamberlaini vahendusega, mis
heitis Tšehhoslovakkia Hitlerile lõhki rebimiseks. Kas Hitler jäi
sellega rahule? Ei. Ka Venemaa ei lepi sellega. Pärast Ukrainat saab
Venemaal olla aga veel vaid üks siht - Balti riigid.
Siinkohal
on naiivne väita, nagu saaks lääs Venemaad mõjutada mingite
sanktsioonide ja kleptokraatliku kliki rahade külmutamisega. Putin ja Co
on omad rahad praeguseks kenasti ohtusse kohta toimetanud ja Venemaa
võib majandusblokaadi taluda pikka aega stoilise rahuga, sest keskmine
venelane suudab erinevalt eurooplasest või ameeriklasest ennast elus
hoida ka valge viina ja kartuliga. Kes aga vene toormeta oma sepikoda
käimas hoida ei suuda, on Euroopa juhtriik Saksamaa.
2008 korraldas Venemaa läänele eksami sõjakäiguga Gruusia vastu. Lääs kukkus sellel eksamil läbi. Prantsusmaa presidendi vahendatud rahulepingu kohaselt pidanuks Venemaa oma väed Lõuna-Ossetiast ja Abhaasiast ära
viima, aga nagu teame, pole Moskva seda siiani teinud. On äärmiselt
vähe usutav, et ta lahkub nüüd ka kord juba vallutatud Krimmist, mis
liiatigi pole ajaloos kunagi olnud Ukraina orgaaniline osa.
Tegelikult
on Ukrainal vaid üks - ja verine - võimalus Krimmi (ja teisi
potentsiaalselt separatistlikke piirkondi) taas oma võimu alla tuua.
Selleks on sõjaväe jalule tõstmine ja agressorile relva jõul vastu
hakkamine. Nii nagu Janukovitš langes vereohvrite hinnaga, nii tõmbub ka
Venemaa tagasi, kui ta kogeb, et talle relv käes otsustavalt vastu
hakatakse. Sest Venemaa pole kaugeltki nii tugev nagu ta blufib.
Kardetavasti
on praegu Kiievis asendusvõimudena tegutsevad tegelased kõigi oma
(majandus)hädadega liiga lääne marionetid, et teha seda, milleks Ukraina
põhiseadus neid kohustab. Lääneriikidele ei maksa oma mugavustsoonis
edasilebasklemise juures mingi Krimmi või Donetski ohverdamine aga midagi.
Kuuekümnendate
aastate hipiideoloogia vaimus kasvanud lääne liidrid teavad ju vaid üht
juhtlauset - "Make love, not war!". Venemaal on teised laulusõnad: „A
jesli zavtra voina..." - aga kui homme on sõda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar