Veel tänapäevalgi võivad paljud kohalikud elanikud Häädemeestel ja selle ümbruskonnas rääkida üllatavaid lugusid kirikuõpetaja Ernst Gottlob Jaeschest (1867–1945), kes aastatel 1909–1932 teenis sealset kogudust ning ravis ligimesearmastusest ja tasu nõudmata abivajajaid. Ühelt poolt oli ta Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (EELK) pühendunud vaimulik, teisalt ei mahtunud tema isepäine
tegevus ameti piiridesse ning tõi kaasa konflikte ametivõimude ja kirikuvalitsusega. Artiklis antakse ülevaade Jaesche elust ning tegevusest Häädemeestel nii vaimuliku kui ka ravitsejana.
Jaesche põlvnemine ja noorusaastad
Ernst Jaesche vanaisa Gottlob Benjamin Jäsche (1762–1842) kutsuti 19. sajandi alguses täitma Tartu Keiserliku Ülikooli esimese filosoofiaprofessori kohta. Gottlob Jäsche alustas tudengipõlve teoloogiaõpingutega Halle Ülikoolis, kuid aja jooksul leidis ta enda jaoks filosoofia, millesse jäägitult kiindus. Jäsche jätkas õpinguid Königsbergis, kus tutvus Immanuel Kantiga. 1802. aastal asus ta Tartusse, kus pidas kuni 1839. aastani ülikoolis filosoofiaprofessori ametit. Jäschest sai oma õpetaja Immanuel Kanti loogikaloengute käsiraamatu väljaandja.
Gottlob Jäsche poeg Emanuel Jaesche (1821–1907), Ernst Jaesche isa, omandas Tartu Ülikoolis arstikutse ning asus tööle sõjaväearstina Venemaal. Emanuel Jaesche abiellus Peterburist pärit Agnes Schmidtiga, kellega neil sündis üheksa last. Neist kolmas poeg, Ernst Gottlob Jaesche, tuli ilmale 30. septembril 1867. aastal Peterburis.
Võimaldamaks lastele paremat haridust, pöördus perekond 1872. aastal tagasi Tartusse, kus seati end sisse Gottlob Jäschelt päritud majja Botaanika (Kroonuaia) tänaval. Emanuel Jaesche asus Tartus tööle silmaarstina.
Ernst Jaesche koduseks keeleks oli prantsuse keel, hiljem omandas ta lisaks saksa ja vene keele. Tema haridustee oli küllalt kirev.
1887. aastal lõpetas ta Tartus Kollmanni Gümnaasiumi. 1888. aasta talvel immatrikuleeriti ta isa soovil usuteaduskonna üliõpilaseks, ehkki Jaesche ise oli eelistanud õppida meditsiini. Teoloogiaõpingute kõrval pühendas meditsiinihuviline usuteaduse tudeng siiski aega ka arstiteaduse ja filoloogia loengute kuulamisele. Meditsiinikursustest läbis ta teoloogiaõpingute ajal näiteks esmaabikursuse.
Jaesche lõpetas usuteaduskonna 1895. aastal, kuid jäi enne vaimulikuteele asumist veel aastaks ülikooli juurde filoloogiat õppima.
Prooviaasta 1897–1898 teenis noor teoloog Põlva koguduses Võru praostkonnas, seejärel 1898. aastal Tõstamaal Pärnu praostkonnas. Enne ordineerimist täiendas Jaesche end 1899. aasta esimesel poolel vabakuulajana Berliini Ülikoolis, kus osales endiste Tartu teoloogide Adolf von Harnacki ja Reinhold Seebergi ning ajaloolase Theodor Schiemanni loengutel. Noore teoloogi suur huvi sotsiaalküsimuste ja inimeste abistamise vastu viis Bielefeldi, kus ta õppis Friedrich von Bodenschwinghi juhitud hoolekandeasutuse juures haigete eest hoolitsemist, ning Bremerhavenisse, Hamburgi ja Eisenachi, et omandada kogemusi meremisjonis ja noorte meeste seltsi töös. Tagasiteel Eestisse osales Jaesche Norras Kristianias (Oslos) sealse meremisjoni ja päästearmee töös. Teenistuskirja järgi ordineeriti Ernst Jaesche 5. septembril 1899. aastal Riias Pärnu praostkonna vikaarõpetajaks.
Esialgu tuli noorel jumalasulasel leppida abiõpetaja kohtadega Vändra ja Käru kogudustes ning teenida mitmel pool mujal Pärnumaal.
1902. aastast teenis ta lühikest aega eesti kogudusi Venemaal ja mõnel pool Lätis. Lätis asuvaid eesti diasporaasid jäi ta teenima ka hiljem, Häädemeeste õpetajana. 1904. aastal sai Jaesche Hanila ja Varbla koguduste õpetaja koha.
Vaid mõni kuu hiljem tuli tal suunduda puhkenud Vene-Jaapani sõja tandrile, kuna ta oli määratud III Mandžuuria armee vaimulikuks.
Koguduste eestseisjad palusid konsistooriumit neid hingekarjase äraolekust säästa, sest juba enne seda, kui Jaesche ametisse kinnitati, olid koguduste õpetajakohad pool aastat vakantsed olnud. Kirikueestseisjate nõudmiste kohaselt oleks tulnud leida uus õpetaja, kes jäänuks püsivalt kogudusi teenima. Kirikuvalitsuse otsus oli aga kindel ning Jaesche oli sunnitud kodumaalt mõneks ajaks lahkuma. Kui vähe oli noores vaimulikus auahnust ning samas kui palju kõigutamatut usku ja kindlameelsust, näitab suhtumine autasudesse, mis määrati talle pärast teenistust Vene-Jaapani sõjas.
Nimelt saabus 2. juunil 1906. aastal konsistooriumisse teade, et Jaeschele, kes oli selleks ajaks turvaliselt koju jõudnud, oli keisri poolt annetatud Püha Stanislavi 3. klassi orden ning et selle eest tuli tasuda 15 rubla riigilõivu. Jaesche tunnistas, et sai tõepoolest juunis 1905. aastal sõjaväljal ordeni kätte, kuid ei kavatsenud tagantjärele lõivu tasuda, väites, et temaga koos teeninud Liivimaa kaplanid William Jucum ja Ernst Auning said ordeni ilma selle eest tasumata. Konsistooriumi järelepärimisest selgus, et nimetatud õpetajad olid maksust vabastatud, kuna nende Püha Stanislavi 3. klassi ordenid olid „mõõkadega“, s.t sõjaväeliste teenete eest antud, Jaeschel aga tuli siiski nõutud summa maksta. Ordeni eest tasus Jaesche pärast pikka põiklemist alles juunis 1907. aastal. Sama aasta augustis määrati talle järgmine autasu – Püha Anna 3. klassi orden –, mille eest Jaesche tasus koheselt nõutud 20 rubla suuruse riigilõivu, kuid „ei leidnud“ võimalust ordenile konsistooriumisse järele minna. 1908. aasta aprillis saadeti kõnealune orden vaimulikule koju.
Jaesche tegevus Häädemeestel
1909. aastal valiti Jaesche Häädemeeste ja Tahkuranna õpetajaks. Sellel kohal töötas ta kuni pensionile jäämiseni 1932. aastal. Häädemeeste ja Tahkuranna kogudused olid sarnaselt Hanila ning Varbla kogudustega vaesed, mis tähendas kirikuõpetaja jaoks madalat palka, kuid palju tööd. Kuna kahe koguduse piirkond oli lai ja asustus hõre, oli kirikuõpetaja sageli sunnitud vajalike talituste läbiviimiseks koguduste äärealadel ja diasporaades ette võtma mitmepäevaseid ametisõite.
20. sajandi algusaastail ei olnud eesti rahvusest noortel vaimulikel lihtne kodumaal teenistust leida. Jaesche kui baltisakslase eelistamine tekitas rahvuslikult meelestatud ringkondades vastasseisu, mistõttu Häädemeeste õpetaja valimist kajastati ajakirjanduseski üsna ulatuslikult. Kolm eestlasest koguduseliiget Laiksaarest seadsid Jaesche valimise seaduslikkuse kahtluse alla ja nõudsid vastaskandidaadi, eestlasest pastori August Nigoli kinnitamist õpetaja kohale. Jaeschet kirjeldati eesti keelt mitte oskava baltisaksa pastorina, kes röövis väljapaistvalt eestlasest õpetajalt teenistuskoha kodumaal. Sellised väljaütlemised sundisid üht Hanila-Varbla koguduseliiget endise õpetaja eest ajalehes erapooletult kostma. Koguduseliige kirjeldas õpetajat ausameelse ja heasüdamliku mehena, kes elas üksiku munga elu ning eelistas alamaid mõisnikele, erinedes selliselt tüüpilisest baltisaksa vaimulikust.
Oma seisukoha esitas ajakirjanduses ka Pärnu maakonna praost Paul Hörschelmann, kes tunnistas, et Nigoli kandidatuuri ei kaalutudki, sest Liivimaa konsistoorium välistas tema kinnitamise õpetajakohale ning nii valiski kirikukonvent Jaesche ühehäälselt Häädemeeste ja Tahkuranna õpetajaks. Samal ajal uuriti konsistooriumis põhjalikult Laiksaare meeste kaebust, kuid süüdistustel ei leitud alust olevat. 7. märtsil 1910, kaheksa kuud pärast õpetajaks valimist, leidis aset Jaesche introduktsioon ning 1911. aasta kevadel tuli lõplik otsus kaebuse tähele panemata jätmise kohta.
Häädemeeste õpetaja koht andis Ernst Jaeschele võimaluse oma senist elujärge parandada. 2. septembril 1913. aastal abiellus Ernst Jaesche Hedwig von Mindinguga. Pärit oli Hedwig Minding mõisnikuperest, kuid tema vanaisa oli olnud Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor Ferdinand Minding (1806–1885). Pärast isa surma oli Hedwig von Minding koos emaga kolinud vanaisast jäänud majja Aia (Vanemuise) tänaval Tartus. Abielu sõlmimise ajaks olid Hedwig von Minding ja Ernst Jaesche küpses eas. Nende liit oli kirjelduste järgi harmooniline, naine oli abikaasale tema töös alati toeks. Häädemeestel nähti abielupaari tihti koos jalutamas ja suvisel ajal ravimtaimi korjamas.
Uue ajastu algus, Eesti Vabariigi iseseisvumine, tõi kaasa umbusalduse baltisakslastest vaimulike vastu. Landeswehri sõda oli alles täies hoos, kui konsistooriumi ringkirjaga tuli korraldus lugeda 1919. aasta 24. juuni jumalateenistusel kantslist ette Eesti Vabariigi iseseisvusakt. Tahkurannas peeti aga sel päeval surnuaiapüha ning Jaesche ei pidanud sobivaks surnuaial poliitikast rääkida. Tunnistajate sõnul olevat ta kohalolijatele öelnud järgmist: „Olen saanud Eesti iseseisvuse akti ettelugemiseks kirikus, et tema sees jumalasõna ei ole, siis ei või mina seda akti teile ette lugeda ei siin ega ka kirikus. See akt on kõikides ajalehtedes, lugege sealt ja uurige, uurige ja uurige.“ Konsistooriumi korralduse eiramine tõi aga kaasa uurimise Jaesche enda suhtes. 17. juulil kuulas Pärnu teadete kogumise punkti ametnik Jakob Joost üle kaks surnuaiapühal viibinud isikut:
köster-kooliõpetaja Aleksander Häussleri ja Laiksaare metsavahi Mart Hanso. Järgmisel päeval võeti pastor Jaeschelt tunnistus ja otsiti läbi tema eluruumid, kuid kardetud salakirjavahetust sakslastega ei leitud. Rahvas kirjeldas Joostile Häädemeeste õpetajat saksameelse isikuna, kes kogus okupatsiooni ajal allkirju Eesti liitmiseks Saksamaa külge ning ei tunnistanud Eesti Vabariiki ega selle valitsust. Seni kogutud andmed andsid alust uurimisega jätkata, mida kindralstaabi korraldusel ka tehti. Mõned kuud hiljem, novembri lõpus kutsuti tunnistajad ja süüalune Pärnusse uuesti ütlusi andma. Jaesche esitas ülekuulamisel osa oma jutlusest surnuaiapühal, toetamaks väidet, et iseseisvuse akt, mille ta enne teenistust läbi luges, on vaimulikest piiridest väljas ja ei sobi seega jumalasulasele ettekandmiseks. Ta kaitses end tsitaadiga superintendent Wilhelm Kentmanni brošüürist „Kirik ja riik“: „Issanda riik ei kao, kui ka tema wälimisi müürisid peaks lõhutama. Aga isamaa läheb hukka, kui seda ülekohtu peale rajatakse ja kui mitte õigust temale aluseks ei panda.“
Pärnu linna ja maakonna kohtu-uurija pöördus EELK konsistooriumi poole küsimusega, kas iseseisvuse akt tõepoolest niivõrd vaimulikest piiridest väljaspool seisab, et seda ei ole võimalik surnuaial ette lugeda. Konsistooriumist vastas EELK abipresident Friedrich Akel, kes oli ühtlasi Asutava Kogu liige, et kirikuvalitsuse poolt 16. juunil ringkirjaga õpetajatele saadetud Asutava Kogu seletus Eesti iseseisvusest oli etteloetav nii kirikus kui surnuaias.
Konsistooriumi arvates ei olnud Jaesche süüdi mitte rahvusliku vaenu õhutamises, vaid pigem oli tegemist usufanaatikuga, kes oli eksinud kirikuvalitsuse käsu vastu. Kohus usaldas õpetaja karistamise konsistooriumi hooleks ning kirikuvalitsus võttiski Jaesche kirikuseaduse § 483 järgi vastutusele. Häädemeeste õpetajat karistati valju noomitusega, ühtlasi teavitati otsusest kõiki Pärnu praostkonna õpetajaid. Jaesche nõudis edasikaebamise võimalust ning saanud loa, esitas edasikaebuse 14. detsembril. Oma apellatsioonis selgitab Jaesche: Minu kui õpetaja kohus on kogudust jumalasõna seletusega waimliselt ülesehitada, manitseda, trööstida ja õpetada ja sellega kõik seda, mis jutluse mõju wõiks wähendada ehk segada kõrwaldama. /…/ Eesti riiklise iseseiswuse akti leian niipalju waimulikkudest piiridest wäljas seisvat, et seda oma südametunnistuse järel mitte manifestina ette lugeda ei wõinud. Akti läbikaaludes, ei leidnud mina temas ühtegi mõttet, mis rahwa tänu- ja kiitusetunnet Jumala wastu tõstaks, ega ka seda, et hädasti waja oleks olnud Jumala poole pöörata palwega, et ta armu ja abi annaks. Akt on poliitilik ja ajaloolik kirjatükk ja mina ei saanud mõttest wabastuda, et Asutawa Kogu uue riigi ja kiriku wahekorraga ei ole kirikuõpetajad mitte enam sunnitud riigi poolt wäljaantud ja lehtena trükitud ajaloolisi ja poliitilisi aktisi ettelugema.
Konsistooriumi kirja läbilugedes, otsustus, et temas akti ettelugemise ettepanek tehakse ja see Asutawa Kogu soow on. Sellest ettepanekust ei leidnud mina aga, et Konsistoorium oleks seda kohustanud tegemast ja kiriku poolt see soowitud. Sellepärast arwasin, et pean ennem selle järele tegema, kuidas oma südametunnistuse järele arwan Jumala ja mitte Asutawa Kogu tahtmise olevat. Apellatsiooni arutati 1921. aasta 3. märtsil Siseministeeriumi Usuasjade Kolleegiumis, kus vaimulikke esindas Tallinna Toompea-Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kapp. Pärast seletuste läbiarutamist otsustati, et Jaesche põhjendused polnud piisavad konsistooriumi määratud karistuse muutmiseks või tühistamiseks.
Soovides edaspidi poliitikast ja ühiskondlikust elust eemale jääda, keskendus õpetaja Jaesche oma tööle Häädemeestel. 1920. aastate algus oli EELK-le raske. Kirik oli jäänud ilma kirikumaadest, mis seni olid andnud kogudustele kirikumaksude kõrval lisasissetuleku.
Kirikumaksude tasumine oli aga muutunud vabatahtlikuks ja koguduse nõukogu võis ise nimetada summa, mille kogudus oma õpetajale aastas maksis. Nii oli vaesemate koguduste olukord varasemast halvem ja vahendeid õpetaja käsutuses veelgi vähem. Eesti ühes kaugemas nurgas asuvad Häädemeeste ja Tahkuranna kogudused, mille liikmeskonna enamiku moodustasid väikese sissetulekuga kalurid, põllumehed ja käsitöölised, kuulusid kindlasti riigi vaesemate koguduste hulka. Jaesche, kes oli nii vikaarõpetajana kui Hanila ja Varbla õpetajana kõigiti aidanud oma koguduste
liikmeid, jätkas ka Häädemeestes seesugust heategevust.
Samas oli koguduse kassa tihtipeale täiesti tühi ja ka kirikumaa rentnik jättis mitmel aastal rendi tasumata. Jaesche kurtis aruannetes konsistooriumile, et raha ei jätku ei kiriku katuse ega õpetaja elumaja parandamiseks. Aastaaruannetes tõi Jaesche alati välja ka selle, kui praost oli külastanud Häädemeeste, Tahkuranna või Treimani jumalateenistusi, sest läbikäimine praostkonna teiste vaimulikega oli väiksem, kui ta oleks soovinud. Vaimulikuna oli Jaesche range ja vanamoeline. Ta nõudis pühakirja ja katekismuse põhjalikku tundmist, näiteks kontrolliti leerilaste pühakirja tundmist avalikult koguduse ees. Õpetaja rangusele ja talle esialgu osaks saanud tõrksale vastuvõtule vaatamata oli väike Häädemeeste kirik pühapäeviti inimestest tulvil, sest Jaesche erakordne isik meelitas kohale inimesi ka väljastpoolt kogudust. Jaesche ei saanud piisavalt vaimulikutööle keskenduda, kuigi tahtis „rohkem pastor olla“. Inimeste teenimine laienes tema jaoks väljapoole kirikutalitusi ja jumalateenistusi. Pärast vaimulikutööd vahetas ta talaari valge arstikitli vastu ning tõi leevendust ja lootust haigusest vaevatuile. Ravialused nimetasid teda tänutundes vahel messiaks või Jumal-inimeseks.
Jaesche renomee taga olid ennekõike tema pühendumus ravitsejana ning imeliseks peetavad paranemised, kuid kindlasti lõi selle kujunemisele sobiva pinnase ka tema välimus – vaimulik oli kõhetu, kirjelduste kohaselt lausa haiglaselt kõhn, ning esimene, mida tema juures märgati, oli tema läbitungiv pilk. Häädemeeste õpetaja juurde saabus abivajajaid üle terve Eesti, lisaks veel Lätist ja Soomestki. Kohalikud elanikud teenisid aastas kuni poolteist miljonit senti ravialuste majutamise eest ja need, kes Häädemeestele maja ehitasid, tegid selle suurema, et saaksid haigeid kostile võtta. Leidus kohalikke elanikke, kes suutsid end ülal pidada vaid haigete majutamise ja nende eest hoolitsemisega.
Väikese Häädemeeste turul ja poodides valitses tänu kokkutulnud rahvale lausa linlik elevus.
Kirikuvalitsusele ei olnud Jaesche ravitsemistegevus teadmata. 1927. aasta suvel veetis Jaesche kaks kuud Königsbergis Hoeftmanni kliinikus, kus osales masseerimiskursustel. Esialgu plaanis vaimulik Häädemeestelt eemal olla vaid ühe kuu, kuid palus siis konsistooriumilt lisapuhkust. Jaesche kartis, et haigete vastuvõtmine talle „tervishoiu osakonna juures pahandust on sünnitamas“, millest masseerimiskursuste läbimine teda hoida võis. Tervendamisest loobuda polnud enam võimalik, sest rahva seas oli laiemalt teada, et haiged olid Häädemeeste õpetajalt abi saanud. Aidanud üht, ei võinud teise ravimisest loobuda – seda ei lubanud Jaesche kristlik inimesearmastus. Konsistooriumile põhjendas ta haigete ravimist veel ka pideva ainelise puudusega, sest just haiged oma kasinate andidega olid aidanud tal abikaasaga Häädemeeste pastoraadis raskeid aegu üle elada. Masseerimiskursustel osalemine oli Jaeschele maksuta, kuna nende eest tasumisel toetasid teda professor Alfred Stieda ja kliiniku juhataja dr Matthias. Peavarju leidis Jaesche Königsbergis sealse Kolmainu koguduse pastoraadis ning reisiraha Königsbergi sõitmiseks oli talle kingitud. Kursuste läbimine polnud lihtne, sest viis nädalat järjest tuli õpetajal iga päev harjutada masseerimist kliiniku patsientide ja ka kohaletulnud linnaelanike peal. Pärast kursuste läbimist plaanis Jaesche õppida masseerimist Tartus, et omandada massööripaberid edaspidiseks seaduslikuks ravimiseks. See jäi vaid unistuseks – nii kroonilise aja- kui ka rahapuuduse tõttu Jaesche neid siiski ei saanud.
Mõned Häädemeestel abi saanud inimesed pöördusid Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsuse poole palvega, et õpetaja Jaeschel lubataks ametlikult „vati ja vee magnetiseerimine ja mitmesugune muu arstimise tegevus“. Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsus palus seepeale selgitust vaimuliku tegevuse kohta Pärnumaa maa-arstilt, kes kinnitas, et juba mitmeid aastaid tulid Häädemeeste õpetaja juurde ravile inimesed nii Pärnumaalt kui kaugemalt. Pärnu maaarsti püüetele kirikuõpetajal ravitsemine keelata vastas Jaesche, et ta vaid leevendas inimeste valu käte peale panemise teel. Häädemeeste jaoskonna arst dr Karl Rosenberg (Vaba) ja Sindi alevi arst dr Herman Valtok nii leebed polnud ja teavitasid Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsust mitmest juhtumist, kus Jaesche ravi tagajärjel patsiendi seisund halvenes ning ekslik diagnoos ja valed ravivõtted tõid kaasa ravialuse surma. Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsus lootis olukorra lahendamiseks abi saada kirikuvalitsuselt.
Vältimaks kirikuõpetaja süüdistamist šarlatanismis, paluti konsistooriumil tungivalt keelata Jaeschel edaspidine ravitegevus.
Jaesche püüdis end süüdistuste vastu kaitsta, kinnitades konsistooriumile, et polnud haigeid enda juurde kutsunud. Pigem oli ta anunud, et tema ravivõimetest ei räägitaks, ja olnud nõus ravima ainult neid, kelle juba arstid olid lootusetuks tunnistanud. Vahel oli siiski abi saanud ka mõni kiireloomulisem patsient, kes olukorra raskuse tõttu polevat arstile jõudnud. Lähemalt selgitas Jaesche oma ravitegevust. Arstimisel kasutas ta oma käsi ning maarohtusid, raviteesid ja muid äraproovitud rahvalikke abinõusid. Teavet maarohtude kohta olevat Jaesche saanud mitmetest raamatutest, seepärast ei saanud õpetaja arvates olla kuritegu nende teadmiste tarvitamine inimeste kasuks. Häädemeeste õpetaja rõhutas oma kirjas konsistooriumile, et pole võtnud tasu ravimise eest, vaid teinud seda ligimesearmastusest, sest oma koguduselegi õpetab ta: „Kes nüüd mõistab head teha ja ei tee seda mitte, sellele on see patuks.“ Jaesche saatis konsistooriumile lugemiseks emotsionaalse kirja noorelt kooliõpetajalt Otto Purrult, kelle õpetaja oli jalgadele aidanud pärast seda, kui teised arstid, sh professor Ludvig Puusepp, olid noormehe lootusetuks tunnistanud. Veel saatis Jaesche konsistooriumile koopia jaoskonnaarst dr Rosenbergi 1924. aasta kirjast, milles viimane kinnitas, et tal pole midagi selle vastu, kui Jaesche haigeid külastab ja inimesed seda oma usuliste tunnete pärast soovivad. Konsistoorium soovitas tungivalt Jaeschel haigete ravimine lõpetada, et hoiduda uuest kohtuasjast. Jaesche, kes samuti kohtuasja algatamist ega ka kirikuõpetaja koha kaotamist ei soovinud,
Foto 1. Ernst ja Hedwig Jaesche 1920. aastatel Häädemeeste koguduse
pastoraadi ees. Foto Häädemeeste Muuseumis.
lõpetaski 1930. aasta jaanuaris ravitsemise. Häädemeestel puhkes õpetaja probleemidest ja otsusest teada saades paanika. Inimesed, kes olid ravi alustanud, võisid veel mõningast abi saada, kuid uusi ravialuseid Jaesche enam ei võtnud. Abivajajate kirjade põhjal näib, et vaimulik põhjendas oma otsust konsistooriumi keeluga, millest ta ei võinud üle astuda.
Alates veebruarist saabus kirikuvalitsusse hulk haigete palvekirju, milles kirjeldati oma täbarat olukorda ja paluti konsistooriumi luba Jaesche juures ravi alustada. Kirjad olid suuremas osas sarnased. Need lasti kellelgi teisel kirjutada ning ravile soovija või soovijad lisasid oma konarliku käekirjaga vaid nime. Kirjad andsid ülevaate ühe või teise inimese muredest, haigustest ja rahapuudusest ning palusid piiskoppi Häädemeeste õpetajal ravimist edasi lubada. Vähemalt ühe kirja autor käis ka konsistooriumis kohal, kuid piiskopi juurde ta ei pääsenud. Kõik palvekirjad olid kirjutatud eesmärgiga saada nimeline luba ravi alustamiseks Häädemeeste õpetaja juures. Jaan Korju Metskülast Massu vallast püüdis lisaks veel ka piiskopi südametunnistusele koputada: Imestan väga, miks arstidele, kes ometigi arstida ei oska, ehk neil küll diplomid on, niisugune ülivõim antakse, ning neilt kes arstida mõistavad ja tõeste abisaadavad, igasugune võimalus abiandmiseks ära võetakse. Kas tõesti on siis ka ligemese armastusetööl diplomi tarvis! Ka Konsistoorium olevat temale kirjutanud, et ta haigeid mitte vastu ei võtaks, arvatavasti arstide seadusliku ettekirjutuse põhjal. Minu eelpool kirjeldust tähele pannes palun Teid südame härdusega Kõrgest austud Piiskop võimaldada konsistooriumi kaudu Häädemeeste kirikuõpetajale Jaeschele, et tema haigete ravitsemine saaks armastuse tööks ja tegevuseks tunnistatud, mis kristliku kiriku hoole ja kaitse all oleks, ning arstide ja tervishoiu valitsuse võimu alt vabaneks…
Viimane kiri saadeti kirikuvalitsusse augustis 1930. Konsistoorium vastas kõigile palvekirja saatjatele sarnaselt, kinnitades, et pole andnud Jaeschele otsest keeldu ravimise jätkamiseks, küll aga palunud Häädemeeste õpetajat hoiduda tegevusest, mis võiks kaasa tuua tema vastu kohtuasja algatamise. Jaesche seletusega, et ta mõjutab pigem haige vaimset seseisukorda ja kasutab ravimisel vaid maarohtusid, oli konsistoorium rahule jäänud ning asja enda jaoks lõpetanud. Ilmselt võis otsust mõjutada seegi, et Jaesche kui vaimuliku tööga oldi rahul.
Jaesche ravimeetodid
Sama, 1930. aasta suve lõpus saabus Häädemeeste kirikumõisa Danzigi arst Erwin Liek, kellel oli valmimas käsikiri imedest meditsiinis. Sakslane leidis eest metsistunud pargi, umbrohtu kasvanud teed, lagunenud pingid ja hooletusse jäetud puuviljaaia.
„Näljakirikla“ oli Lieki arvates kõige paslikum nimi vanale majale, mida ümbritsesid armetud kõrvalhooned. Jaesche avaldas saksa arstile oma võimete avastamise loo, mille järgi kutsutud teda kui kirikuõpetajat kolmekümne aasta eest ühte kaugesse külla haige juurde. Raskelt haige noor mees sonis ja oli kõrges palavikus, tema käes oli veremürgitus. Vikaar istus haige voodile, võttis noormehe
käe, lausus mõned sõnad ja lasi jäsemele kummelikompressi teha. Haige jäi rahulikumaks, uinus ning juba tunni pärast oli tal palju parem. Veremürgitusest saadi jagu käepäraste vahenditega
– kummelikompressi ja ürdivannidega. Järgmiseks abisaajaks oli mees, kellel veremürgitus jalga piinas, ning ka sellele mehele tõi Jaesche kergendust. Teave toonase abiõpetaja võimete kohta levinud seepeale kulutuluna. Sellest ajast oli Jaeschet piinanud südametunnistus, kuna ta muretses oma ebapiisavate meditsiiniliste teadmiste pärast. Vaimulik ei pannud haigetele diagnoosi ja palus neil kõigepealt arsti poole pöörduda, kuid tema juurde jõudsid enamasti need, kellele arstid enam lootust ei andnud, seega ei olnud tal teist võimalust kui ravida. Õpetaja võttis haigeid vastu pastoraadis, kus oli selle tarbeks eraldi toa sisse seadnud. Ooteruumiks oli maja suur esik. Ravikabinet oli sisustatud tagasihoidlikult: lavats ja kaks riiulit. Riiulitel hoiti ravimeid ja patsientide voodilinu (viimased pidi igaüks ise kaasa tooma). Õpetaja, kes kandis valget kitlit, laskis kõigepealt haigel lahti riietuda ja lavatsi peale heita, kus patsient kaeti hoolikalt linaga. Jaesche esitas mõned küsimused ja alustas kätega ravimist. Raviseansi ajal valdas haigeid tavaliselt külmatunne.
Kui õpetaja kätega üle patsiendi libistas, siis haige elundi lähedale jõudes muutusid tema enda sõrmed külmaks. Ta hoidis käsi rahulikult haigel kohal, seansi kestel kordagi patsienti puudutamata.
Raviseansi lõpus hakkas Jaesche tegema kätega kiiremaid liigutusi, otsekui haigust patsiendi kehalt minema pühkides. Ta liigutas käsi kiirelt haigelt kohalt patsiendi jalgade poole. Ravialusel tuli vahetult pärast seanssi veidi lamada või istuda ooteruumis ja puhata, samal päeval oli soovitatav peamiselt lamada.
Iga seanss kestis u 20 minutit ja seda korrati iga kahe kuni kolme päeva järel, kuni inimene tervenes või end juba palju paremini tundis. Ravimid, mida Häädemeeste õpetaja kasutas, olid väga lihtsad: kummeli-, melissi- ja eukalüptileotised või -tinktuurid ning sinna juurde seespidiseks tarvitamiseks magnetiseeritud vesi. Magnetiseeritud vett valmistas Jaesche kaevuveest, mida lasi tuppa tuua kaks ämbritäit. Ta hoidis üht kätt ühe ämbri, teist teise peal ja tegi mõne minuti vee kohal ringjaid liigutusi ning raputas sõrmeotsi vee poole. Vasak käsi andis veele negatiivse laengu ja seda tarvitati näiteks palaviku alandamiseks. Parem käsi rikastas vett positiivse laenguga ja sellise veega sai edukalt ravida kõhulahtisust.
Magnetiseeritud vesi valati tumedatesse pudelitesse, mis omakorda mässiti tumeda riide sisse. Jaesche kinnitusel võis valgus veest magnetilised laengud ära kaotada. Magnetiseeritud vett võeti kodus sisse teelusikahaaval. Tumedast klaasist pudeleid tõid haiged ise kaasa, osalt jagas neid ka õpetaja, paludes tühjad pudelid kindlasti tagasi tuua.
Veel kasutas õpetaja ravimiseks erineva suurusega vatipatju, mis olid marliga kaetud. Ta puhus patjadele õrnalt peale, suunaga vasakult paremale, nii said padjad valuvaigistavad omadused.
Magnetiseeritud padi tuli asetada viieks minutiks haigele kohale ja tavaliselt oli valu kolm minutit hiljem kadunud.
Dr Liekil õnnestus pärast päevast vastuvõttu külastada koos Jaeschega voodihaigeid patsiente, kes olid paigutatud pastoraadile lähedal asuvatesse talumajadesse ja saunadesse. Ühes lihtsalt sisustatud toakeses oli kuni viis voodihaiget inimest. Paljud haiged oleksid Lieki arvates olnud haiglas paremini hooldatud ja ravitud, kuid nad olid kaotanud usu tavameditsiini ja leidnud endale viimase pelgupaiga Häädemeeste õpetaja hoolealustena.
Erwin Lieki kirjeldus Jaesche ravimeetoditest on seni leitud materjalist kõige usaldusväärsem. Ülejäänud raviseansside kirjeldused pärinevad hoolealustelt endilt ja on väga varieeruvad. Nende põhjal võib aga järeldada, et peale magnetiseerimise kasutas Jaesche rohkesti rahvameditsiinis tuntud võtteid.
Vanaduspõlv
1932. aastal täitus Häädemeeste imearstist kirikuõpetajal 65 eluaastat ja tal tekkis õigus EELK õpetajate pajukikassast seniste maksete eest pensioni saada. Nii pidas Jaesche oktoobris 1932 kohalike suureks kurvastuseks viimased teenistused Häädemeestel ja Tahkurannas. Vanapaar asus taas elama endisesse kodulinna Tartusse, kus Ernst Jaeschele kuulus Botaanika (Kroonuaia) tänaval maja, mille ta oli pärinud oma vennalt August Jaeschelt. Loodetud rahulikku vanaduspuhkust koos suurema sissetulekuga ta siiski nautida ei saanud. Häädemeeste õpetaja ravivõimetest teati ka Tartus ning üsna pea ummistasid abivajajad Botaanika tänava vana maja sissepääsu. Arvatavasti aitas ka Jaesche vastu elavat huvi ilmutav ajakirjandus tema kuulsuse levimisele kaasa. Kirjelduste kohaselt sai ta öösel magada vaid mõned tunnid ning süüa oli tal mahti vaid kord päevas, sest Tartus oli abivajajate hulk Häädemeeste omast kordi suurem. Õpetaja alustas vastuvõttu sageli juba kell 4 varahommikul. Ravitsejal oli suurest kurnatusest raskusi püstiseismisega. Rahva suur huvi imeravitseja vastu äratas ülikoolilinnas vastakaid arvamusi ja sundis skeptikuid ka sulge haarama.
1933. aasta algul keelas linna tervishoiuarst Jaeschel kodus haigete vastuvõtmise, tuues põhjenduseks tervishoiupersonali kutsetegevuse seaduse, mille järgi oli arstimise õigus vaid neil, kellel oli arstikutse. Jaesche ilmselt siiski jätkas ravimist Tartus ning andis ajalehtede andmetel abi ka Narva-Jõesuus, Valgas ja Viljandis.
Luteri kiriku vaimuliku erilised võimed pakkusid huvi ka baptistidele. Jutlustaja Karl Kaups kõneles Tartu Immanueli koguduse palvelas rohkele kuulajaskonnale teemal „Hiromantia, Tartu imearst ja Jeesus“. Kaupsi arvates ei tegutsenud endine õpetaja kurja ega ka Jumala erilise väega, vaid inimese loomuliku jõuga.
Oma usuvendadele ja -õdedele ta Jaesche juures enese ravitsemist ei soovitanud, kuid ei nõustunud ka ametivõimude otsusega keelata endisel vaimulikul hädaliste abistamine.
Kõmu Jaesche ümber ei lõppenud. 1933. aasta aprillis trükkis venekeelne ajaleht Вести Дня teate sellest, et endist Häädemeeste õpetajat kutsub suure honorari eest end ravima USA president Roosevelt. Postimees proovis seepeale Jaeschelt lähemat seletust saada, kuid leidis eest vaid nõutud abivajajad, sest õpetaja oli oma Tartu kodust lahkunud.
Mõned kuud hiljem seletas Jaesche kõmulist vahejuhtumit nii: keegi oli kirjutanud Riiga USA Balti riikide saadikule, et Häädemeeste endisel õpetajal oli õnnestunud ravida haigusi, mille all kannatas USA president. Saadik palus Jaeschel endal kindlasti kirjaliku ettepanekuga Roosevelti poole pöörduda. Õpetaja aga andis saadikule kirja teel eitava vastuse, sest Ameerikaski oli väga häid magnetiseerijaid, kes suutsid korda saata rohkemat kui Jaesche. Samuti oli levinud arvamus, et Roosevelti kutse taga seisis hilisem EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kellel olid tihedad sidemed Ameerika Ühendriikide kristlike ringkondadega.
1939. aastal alustas Jaesche koos teiste baltisakslastega ümberasumise korras uut elu hõivatud Poola aladel. Maja Botaanika (Kroonuaia) tänaval müüdi 1940. aastal Saksa Usaldusvalitsuse poolt 10 000 krooniga. Vanapaar leidis Warthegaus elupaiga Jaesche õetütre Agnes Hahli perekonna juures, kellele oli ümberasumisel antud mõis. 1945. aasta juulikuus tuli Hahlide perekonnal Poola aladelt lahkuda ja esialgu plaaniti naasta Eestisse, kuid see polnud võimalik. Hahlid koos Jaeschedega alustasid omal käel teed Berliini poole, kuhu jõuti juulikuu lõpus. Ernst Jaesche ja tema abikaasa olid oma vanuse ja halvenenud tervise tõttu teekonnast väga kurnatud ning jäid teistest pereliikmetest maha Berliini.
21. augustil 1945 suri Ernst Jaesche 78-aastaselt ja vaid neli päeva hiljem tema abikaasa Hedwig 76 aasta vanusena. Kuigi Hahlide perekond püüdis hoolitseda Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumile jäänud haudade eest, ei ole neid Berliini Marzahni kalmistul enam võimalik leida.
Lõpetuseks
Teenides väikeseid Häädemeeste ja Tahkuranna kogudusi ääremaal, olid Jaesche sidemed institutsionaalse kirikuga nõrgemad kui tema ametivendadel. Õpetaja jaoks olid esikohal vaimulikuamet ja sellest tulenevad kohustused, kuid kogu ta ülejäänud aja täitsid ravialused. Kasutades oma ebaharilikke võimeid ja kogutud teadmisi rahvameditsiinist, tegi Jaesche ligimesearmastusest abivajajaid ravides oma elutöö.
Nii vaimuliku- kui ka ravitsejatööd tegi Jaesche täieliku pühendumusega. Soov järgida seejuures vaid jumalasõna ja oma südametunnistust tõi talle kaasa konflikte nii kiriku- kui ka ilmalike võimudega. Karistustest pääses Jaesche ilmselt ennekõike seetõttu, et teda peeti usufanaatikuks, kes ei olnud nõus end võimude tahte alla painutama. Kirikuvalitsuse suhtumine Jaesche isepäisesse tegevusse ja imearsti renomeesse võis olla leplik ka tänu tema laitmatule tööle vaimulikuna, koguduse ja patsientide toetusele ning paiknemisele n-ö perifeerias. EELK küll teadis Jaesche ravitsemisest, kuid püüdis seda keelata vaid korra, 1930. aastal, mil Tervishoiu- ja Hoolekandeamet seda kirikuvalitsuselt nõudis. Asja lähemalt uurides selgus, et haigete tervenemine oli seotud nii tugeva usuga Jumalasse kui ka ääretu usaldusega Häädemeeste õpetaja ravimeetodite suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar