Keretü- Gustav Raudsepp (1882-1935)

Ma olõ üts perätü,
paganõma raba,
mul nimi sai Keretü,
Mustjõgi mu saba.

Sangast' visksi mu maha
ja Haanja haardsõ sülle;
kõik illus jäi mu taha,
kolli tiirlõsõ ülle.

Kos kisklõsõ kurja soe',
mõni mülkahe kattõ.
Tiitundja mättäst sai toe,
suu marjalisõ mattõ.

Ütskõrd ma tõusõ mädäsuust,
vii üten kõik kaonu hinge'.
Kaos Keretü kurjapuust,
aig tege uusi ringe.