103. Vennasrahva murelik pidupäev
Kui tahame asjadest õigesti aru saada, peame neid vaatama kontekstis. Üllad sõnad sallivusest, solidaarsusest, internatsionaalsest kohusest, avatud ühiskonnast, Aafrika mittereetmisest jne ei ütle meile midagi, kui me ei tea, millised konkreetsed teod ja olukorrad peidavad end nende taga.
Kui rändepaktist on saamas „maailmale kõige tähtsam asi“ (nagu kuulutas
ELi sisserände volinik Dimitris Avramopoulos), siis tuleb see diil,
mida meile nii jõuliselt peale surutakse, panna õigesse konteksti. Kui
ühelt poolt räägitakse ametlikul tasemel rändekriisist, aga ÜRO
dokument, millega me mõne päeva pärast liitume, kinnitab hoopis, et
ränne on jõukuse, innovatsiooni ja kestliku arengu allikas meie
üleilmastunud maailmas, siis on võimatu mõista, kuidas sobituvad kokku
kriis ja eelloetletud positiivsed mõjud. Kui ilmselgeid vastuolusid ei
taheta märgata ja tehakse nägu, nagu oleks kõik kõige paremas korras,
võib kindel olla, et selle taga on pettus ja hämamine.
Mõnes mõttes on rändepakt hiljaks jäänud, sest Euroopa on juba migrantide taaga raskust tunda saanud. Tasapisi hakkab murenema ajupesu toel loodud klantspilt üleüldisest võrdsusest ja vendlusest eri rahvaste ja kultuuride vahel. Kokkupõrge reaalsusega annab asjast hoopis teise pildi. Ja kusagil kummitab teadmine, et protsess on pöördumatu. See mis oli, ei tule enam kunagi tagasi. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Uued tulijad ei tea ega hooli, mis põliselanikele oluline ja kallis.
Samm sammult taganedes ja loobudes lohutatakse end petliku enesekuvandiga: vaatamata kõigele oleme me ikkagi nii sallivad, külalislahked, abivalmis, humaansed. Paraku ei paista tulijad sellest vähimatki hoolivat. Nad võtavad teiste eneseohverdust kui midagi enesestmõistetavat ja on pigem rahulolematud, sest nende ettekujutused olid veelgi lennukamad.
Head teha saab siis, kui teine pool seda märkab ja näitab üles tänulikkust. Kui vastutasuks on aga valetamine, vägivald ja põlgus, muutub abistamine mõttetuks, tuimaks kohustäitmiseks, mida kannustab tagant hirm saada endale külge rassisti silt.
Aga lõpmatult ei saa selline asi kesta. Ülekohus ei mahu enam hinge ära, pähe taotud õpetussõnad kaotavad oma mõjujõu. Millalgi saab võitu arusaamine, et ebaõiglus pole see, mida tasub toetada, olgu ta mistahes kaunite sõnade sisse looritatud.
Selles suhtes on migrandirohked ühiskonnad pidevas häireseisundis. Iial ei või teada, milline piisk võib panna karika üle jooksma, millal katkeb inimeste kannatus. Tasakaal ja stabiilsus, milles inimesed on harjunud elama, muutub üha hapramaks. Kusagil pinna all tiksuks nagu viitsütikuga pomm.
Nendel riikidel, kes moslemiinvasioonis teistest maha jäänud, on kasutada suur eelis – võimalus õppida teiste vigadest. Saada aimu sellest, kuidas näeb tegelikult välja avatud uste poliitika, mis on allutatud hukatuslikule ideele, jättes samas hooletusse oma kodanike julgeoleku.
Ka meil on häirekell juba kõlanud – kaks naisepõletamise juhtumit on meie oludes midagi ennenägematut, iseäranis tingimustes, kus moslemimigrantide arvu loetakse „praktiliselt olematuks“. Kui juba eimillegi pealt sünnivad nii rängad, lausa kujutlematud kuritööd, siis mida veel võib endaga kaasa tuua „pidev ja korrapärane“ migratsioonivoog, millele meie eliit on otsustunud „mittesiduvalt“ pühenduda?
Meil tasuks õppust võtta põhjanaabrite juures toimuvast. Täna tähistab Soome oma iseseisvuse 101. aastapäeva, kuid pidumeeleolusid tumestavad kohutavad sündmused Oulus. Soome siseminister Kai Mykkänen pidi neil päevil tunnistama, et ei saa summutada tõsiasja, et migrantidega on tõsiseid probleeme, seda ilmsiks tulnud laste vägistamisjuhtumite valguses.
Olulus vahistati seitse välismaalasest meest, kes vägistasid kümneaastase tüdruku.
Neid kahtlustatuna raskes vägistamises ja lapse seksuaalses ärakasutamises. Arreteeritud on veel üks mees, kes on vägistanud kahte 14-aastast tüdrukut. Politsei peab tõenäoliseks, et arreteerimisi tuleb veelgi.
Erinevalt varasemast on hakatud paljastama ka kurjategijate tausta ning nimesid, varem varjati seda kiivalt. Nii kirjutavad ajalehed süürlasest Al Raed Mustafast, kes vägistas 2017. aastal kaht naist ja üritas veel üht vägistada. Mees kaebas ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse edasi ja taotles apellatsioonikohtult õigeksmõistmist väitega, et tegu on kultuuriliste erinevustega – mehe ja naise staatus Soomes olevat erinev sellest, mis see on Süürias, pealegi olevat ta arvanud, et Euroopas olevat seks täiesti vaba ega olevat teadnud, et vägistamine on karistatav.
Kui kaua suudavad soomlased rahulikult pealt vaadata, kuidas lahkelt vastu võetud moslemid nende ühiskonda lõhuvad? Imekombel suudeti alla neelata üks võikamaid kuritegusid, kui pagulane pussitas otse tänaval surnuks lapsevankrit lükanud noore ema. Nüüd siis grupiviisiline lastevägistamine. Millal katkeb soomlaste kannatus, on vaid aja küsimus. Millise vormi see vaen võtab, on raske ette ennustada. See ei pruugi olla vägivaldne, võõrastega lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus, nende suhtes võetakse hoiak – sellistest tuleb eemale hoida. Nimetatagu seda pealegi rassismiks – see on ühiskonna reaktsioon, et end kaitsta.
Olukorra tõsidust näitab ka peaminister Juha Sipila karm hukkamõist Oulu grupivägistamisele. Kui palju see migrantidele korda läheb, on hoopis iseasi. Igatahes on Soome politsei andnud hoiatuse lapsevanematele – valvake noori tüdrukuid!
See on siis hind, mida tuleb maksta abivalmiduse ja külalislahkuse eest?
Lausa murranguliseks tuleb aga pidada peaministri sõnu: „Õigusriigis saavad süüdlased karistuse vaatamata oma etnilisele päritolule!“
Taolise asja väljaütlemine näitab, et siiani on sellega tõsiseid probleeme olnud.
Üldist ohutunnet suurendavad veel kaks sel nädalal toimunud intsidenti, üks Loimaa kandis, teine Uuraistel, kus mõlemal juhul „välismaise välimusega“ reisija haaras sõidu ajal roolist kinni ning püüdis bussi juhtida kokkupõrkesse vastutuleva autoga. Õnnetusi suudeti küll vältida, kuid üsna napilt, ühel juhul purunes bussi peegel kokkupuutest teise bussiga. Süüdlased on kinni võetud, politsei pole veel kindel, kas tegemist on terrorismiga. Üks on aga selge – hirmu ja ärevust lisavad sellised asjad ühiskonda omajagu.
„Milleks meil seda jama vaja on?“ võib nii mõnigi soomlane endalt küsida.
Aga meie – kas meil on vaja? Ainult et kelle käest seda küsima minna? Mikseri ja Tarandi?
Kui ma oma tänase loo alguses ütlesin, et asjad tuleb konteksti panna, siis Soome ärevad sündmused ongi see kontekst, mis aitab meil asju õiges valguses näha.
Mõnes mõttes on rändepakt hiljaks jäänud, sest Euroopa on juba migrantide taaga raskust tunda saanud. Tasapisi hakkab murenema ajupesu toel loodud klantspilt üleüldisest võrdsusest ja vendlusest eri rahvaste ja kultuuride vahel. Kokkupõrge reaalsusega annab asjast hoopis teise pildi. Ja kusagil kummitab teadmine, et protsess on pöördumatu. See mis oli, ei tule enam kunagi tagasi. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Uued tulijad ei tea ega hooli, mis põliselanikele oluline ja kallis.
Samm sammult taganedes ja loobudes lohutatakse end petliku enesekuvandiga: vaatamata kõigele oleme me ikkagi nii sallivad, külalislahked, abivalmis, humaansed. Paraku ei paista tulijad sellest vähimatki hoolivat. Nad võtavad teiste eneseohverdust kui midagi enesestmõistetavat ja on pigem rahulolematud, sest nende ettekujutused olid veelgi lennukamad.
Head teha saab siis, kui teine pool seda märkab ja näitab üles tänulikkust. Kui vastutasuks on aga valetamine, vägivald ja põlgus, muutub abistamine mõttetuks, tuimaks kohustäitmiseks, mida kannustab tagant hirm saada endale külge rassisti silt.
Aga lõpmatult ei saa selline asi kesta. Ülekohus ei mahu enam hinge ära, pähe taotud õpetussõnad kaotavad oma mõjujõu. Millalgi saab võitu arusaamine, et ebaõiglus pole see, mida tasub toetada, olgu ta mistahes kaunite sõnade sisse looritatud.
Selles suhtes on migrandirohked ühiskonnad pidevas häireseisundis. Iial ei või teada, milline piisk võib panna karika üle jooksma, millal katkeb inimeste kannatus. Tasakaal ja stabiilsus, milles inimesed on harjunud elama, muutub üha hapramaks. Kusagil pinna all tiksuks nagu viitsütikuga pomm.
Nendel riikidel, kes moslemiinvasioonis teistest maha jäänud, on kasutada suur eelis – võimalus õppida teiste vigadest. Saada aimu sellest, kuidas näeb tegelikult välja avatud uste poliitika, mis on allutatud hukatuslikule ideele, jättes samas hooletusse oma kodanike julgeoleku.
Ka meil on häirekell juba kõlanud – kaks naisepõletamise juhtumit on meie oludes midagi ennenägematut, iseäranis tingimustes, kus moslemimigrantide arvu loetakse „praktiliselt olematuks“. Kui juba eimillegi pealt sünnivad nii rängad, lausa kujutlematud kuritööd, siis mida veel võib endaga kaasa tuua „pidev ja korrapärane“ migratsioonivoog, millele meie eliit on otsustunud „mittesiduvalt“ pühenduda?
Meil tasuks õppust võtta põhjanaabrite juures toimuvast. Täna tähistab Soome oma iseseisvuse 101. aastapäeva, kuid pidumeeleolusid tumestavad kohutavad sündmused Oulus. Soome siseminister Kai Mykkänen pidi neil päevil tunnistama, et ei saa summutada tõsiasja, et migrantidega on tõsiseid probleeme, seda ilmsiks tulnud laste vägistamisjuhtumite valguses.
Olulus vahistati seitse välismaalasest meest, kes vägistasid kümneaastase tüdruku.
Neid kahtlustatuna raskes vägistamises ja lapse seksuaalses ärakasutamises. Arreteeritud on veel üks mees, kes on vägistanud kahte 14-aastast tüdrukut. Politsei peab tõenäoliseks, et arreteerimisi tuleb veelgi.
Erinevalt varasemast on hakatud paljastama ka kurjategijate tausta ning nimesid, varem varjati seda kiivalt. Nii kirjutavad ajalehed süürlasest Al Raed Mustafast, kes vägistas 2017. aastal kaht naist ja üritas veel üht vägistada. Mees kaebas ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse edasi ja taotles apellatsioonikohtult õigeksmõistmist väitega, et tegu on kultuuriliste erinevustega – mehe ja naise staatus Soomes olevat erinev sellest, mis see on Süürias, pealegi olevat ta arvanud, et Euroopas olevat seks täiesti vaba ega olevat teadnud, et vägistamine on karistatav.
Kui kaua suudavad soomlased rahulikult pealt vaadata, kuidas lahkelt vastu võetud moslemid nende ühiskonda lõhuvad? Imekombel suudeti alla neelata üks võikamaid kuritegusid, kui pagulane pussitas otse tänaval surnuks lapsevankrit lükanud noore ema. Nüüd siis grupiviisiline lastevägistamine. Millal katkeb soomlaste kannatus, on vaid aja küsimus. Millise vormi see vaen võtab, on raske ette ennustada. See ei pruugi olla vägivaldne, võõrastega lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus, nende suhtes võetakse hoiak – sellistest tuleb eemale hoida. Nimetatagu seda pealegi rassismiks – see on ühiskonna reaktsioon, et end kaitsta.
Olukorra tõsidust näitab ka peaminister Juha Sipila karm hukkamõist Oulu grupivägistamisele. Kui palju see migrantidele korda läheb, on hoopis iseasi. Igatahes on Soome politsei andnud hoiatuse lapsevanematele – valvake noori tüdrukuid!
See on siis hind, mida tuleb maksta abivalmiduse ja külalislahkuse eest?
Lausa murranguliseks tuleb aga pidada peaministri sõnu: „Õigusriigis saavad süüdlased karistuse vaatamata oma etnilisele päritolule!“
Taolise asja väljaütlemine näitab, et siiani on sellega tõsiseid probleeme olnud.
Üldist ohutunnet suurendavad veel kaks sel nädalal toimunud intsidenti, üks Loimaa kandis, teine Uuraistel, kus mõlemal juhul „välismaise välimusega“ reisija haaras sõidu ajal roolist kinni ning püüdis bussi juhtida kokkupõrkesse vastutuleva autoga. Õnnetusi suudeti küll vältida, kuid üsna napilt, ühel juhul purunes bussi peegel kokkupuutest teise bussiga. Süüdlased on kinni võetud, politsei pole veel kindel, kas tegemist on terrorismiga. Üks on aga selge – hirmu ja ärevust lisavad sellised asjad ühiskonda omajagu.
„Milleks meil seda jama vaja on?“ võib nii mõnigi soomlane endalt küsida.
Aga meie – kas meil on vaja? Ainult et kelle käest seda küsima minna? Mikseri ja Tarandi?
Kui ma oma tänase loo alguses ütlesin, et asjad tuleb konteksti panna, siis Soome ärevad sündmused ongi see kontekst, mis aitab meil asju õiges valguses näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar