Urmas Paet võttab ette teekonna Moskvasse, et anda uuesti oma allkiri kord juba allkirjastatud ja riigikoguski ratifitseeritud leppele, millelt Venemaa võttis oma allkirja tagasi. Kui arvestada, et esimest korda allkirjastati piirilepe Moskvas ning Moskva survel pidi Eesti lahti ütlema riigikogult sellele lisatud preambulist, siis Moskvasse sõit tundub järjekordse Eesti järeleandmisena. Seis on juba 3:0 Moskva kasuks.
Hea võib selle juures meie ametnikele olla vaid asjaolu, et Moskvas ei saa allkirjastamist häirida oma protestidega need jõud, kes leppega selle senisel kujul ja Tartu rahu piiridest loobumisega rahul ei ole. Seda enam paneb imestama, et olukorras, kus Moskval on piirilepet rohkem vaja kui meil, pole Eesti suutnud teadaolevalt midagi meie kasuks juurde kaubelda. Tartu ülikooli varad ja presidendi ametiraha on endiselt Venemaal, meie tahtest sõltumatult on terendamas ELi viisavabadus Venemaaga.
See, et Lavrov on aasta teises pooles lubanud Eestit väisata, ei muuda tunnet, et piirileppe allkirjastamise kohavalikuga tahetakse Eestile koht kätte näidata. Pealegi pole ju teada, mis asjaoludel Lavrov kavatseb Eestisse tulla.
Kindel on see, et välisministri Moskvasse sõitu vabariigi aastapäeva eel hakatakse võrdlema Vares-Barbaruse ja Lauristini Moskvas-käiguga. 19.02.1918 - loodi Eestimaa Päästmise Komitee. Nüüd on pähkliks, kuidas sellest imagost vabaneda ja piirilepe rahvale söödavaks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar