Meil pole täna muid sõnu, kui vaid need, mida liturgiline palve neil päevil Psalmidest meie huultele asetab:
Taltsuta elajas pilliroos, härgade kari rahvaste vasikate seas… Jumal pillutab rahvad, kes igatsevad lahinguid… Ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad, et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed… Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest! Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust, kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli… Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?“ Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!“ … Hakake mängima minu Jumalale trummidega, laulge Issandale simblitega! Lisage kiituslaul temale, ülistage ja hüüdke appi tema nime! … Sest Issand on Jumal, kes lõpetab sõjad… Issand, sina oled suur ja auline, imetlusväärne väelt, võitmatu! [Ps 68, Ps 102, Ps 64, Jdt]
Me vaatame inimesi meie ümber, meie päevilisi, kes kõik on otsekui rabatult seisma jäänud: „Nad on otsustanud meid rünnata!“ Me läksime täna Tartousi… tundsime inimeste viha, abitust, võimetust toimuvat mõista. Inimesed püüavad kõigest hingest normaalselt töötada ja elada. Te võite näha põllumehi oma põlde niisutamas, vanemaid ostmas peagi algava kooli jaoks vihikuid lastele, kes tahaksid hoopis mänguasja või jäätist. Te võite näha vaeseid, palju vaeseid, kes püüavad väheseid sente kokku korjata. Tänavad on täis Süüria „sisepagulasi“, kes on tulnud kõikjalt ainsasse kohta, mis on veel suhteliselt elamisväärne… Te võite näha siinsete küngaste ilu, naeratust inimeste nägudel, armeesse astuva noormehe heatahtlikku pilku, kes annab meile ühtsuse märgina oma taskust peotäie maapähkleid… Ja teile meenub, et nad kavatsevad teid homme pommitada… Lihtsalt niisama. Sest „on aeg midagi ette võtta“, nagu seisab tähtsate meeste avaldustes, kes vaatavad homme teed rüübates televiisorist, kui efektiivne saab nende humanitaarne sekkumine olema…
Kas nad lasevad meil jälle sisse hingata mürgiseid gaase hoidlatest, mida nad ründavad, et karistada meid gaasi ees, mida oleme juba sisse hinganud?
Inimesed teritavad telerite ees silmi ja kõrvu. Nad ootavad, mida ütleb Obama.
Mida ütleb Obama? Kas Nobeli rahupreemia laureaat teeb otsuse tulla meie peale sõjaga? Hoolimata kogu õiglusest, tervest mõistusest, armust, alandlikkusest, tarkusest?
Paavst on kõnelenud, patriarhid ja piiskopid on kõnelenud, loendamatud tunnistajad on kõnelenud, analüütikud ja asjatundlikud inimesed on kõnelenud, isegi režiimi vastased on kõnelenud… Ja siin me nüüd siis ootame, mida ütleb suur Obama. Kui poleks teda, oleks seal keegi teine. Ei, mitte tema pole „suur“, vaid tegelikult on see Vanakuri ise, kes siin nüüd asju ajab.
Probleem on selles, et nii lihtne on pakkuda valesid õilsa käitumise pähe, omaenese kalke huvisid õiglusenõudmise pähe, esitleda vajadust näida tugevana ja kasutada võimu „moraalse kohusena mitte silmi sulgeda…“
Vaatamata kogu üleilmastumisele ja kõikidele informatsiooniallikatele näib, et tõendada ei saa midagi. Näib, et pole olemas tõeterakestki. See tähendab, nad ei tahagi teada tõde; kuigi tõde on olemas ja ausad inimesed võivad selle üles leida, kui seda siiralt koos otsitaks, kui neid ei takistaks need, kes seisavad teiste huvide eest.
Midagi on valesti ja see on väga tõsine asi… sest tagajärjed mõjutavad kõikide elanike elu, tungides verre, mis täidab meie tänavaid, meie silmi, meie südameid.
Mis kasu on veel sõnadest? Kõik on hävitatud: riik on hävinud, noorte põlvkonnad hävitatud, lapsed kasvavad üles, relv käes, naised jäävad üksikuks ja satuvad eri liiki vägivalla ohvriks… perekonnad, traditsioonid, kodud, pühakojad, mälestusmärgid, mis jutustavad ajaloost ning säilitavad seda ja ka inimeste juuri… kõik on hävinud.
Kristlastena me saame vähemalt anda kõik selle Jumala armu hoolde, ühendada selle Kristuse verega, mis kannab päästet kõigini, kes kannatavad.
Nad püüavad tappa lootust, kuid me peame kogu oma jõust seda alles hoidma.
Me palume kõiki, kellele läheb korda Süüria (inimkond, tõde…), palvetada… palvetada lakkamatult, kogu südamest ja jõust.
Trapistide ordu nunnad Azeiri kloostrist Süürias
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar