EELK
legendaarne õppejõud ja vaimulik ning omaaegne Hugo Treffneri
Gümnaasiumi (edasi HTG) usuõpetaja Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab
oma mahukas mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“ (Salumaa,
418): „Kõik usuõpetuse õpetajad teavad jutustada nn. nõks-küsimusest,
mida õpilased esitavad mitte niivõrd selguse saamise pärast, kuivõrd
selleks, et lihtsalt näha, kuidas õpetaja reageerib. Ka sel puhul
otsustab õpetaja leidlikkus ja huumorimeel asja väga oluliselt. Mul oli
kombeks, et õpilased igal järgneval tunnil võisid esitada küsimusi
eelnenud tunni kohta. Ja alljärgnev lausa anekdootlik lugu juhtus
progümnaasiumi teises klassis, s.t. kuuendal õppeaastal. Võtsime
kavakohaselt läbi piiblilugu ja olime just käsitlenud Piibli seletust
maailma loomise kohta. Järgmise tunni algul märkasin otsemaid, et
poistel on valminud küsimus mulle esitamiseks, kuid et keegi nagu ei
söanda kätt tõsta. Viimaks võttis üks poistest ikkagi julgust – see oli
nimelt Tartus väga tuntud loodusteadlase-professori poeg – ja küsis:
„Teie ütlesite eelmisel tunnil, et Jumal on inimese loonud. Minu isa aga
ütleb, et inimene on ahvist arenenud?“ Klass ootas ilmse põnevusega,
kuidas õpetaja selle raske pähkli avamisega toime tuleb. Kas maksab
sääraste poistega hakata filosofeerima? Kasutasin seekord lihtülemineku
vormelit: „Vaata, Juku, kust teie pärit olete, see on teie perekonna
asi. Meie aga usume, et Jumala meid on loonud.“ Klass sattus vastusest
vaimustusse ja ma ei kuulnud enam millalgi taolisi küsimusi nende poolt.
Võib-olla taipas ka küsija, et on asju, mida ei tohi üksteisega
segamini ajada.“
Tõenäoliselt
ei sobi see umbes 75 aastat tagasi juhtunud lugu eeskujuna tänapäeva
kooli usundiõpetuse tundi: poisi küsimusele tuleks vastata pigem
selgitavalt, lisaks on loomulik, et õpetaja aktsepteerib erinevaid
maailmavaateid. Samas näitab kirjeldatud juhtum, et religiooni ja
teaduse[1] suhte teema oli aktuaalne ka Elmar Salumaa kirjeldatud perioodil.
Pisut taustast
Taasiseseisvunud
Eestis on usu-, religiooni- või usundiõpetus mõneaastaste vaheaegade
järel saanud lainetena ohtralt tähelepanu, seda nii meedias, haridusega
tegelevate inimeste ringides kui ka kogu ühiskonda puudutava probleemina
argitasandil. Ühelt poolt on diskussioonide fookuses olnud selle
õppeaine vajalikkus, seaduslikkus ja sobivaim vorm – heaks näiteks selle
õppeainega seotud probleemide olulisusest on vastava teema käsitlemine
kõige kõrgemal tasandil. Näiteks on Eesti Vabariigi õiguskantsler
analüüsinud küsimust religiooniõpetuse kohustuslikkuse lubatavusest[2]
ja on peetud kriitilisi arutelusid Eesti Teaduste Akadeemia 2008. aasta
üldkogul, mille pöördumises juhitakse tähelepanu usundiõpetuse
ohtlikkusele põhikoolis („Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogu pöördumine“).
Teisalt võib nende arutelude taga aimata ka konkreetsemat kartust, et
vastava aine õpetamine võiks kaasa aidata loodusteaduslikule
maailmapildile ohtliku kreatsionismi propageerimisele (samas, 95).
Kuna
olen lõpetanud Tartu Ülikooli nii bioloogi kui teoloogina ning töötan
HTG-s usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana, olen kümnekonna aasta
vältel püüdnud uurida õpilaste arusaamu religiooni ja teaduste (eelkõige
loodusteaduste) vahekorrast ning sellest, kuidas nad oma seisukohti
põhjendavad. Samuti olen püüdnud uurida religiooniõpetuse mõju õpilaste
maailmavaatele. Kas ja kuivõrd mõjutavad religioossed teemad koolis
õpilaste maailmavaateid? Kas vastavate teemade käsitlemine laiendab või
kitsendab õpilaste maailmavaatelisi valikuid? Võibolla pole neil
teemadel religiooni marginaalse positsiooni tõttu ühiskonnas õpilastele
mingit mõju? Ma arvan, et nendele küsimustele ei tea keegi täpseid
vastuseid. Mõningatest uuringuandmetest ja isiklikest kogemustest
lähtudes püüan teha vaid ettevaatlike üldistusi. Kuna olen gümnaasiumi
õpetaja, käivad minu väited põhiliselt selle kooliastme kohta.
Järgnevas
artiklis püüangi refereerida mõningaid umbes kümne aasta jooksul
tekkinud mõtteid ja seisukohti ja korrigeerida mõningaid oma seniseid
väljaütlemisi eelnevas lõigus tõstatatud probleemide kohta. Samuti püüan
välja selgitada, kas õpilaste seisukohad on selle kümne aasta jooksul
muutunud. Mitmed käesoleva artikli osad on üksikutele probleemidele
pühendatud artiklites ilmunud, püüan neile tuginedes jõuda käesolevas
kirjatöös pisut suuremate üldistusteni.
Oma
tähelepanekutele kinnituse otsimiseks olen läbi viinud mõningaid
lihtsaid küsitlusi, võttes aluseks Ian Barbouri klassikaliseks saanud
skeemi. Tema käsitluse kohaselt võib religiooni ja loodusteaduste suhet
peamiselt vaadata kas konflikti, sõltumatuse või sünteesina (Barbour,
2–3). Küsitluste puhul, mida olen õpilaste hulgas läbi viinud, olen
selle jaotuse sünonüümina kasutanud ka poeetilisemat väljendit
„partnerid, võõrad või vaenlased“.
Barbouri
arvates näevad religiooni ja teaduste vahel konflikti eelkõige
inimesed, kes lähtuvad sõnasõnalisest pühakirja tõlgendamisest või siis
filosoofilisest materialismist. Teaduse ja religiooni sõltumatuse
aluseks on enamasti arusaam, et nad vastavad erinevatele küsimustele või
kasutavad erinevat „keelt“; sünteesi või integratsiooni (mõningatel
juhtudel ka dialoogi) eelistavad otsida need, kelle arvates on nii
religioon kui teadus hädavajalikud tervikliku maailmavaate kujundamiseks
(samas, 10–38).
Varasemad tähelepanekud
Enamikes
oma varasemates seisukohavõttudes ja artiklites olen pidanud tõdema, et
gümnaasiumis valitseb õpilaste hulgas arusaam religiooni ja teaduse
vastandumisest. Kui teaduse ja religiooni puhul on olnud ligi 60% neid
õpilasi, kes pole nende vahel konflikti näinud, siis konkreetsema
loomise ja evolutsiooni küsimuse puhul arvab ligi 90% õpilastest, et
need vastanduvad (Jürgenstein 2005, 315–316).
HTG-st
on mul esimesi fikseeritud andmeid õppeaastast 2001/2002. Küsimusele,
kas õpilaste arvates on religioon ja teadus vaenlased ehk vastuolus,
võõrad ehk sõltumatud või partnerid ehk teineteist täiendavad, vastati
järgnevalt:
10.
klassidest (n 66), kes ei olnud õppinud religiooniõpetust, arvas 62%, et
religioon ja teadus on vaenlased, 22% võõrad ja 16% partnerid. 12.
klassis (n 25), kus õpilased ei olnud õppinud religiooniõpetust, pidas
60% neist teadust ja religiooni vaenlasteks, 24% võõrasteks ja 16%
partneriteks. Seevastu 12. klassi (n 30) õpilastest, kes olid õppinud
kolm aastat religiooniõpetust, pidas religiooni ja teadust vaenlasteks
25%, võõrasteks 50% ja partneriteks 25% vastanutest (diagramm 1).
Diagramm 1
Üheks
olulise põhjuseks, miks üle poole õpilastest religiooni ja teadust
vastandasid, pidasin tookord asjaolu, et andmed religioonide kohta
pärinesid õpilastel mitte väga autoriteetsetest allikastest, kus eitati
evolutsiooni jt tänapäeval endastmõistetavaks peetavaid loodusteaduste
saavutusi. Näiteks nimeti väga sageli teadmiste allikana Jehoova
tunnistajate materjale (samas, 317). Lisaks näitaksid minu küsitlused,
et kui religiooniõpetust õppinud õpilased vastandavad teadust ja
religiooni vähem, siis selle õppeaine puudumisel jääb õpilaste suhtumine
gümnaasiumi jooksul laias laastus muutumatuks (samas, 316).
Seega
on suhtumises teaduse ja religiooni vahekorda täheldatud olulist
erinevust religiooniõpetust õppinud ja seda mitteõppinud õpilaste vahel.
Kui religiooni õppinud õpilased kirjeldavad religiooni ja teaduse
vahekorda peamiselt sõltumatusena, siis religiooniõpetust mitteõppinud
õpilased näevad religiooni ja teaduse vahekorda peamiselt konfliktina
(Jürgenstein 2003, 16–18).
SaarPolli uuring
Pärast
esimeste küsitluste läbitöötamist HTG õpilaste hulgas tundus mulle, et
piisab vaid õpilastele tutvustada Barbouri skeemi religiooni ja teaduse
suhete võimalikuks käsitlusteks, kui õpilaste maailmavaateline valik
asetubki palju kindlamale alusele (Jürgenstein 2005, 319). Kui aga
hakkasid ilmuma minu „põlve otsas“ tehtud küsitlustest tunduvalt
professionaalsemate küsitluste, näiteks küsitlusfirma SaarPolli 2006.
aastal läbi viidud uuringu tulemused, siis minu optimism vähenes.
Eelkõige näitasid need mitmes Eesti koolis tehtud küsitlused, et
õpilaste teadmatus antud teema suhtes oli märkimisväärne ning seda ei
paranda oluliselt ka mõned religiooniõpetuse kursused.
Heaks
näiteks on õpilaste suhtumine väitesse, et ristiusu seisukohad on
vastuolus tänapäeva teadusega. 2004. aasta sügisel jagunesid
religiooniõpetust õppivate õpilaste tulemused nii: 4,1% üldse ei ole
nõus, 20,1% pigem ei ole nõus, 21,9% pigem nõus, 10,7% täiesti nõus ja
43,2% ei oska öelda, religiooniõpetust mitteõppivate õpilaste hulgas
olid need protsendid vastavalt: 3,3% üldse ei ole nõus, 6,7% pigem ei
ole nõus, 27,8% pigem nõus, 7,8% täiesti nõus ja 54,4% ei oska öelda
(diagramm 2).
2005.
aasta kevadel vastas samale küsimusele religiooniõpetust õppivatest
õpilastest: 3,0% üldse ei ole nõus, 21,9% pigem ei ole nõus, 21,9% pigem
nõus, 9,5% täiesti nõus ja 43,8% ei oska öelda, religiooniõpetust
mitteõppivate õpilaste hulgas olid need protsendid vastavalt: 4,4% üldse
ei ole nõus, 16,7% pigem ei ole nõus, 17,8% pigem nõus, 12,2% täiesti
nõus ja 48,9% ei oska öelda (diagramm 3).
Diagramm 2
Diagramm 3
Ehkki
ka siin võib märgata religiooniõpetust õppinud õpilaste puhul vähemat
ristiusu ja teaduse vastandamist, on vahe mitteõppinutega üsna
ebaoluline. Küll aga võib õpilaste vastustest välja lugeda tohutut lünka
teadmistes, mis eriti torkab silma religiooniõpetust mitteõppinud
õpilaste hulgas. Näiteks ei oska ligi pooled õpilastest seisukohta võtta
religiooni ja loodusteaduste suhete kohta, mistõttu see teemadering on
olulise mõistmatuse ja konflikti allikas (Jürgenstein 2007b, 62–63).
Veelgi
enam, minu hinnangul hakkas see teadmatus oluliselt pärssima ka
õpilaste maailmavaatelist valikut. Mulle näis, et religiooni ja teaduse
suhestamise küsimused tõusevad õpilastel peamiselt bioloogia ja füüsika
teemade puhul, mis puudutavad näiteks kosmoloogiat või evolutsiooni.
Need teemad jõuavad kõikide õpilasteni tõenäoliselt heal ja eakohasel
tasemel. Samas pole ja tõenäoliselt ei peagi olema ei bioloogia ega
füüsika ainekavas ühtegi teemat, mis eeldaks religiooni ja teaduse
suhete käsitlemist. Probleemiks aga on, et religiooniõpetust õpib Eestis
vaid umbes 10% õpilastest, teised omandavad sageli religioonist vaid
karikatuurse pildi. Üsna napilt on esindatud ka teaduse olemust
selgitavad teemad ning õpilased kalduvad teadustele omasest
metoodilisest materialismist tuletama ka filosoofilist materialismi. Nii
jääb õpilastel religiooni ja teaduse suhestamiseks reaalsete
võimalustena vaid vastandamine, sest religioone iseloomustab nende
arvates eelkõige fundamentalism ja teadust materialism (Jürgenstein
2007a, 64–65). Mu veendumus süvenes seda enam, et vastavalt minu
õppeaastal 2001/2002 tehtud küsitlustele oli kõige sagedasemaks
kirjalikuks allikaks, kust õpilased religiooni kohta teadmisi said,
Jehoova tunnistajate ajakiri Vahitorn (Jürgenstein 2005, 317).
Pärast
SaarPolli uuringut hakkasin rõhutama üha enam, et tõeliselt vaba
maailmavaatelise valiku võimaldamiseks peaks religiooniõpetuse tunnid
sisaldama arutlust ka erinevate jumalapiltide üle. Koolis töötades olen
tähele pannud, et Jumala üle arutlemine jätab õpilased harva külmaks.
Eriti avastuslik on paljudele õpilastele elementaarse tõdemus, et
loomulikult annavad teoloogid endale aru, et tegelikkuses on iga lause,
mille sees on sõna „on“, ekslik Jumala kohta (Paul, 30). Et teha Jumalat
mõistetavamaks, kasutatakse mitmeid jumalapilte. Need sobivad arutelude
aluseks, meeleolu loomiseks, kunstilisteks elamusteks; näiteks 19.
sajandi taevaskäijate hulka kuuluva noore neiu üleskirjutatud nägemus:
„Jumal on üks vanakas, keskmise kasvuga mees, aga ei olnud tema ehetes
ilu ühtegi leida; üks vana vesihall kuueke seljas ja kaabulotike peas“
(Jürgenstein jt 1999, 107). Kui aga selline inimesekujuline jumalapilt
on ainus, millest klassis juttu tuleb, tajub õpilane õigustatult
vastuolu loodusteaduste ja religiooni vahel.
Seda
vastuolu tunnetades olen esitanud analüüsimiseks ka jumalapilte, mis
oleksid esitatud füüsika või bioloogia kaudu. Näiteks eristab
füüsikadoktor Kalev Tarkpea religioossete ja mittereligioossete
maailmavaadete aluseid, kasutades füüsikale omast sõnavara: „Religioosse
maailmapildi aluseks on usk sellesse, et maailma mitmekesisus ning
korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest
infoallikast. Seda maailma struktureerivaid programme käivitanud ja
kontrollivat infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks. Ateistliku maailmapildi
aluseks on usk sellesse, et maailma mitmekesisuse ja korrapära taga ei
ole keskset tahtelist infoallikat ning suure tõenäosusega on maailma
struktureerivad programmid isetekkelised“ (Tarkpea). Nii mõneski
reaalklassis on sellise jumalapildi esitamine kutsunud esile mitmeid
ahhaa-elamusi.
Samuti
olen kasutanud biosemiootika professori Kalevi Kulli elegantset Jumala
kui evolutsiooniliselt parima tee – iga organismi parima eksisteerimise
võimaluse – esitust. Alguseks toob ta mitmeid paralleele Jumala ja
evolutsiooniliselt parima tee vahel, nimelt saab nende mõlema kohta
öelda: „Ta on ainus ja Ta on igaühes. Ta on kõikjal ja kõik. Temast
kõrvalekaldumine on patt. Tema järgimine on rõõmu ja hingerahu allikas.
Kõik ei ole temani jõudnud. Paljud käivad tema ettekirjutuse järgi.
Temast saab kõrvale kalduda. Kunagi pole hilja teda uuesti leida. Tema
olemasolus võib kahelda. Temasse saab uskuda“ (Kull, 24–25).
Seejärel
esitab Kalevi Kull üldistuse: „Parim Tee on midagi väga sarnast
Jumalaga. Kuna mõlemad on ainsad, võib oletada, et nad on üks. Parim tee
ise on Jumal. Ta on kättesaamatu, ent ta on siinsamas käeulatuses, ta
on igaühes meist, ent mitte kuskil, mitte kõrgel ega kõrgeim. Ta on
ainus, kuivõrd ei saa olla mitut parimat teed. Kui leidub inimene, kes
täielikult asub Parimal Teel, siis on ta Jumala poeg maa peal“ (samas,
25).
Tutvustan
erinevaid jumalapilte oma tundides tänini ning minu arvates pakub see
õpilastele neile arusaadavat ainest, otsustamaks, kas teatavad
maailmavaated on tõsiseltvõetavad või mitte.
Uus küsitlus
Kümne
aasta möödudes oma esimest küsitlusest, kus ma uurisin õpilaste
suhtumist religiooni ja teaduse vahekorda, tegin õppeaastal 2011/2012
oma koolis uue analoogilise küsitluse. 10. klassides (n 62), kus ei
oldud õppinud usundiõpetust[3],
arvati: 50% religioon ja teadus on vaenlased, 28% võõrad ja 22%
partnerid. 12. klassis (n 30), kus õpilased ei olnud õppinud
religiooniõpetust, arvati: 40% teadus ja religioon on vaenlased, 30%
võõrad ja 30% partnerid. Seevastu 12. klassi (n 30) õpilastest, kus oldi
õppinud kolm aastat religiooniõpetust, arvati: 18% religioon ja teadus
on vaenlased, 46% võõrad ja 36% partnerid (diagramm 4).
Diagramm 4
Loomulikult
ei saa sellistest küsitlustest teha põhjapanevaid ja üldistavaid
järeldusi, kuid tundub, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on
religiooni ja teaduse vastandumine HTG õpilaste hulgas pisut vähenenud.
Võibolla on selle põhjuseks HTG usundiõpetuse üldiselt positiivne foon,
mis ulatub ka selle õppeaine mitteõppijateni, aga võibolla ka nihe
õpilaste usulistes arusaamades (vt järgnevat).
Maailmavaatelisest taustast
Eesti omapärane usuline taust on üldiselt teada ja seda on mitmel viisil püütud lahti mõtestada.[4]
Samas on Eesti usuline taust äratanud tähelepanu ka piiri taga. Mõni
aeg tagasi võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab
äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem
religioossele riigile. Sarja Extreme World Eestist rääkiv osa jõudis eetrisse 2011. aastal. Filmi aluseks oli 2009. aastal korraldatud uuring (vt siit), mille põhjal mängib religioon maailmas 84% täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16%.
Ilmselt
ei tulnud kirjeldatud uuringu tulemus religiooniga tegelenud inimestele
üllatusena. BBC uuring langes väga hästi kokku 2005. aasta juunis
avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16% Eesti
elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema
jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei
tea (vt siit).
Eesti
omapärast usulist tausta näitab ka asjaolu, et erinevalt paljudest
teistest maadest tunduvad siin olevat usklikud inimesed haritumad kui
mitteusklikud. Küsitlusfirma SaarPoll juht Andrus Saar iseloomustas
artiklis „Tolerantne mittetolerantne maailm“ Eesti usklikke järgnevalt: „Eksisteerib
väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on
tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike
inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See
puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on
kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt. 20.
sajandil oli seos vastupidine – madalama haridusega inimeste seas oli
usklikke inimesi rohkem kui haritud inimeste seltskonnas“ (Saar).
Üsna
hästi lähevad kirjeldatud andmetega kokku ka minu andmed gümnasistide
usuliste vaadete kohta. Olen seda küsitlust teinud jällegi kümneaastase
vahega. Kui õppeaastel 2001/2002 küsitlesin 126 õpilast, siis vaid 9%
nendest kinnitas, et usuvad isikulist Jumalat, 58% uskus aga kõrgemat
jõudu, 19% nimetasid end ateistideks, 14% andsid alternatiivseid
vastuseid. Käesoleval õppeaastal küsitlesin 116 õpilast ning toimunud
oli vaid väikesi muudatusi: 6% kinnitas, et usuvad Jumalasse, 24% väitis
ateistiks olemist, 46% uskus kõrgemat jõudu ning 24% kinnitas muid
uskumusi (diagramm 5).
Diagramm 5
Esimesena
hakkas saadud andmetest silma, et treffneristide religioossus on
vähenenud, sest vähenenud on nii usk Jumalasse kui kõrgematesse
jõududesse. Teisalt on suurenenud ka midagi muud uskuvate õpilaste arv
ning saadud andmed näivad olevat kooskõlas üldise tendentsiga eestlaste
usklikkuses, mis väidetavalt liigub eemale institutsionaalset
religioonist individuaalse poole (Altnurme, 18–19). Lisaks olen tõsiselt
mõelnud ka Lea Altnurme väitele, et suured muutused inimeste
religioossuses viimase poole sajandi jooksul ei pruugi kajastuda
statistikas, sest andmed on kogutud küsimuste abil, mis lähtuvad
traditsioonilistest arusaamadest religiooni kohta (samas, 19). Võibolla
ei eelda uut tüüpi religioossus enam religiooni ja teaduse teema puhul
vastandumist, vaid sarnaselt erinevate religioossete komponentide
liitmisega ühte maailmavaatesse, lisab sinna ka teaduse, ehkki viimane
võib olla vastuolus mõningate usuliste seisukohtadega.
Teatavat
kinnitust viimasele väitele pakub näiteks tähelepanek, et viimastel
aastatel ilmunud teadust ateismi alusena näitavad raamatud nagu David
Millsi „Ateistlik Universum“, Richard Dawkinsi „Luul Jumalast“ ja
viimasena Daniel Dennetti „Darwini ohtlik idee“ ei ole Eesti ühiskonnas
tekitanud erilist vaimustust. Näiteks Dennetti raamatut on arvustatud
üpriski karmilt ja irooniliselt.[5]
Kokkuvõtteks
Tõenäoliselt
ei saa ma oma üsna süsteemituid tähelepanekuid ühe kooli kohta nimetada
uuringuks, kuid mulle tundub, et teatavad mustrid õpilaste arusaamisest
religiooni ja teaduse suhetest on mul siiski õnnestunud fikseerida. Nii
tundub, et religiooni- või usundiõpetust mitte õppinud õpilased
vastandavad jätkuvalt religiooni ja teadust rohkem kui seda õppeainet
õppinud õpilased. Võib üsna kindlalt ka väita, et teadmatus nimetatud
teema suhtes on õpilaste hulgas suur, mis omakorda ahendab õpilaste
teadlikke maailmavaatelisi valikuid. Viimaks võib arvata, et sarnaselt
kogu Eesti ühiskonnaga nõuab ka õpilaste hulgas süvenev eemaldumine
klassikalistest religiooni vormidest individuaalsete suunas üha vähem
vaadete loogilist kooskõla, ning on võimalik, et see on põhjustanud
religiooni ja teaduse vastandamise vähenemist.
Lõpetada
tahaksin optimistliku noodiga, sest tundub, et kõige viimaste uuringute
järgi on religioonialaste teadmiste puudust hakatud ühiskonnas
tunnetama. Inimõiguste Instituudi ja Turu Uuringute AS-i 2013. aasta
uuringu kohaselt pooldab 68% vastanutest, et ülevaade maailma usunditest
peaks sisalduma üldhariduse kooliprogrammis („Usuvabadus Eestis 2013“).
Selline suhtumine lubab vähemalt religioonialaste teadmiste
vähendamisele laialdast ühiskondlikku toetust.
[1] Teaduse all peetakse selles artiklis silmas eelkõige loodusteadusi.
[2] Õiguskantsleri kantselei, 20.04.2006 nr 7-2/051817/0602750.
[3] Vastavalt 06.01.2011 kinnitatud Gümnaasiumi riiklikule õppekavale on õppeaine nimetus „usundiõpetus“.
[4] Viimasel ajal näiteks kogumikus Astu alla rahva hulka.
Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2012. See raamat sisaldab 23 autori
arutelusid Eesti elanikkonna vaimulaadist, suhtumisest religiooni ja
selle praktiseerimisest.
[5]
Näiteks Mihkel Kunnuse retsensioon (2011): „Dennetti lubadus anda
lõplik seletus bioloogia ja filosoofia küsimustele paneb kriitiku
muigama. /…/ Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth
Sahtourise maailmatants, pakub ka Dennetti pütaagorlik neodarvinism
teatud vaimutüübile rahustavalt terviklikku ja kodust maailmapilti.“ Või
ehk veel karmimalt Silver Ratassepp (2011): „Raamatul on üksainus
retooriline toon: kõik need, kes ei taha silmapilk ja vastuvaidlematult
kogu dennettlikku ilmapilti täiel kujul omaks võtta, teevad seda
sellepärast, et nad tunnevad muudkui ärevust, painet, hirmu, iiveldust,
ängi (kõiki neid sõnu kasutab Dennett tekstis korduvalt) ja keelduvad
ultradarvinistlikku vaadet vastu võtmast ainult mingite vaevu
teadvustatud religioossete painete tõttu. Dennettlus ise on aga
sangarlik ja askeetlik eneseületus, uuest äratundmisestsaadav hunnitu
kaemus, mis paiskab küll põrmu elu erilisuse tunde, on aga ainus teeviit
tõsiteaduse rajale.“
Kasutatud allikad
Altnurme, Lea (2010) „Religiooni uurimise probleemidest sotsiaalkonstruktsionistlikus perspektiivis“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2010.
Barbour, Ian (2000) When Science Meets Religion. New York: HarperCollins.
„Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogu pöördumine 10. detsember 2008“ – Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat XIV (41) 2008, vastutav toimetaja Leo Mõtus. Tallinn, 2009, 94–96, 249.
Jürgenstein, Toomas; Riina Ruut, Tiina-Erika Friedenthal (1999) Kiriku ajalugu ja tänapäev. Tallinn: Koolibri.
Jürgenstein, Toomas (2003) „Teadus ja religioon koolis” – Haridus 4.
Jürgenstein, Toomas (2005) „Treating the Relationship between Science and Religion in the Estonian Educational System“ – Studies in Science & Theology 10.
Jürgenstein, Toomas (2007a) „Religion and Science in Schools in Estonia“ – Studies in Science & Theology 11.
Jürgenstein, Toomas (2007b) „Teaduse ja religiooni suhetest“ – Religiooniõpetuse õpetamisest. Tallinn: Argo.
Kull, Kalevi (1996) „Bioloogiast ja bioeetikast: eluteadus ja eluideaalid“ – Religiooni ja teaduse dialoog. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Kunnus, Mihkel (2011) „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ – Eesti Päevaleht 03.09.11.
Paul, Toomas (1996) Maise matka poolel teel. Tallinn: EELK Konsistoorium.
Ratassepp, Silver (2011) „Darwini Dominikaani jutlus“ – Sirp 09.12.11.
Saar, Andrus (2011) „Tolerantne mittetolerantne maailm“ – Postimees 27.02.2011.
Salumaa, Elmar (2010) Tiib pandud aastaile õlale. [Tallinn]: Eesti Päevalehe AS.
Tarkpea, Kalev „Religioosne ja füüsikaline maailmapilt“ – Gümnaasiumi valdkonnaraamat Usundiõpetus.
Uuring „Usuvabadus Eestis 2013“. Inimõiguste Instituut, Turu Uuringute AS.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar