SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Ilusat töönädala algust sulle, hea lugeja! Ära ainult arva, et tegemist on tavalise nädalaga. Kussa sellega! Täna algab ju kaugel Aafrikas, Marrakechi linnas, ÜRO valitsustevaheline rändekonverents, kus igal osalejal avaneb suurepärane võimalus heaks kiita üleilmne migratsioonilepe. Ilmselt on seal oodata nii suurt heakskiidutuhinat, et see ühe päeva sisse ära ei mahugi. Sestap on korraldajad targu varunud oma toimetuste jaoks kaks päeva, et ilusti ots otsaga välja tulla.
Eesti esindajat (kui jääda uskuma meie ajakirjandust) tollel üritusel
ei ole. Ehkki presidendiproual oli selleks puhuks lennupiletidki ostetud
– lausa seitsmele inimesele, otsekui läheksid vaprad rätsepad Türgi
sõtta (neidki oli ju seitse). Aga nagu tüvitekstidest teada, on
rätsepmeistritel kaugele maale rändamisega ikka ebameeldivaid üllatusi
ette tulnud. Eredaks näiteks on siin Paunvere oma poiss Georg Adniel,
kellele juba rongis ukraadinat tehti.
Proua presidendil läks selles suhtes veel nadimalt – temal ei õnnestunud veel lennukigi peale istudagi, kui juba ukraadina ära tehti. Tahtis enda ja kaasvõitlejate piletraha tagasi saada, aga lennufirma ei näidanud üles mingit halastust ega aupaklikkust, vaid vastas häbemata kombel: „Laku panni! Raha näed sama palju kui oma kõrvu!“
Aga see on alles algus. Väike eelmaik sellest, mis hakkab olema nendega, kes üleilmsest migratsioonileppest taganeda tahavad või selle otstarbekuses kahelda söandavad. Mitte et proua president selles dokumendis kahtleks, hoidku taevas selle eest, aga… Nii nagu vanemate patud nuheldakse laste peale, nõnda peab ka meie riigipea nüüd oma isemeelse rahva eksiarvamuste pärast kannatama. Lohutuseks vaid see, et piletiraha on sellesama rahva taskust võetud. Paras neile!
Nii et esimene pauk läheb meist just nagu mööda. Migratsioonirulli alla viskuvate riikide esimese laine seas meid ei ole. Aga kohe on tulemas veel teine ja vägevam kõmakas, millega meie nahk ikkagi auklikuks lastakse, ega sellest vist pääsu ole. 19. detsembril koguneval New Yorgis ÜRO peaassambleel taas kõiki maade migratsioonientusiastid, kus neil (või lausa meil?) avaneb suurepärane võimalus anda oma hääl vastse ränderaamistiku poolt. Meid kui kunagisi Nõukogude impeeriumi alamaid ei tohiks üllatada, et siin vastu hääletamisele pole võimalust jäetudki. Paistab, et sotsialistlik demokraatia ja selle põhimõtted elavad oma elu edasi siiamaani, on vaid ühest keskkonnast teise üle kolinud.
Nii et meil on jäänud pisut üle nädala, et otsustav samm teha ning jõuda end rändeleppest distantseerida. Sellise ettepanekuga tuli välja justiitsminister Urmas Reinsalu, kes möödunud nädalal saatis kirja meie välisministrile, kes juba oli jõudnud arvama hakata, et see kuradima migratsioonikarikas on temast mööda läinud, asi ammendatud ja probleem päevakorrast maha võetud. Kuid nii nagu võililled suudavad end läbi asfaldi pressida, nõnda õnnestus ka Reinsalul üleüldisest vaikimise müürist läbi murda.
Esiteks ärgitas ta välisministrit mitte jätma muljet, nagu puuduks Eesti esindaja Marrakechist mingil juhuslikul ja ebaolulisel põhjusel. Välisminister peaks ÜRO-d teavitama, et Eesti ei osale Marrakechi konverentsil, sest selleks puudub välisministril vastav mandaat. Reinsalu rõhutas: vabariigi valitsus ei ole andnud välisministrile mandaati, et Eesti Vabariik ühineks kõnealuse leppega.
Meedias levitatud arvamus, nagu oleks valitsus seda teinud juba märtsikuus, ei pea aga paika. Tookord andis valitsus mandaadi üksnes leppe üle läbirääkimiste pidamiseks. Sama lugu on Riigikogus toimunud hääletamisega:
„Riigikogu avaldas üldist toetust globaalse ränderaamistiku vastuvõtmisele, mitte aga seda, et Eesti Vabariik peaks globaalse ränderaamistiku heaks kiitma,“ seisab kirjas.
Vähe sellest, et Eesti koht Marrakechis tühjaks jääb, justiitsminister kutsub üles ka New Yorgis ÜRO peaassambleel toimuvat hääletust ignoreerima:
„Teen välisministrile ettepaneku teavitada ÜRO-d kirjalikult, et Eesti Vabariigi mitteosalemist 10.-11. detsembril 2018. aastal Marrakeshis toimuval valitsustevahelisel rändekonverentsil tuleb tõlgendada kui leppe heakskiitmata jätmist ning jätta ka ÜRO peaassambleel leppe üle hääletamata.“
Küllap aimas justiitsminister ette, et selle peale hakkab välisminister juukseid katkuma ja hädaldama, et nüüd lendab 27 aasta töö vastu taevast ning meie välispoliitikarong kihutab rööbastelt välja, otse kraavi nagu Piilupardi juhitud rong. Reinsalu lükkas kategooriliselt tagasi väite, nagu tähendaks leppega mitteühinemine Eesti välispoliitilisest peajoonest irdumist. Ta lisas täpsustuseks, et Eesti ei ole ühinenud kaugeltki kõikide ÜRO konventsioonide ja lepetega, sealhulgas näiteks ÜRO pagulaste ümberasustamise koostöökokkuleppega, ÜRO kodakondsusetusse vähendamise konvensiooniga ning ÜRO võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste konvensiooniga.
Vähe sellest, justiitsminister pani välisministri lausa sundseisu, kui esitas talle kurikavala küsimuse:
„Isikud, kes on kasutanud pealiinist irdumise terminit, peaksid suutma vastata, kas Eesti välispoliitika pealiin on 27 aastat olnud neist konventsioonidest eemale jäämine või oleme seda pealiini juba 27 aastat tahtlikult rikkunud?“
Ega selle peale oska vaene välisminister küll aad ega mööd öelda, paremal juhul vaid „Mök-mök-mök!“ – kuid vaevalt justiitsministrit taoline vastus rahuldaks.
Lõpetuseks tegi Reinsalu ettepaneku moodustada justiitsministeeriumi ja välisministeeriumi ühine sõltumatu ekspertgrupp, kes rändeleppe suhtes kerkinud küsimusi põhjalikult hindaks, ning seejärel esitada selle ekspertgrupi analüüs valitsusele ja riigikogule.
„Selles küsimuses peavad Eesti Vabariigi ametiasutused tegema ära oma kodutöö. Hetkel ei ole Eesti Vabariigi ametiasutustel või ekspertidel koostatud ühtegi leppesse puutuvat sisulist analüüsi. Kuni analüüsi valmimiseni tuleks peatada Eesti Vabariigi poolsed rändeleppesse puutuvad võimalikud tegevused.“
Jätkuvalt on Reinsalu seda meelt, et volitusi rändeleppega ühinemiseks võib anda vaid valitsus. Reinsalu kirja kommenteerinud peaminister Jüri Ratas vastas selle peale, et Eesti toetab ÜRO peaassambleel ränderaamistiku vastu võtmist.
„Ei ole mõistlik ega vajalik avada uuesti juba korduvalt läbi vaieldud debatte,“ lisas ta.
Nii et kui Ratas on asunud migratsioonilepet toetama, pole valitsuse otsust enam vaja? Valitsus – see ongi Ratas?
Last but not least: Kui Reinsalu kirjas on Eesti Vabariik kirjutatud suurte algustähtedega, siis Delfis seda refereerinud Heliis Nemsitsveridze on teinud siin omapoolse paranduse ja kirjutab läbivalt (kolmel korral!) Eesti vabariigist. Öeldakse, et noomen on oomen. Kas uus nimekuju peab viitama sellele, kui väike ja tähtsusetu Eesti riik siiski on? Järjekordne haokubu globalismi tuleriidale, millel põletatakse rahvusriike?
Proua presidendil läks selles suhtes veel nadimalt – temal ei õnnestunud veel lennukigi peale istudagi, kui juba ukraadina ära tehti. Tahtis enda ja kaasvõitlejate piletraha tagasi saada, aga lennufirma ei näidanud üles mingit halastust ega aupaklikkust, vaid vastas häbemata kombel: „Laku panni! Raha näed sama palju kui oma kõrvu!“
Aga see on alles algus. Väike eelmaik sellest, mis hakkab olema nendega, kes üleilmsest migratsioonileppest taganeda tahavad või selle otstarbekuses kahelda söandavad. Mitte et proua president selles dokumendis kahtleks, hoidku taevas selle eest, aga… Nii nagu vanemate patud nuheldakse laste peale, nõnda peab ka meie riigipea nüüd oma isemeelse rahva eksiarvamuste pärast kannatama. Lohutuseks vaid see, et piletiraha on sellesama rahva taskust võetud. Paras neile!
Nii et esimene pauk läheb meist just nagu mööda. Migratsioonirulli alla viskuvate riikide esimese laine seas meid ei ole. Aga kohe on tulemas veel teine ja vägevam kõmakas, millega meie nahk ikkagi auklikuks lastakse, ega sellest vist pääsu ole. 19. detsembril koguneval New Yorgis ÜRO peaassambleel taas kõiki maade migratsioonientusiastid, kus neil (või lausa meil?) avaneb suurepärane võimalus anda oma hääl vastse ränderaamistiku poolt. Meid kui kunagisi Nõukogude impeeriumi alamaid ei tohiks üllatada, et siin vastu hääletamisele pole võimalust jäetudki. Paistab, et sotsialistlik demokraatia ja selle põhimõtted elavad oma elu edasi siiamaani, on vaid ühest keskkonnast teise üle kolinud.
Nii et meil on jäänud pisut üle nädala, et otsustav samm teha ning jõuda end rändeleppest distantseerida. Sellise ettepanekuga tuli välja justiitsminister Urmas Reinsalu, kes möödunud nädalal saatis kirja meie välisministrile, kes juba oli jõudnud arvama hakata, et see kuradima migratsioonikarikas on temast mööda läinud, asi ammendatud ja probleem päevakorrast maha võetud. Kuid nii nagu võililled suudavad end läbi asfaldi pressida, nõnda õnnestus ka Reinsalul üleüldisest vaikimise müürist läbi murda.
Esiteks ärgitas ta välisministrit mitte jätma muljet, nagu puuduks Eesti esindaja Marrakechist mingil juhuslikul ja ebaolulisel põhjusel. Välisminister peaks ÜRO-d teavitama, et Eesti ei osale Marrakechi konverentsil, sest selleks puudub välisministril vastav mandaat. Reinsalu rõhutas: vabariigi valitsus ei ole andnud välisministrile mandaati, et Eesti Vabariik ühineks kõnealuse leppega.
Meedias levitatud arvamus, nagu oleks valitsus seda teinud juba märtsikuus, ei pea aga paika. Tookord andis valitsus mandaadi üksnes leppe üle läbirääkimiste pidamiseks. Sama lugu on Riigikogus toimunud hääletamisega:
„Riigikogu avaldas üldist toetust globaalse ränderaamistiku vastuvõtmisele, mitte aga seda, et Eesti Vabariik peaks globaalse ränderaamistiku heaks kiitma,“ seisab kirjas.
Vähe sellest, et Eesti koht Marrakechis tühjaks jääb, justiitsminister kutsub üles ka New Yorgis ÜRO peaassambleel toimuvat hääletust ignoreerima:
„Teen välisministrile ettepaneku teavitada ÜRO-d kirjalikult, et Eesti Vabariigi mitteosalemist 10.-11. detsembril 2018. aastal Marrakeshis toimuval valitsustevahelisel rändekonverentsil tuleb tõlgendada kui leppe heakskiitmata jätmist ning jätta ka ÜRO peaassambleel leppe üle hääletamata.“
Küllap aimas justiitsminister ette, et selle peale hakkab välisminister juukseid katkuma ja hädaldama, et nüüd lendab 27 aasta töö vastu taevast ning meie välispoliitikarong kihutab rööbastelt välja, otse kraavi nagu Piilupardi juhitud rong. Reinsalu lükkas kategooriliselt tagasi väite, nagu tähendaks leppega mitteühinemine Eesti välispoliitilisest peajoonest irdumist. Ta lisas täpsustuseks, et Eesti ei ole ühinenud kaugeltki kõikide ÜRO konventsioonide ja lepetega, sealhulgas näiteks ÜRO pagulaste ümberasustamise koostöökokkuleppega, ÜRO kodakondsusetusse vähendamise konvensiooniga ning ÜRO võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste konvensiooniga.
Vähe sellest, justiitsminister pani välisministri lausa sundseisu, kui esitas talle kurikavala küsimuse:
„Isikud, kes on kasutanud pealiinist irdumise terminit, peaksid suutma vastata, kas Eesti välispoliitika pealiin on 27 aastat olnud neist konventsioonidest eemale jäämine või oleme seda pealiini juba 27 aastat tahtlikult rikkunud?“
Ega selle peale oska vaene välisminister küll aad ega mööd öelda, paremal juhul vaid „Mök-mök-mök!“ – kuid vaevalt justiitsministrit taoline vastus rahuldaks.
Lõpetuseks tegi Reinsalu ettepaneku moodustada justiitsministeeriumi ja välisministeeriumi ühine sõltumatu ekspertgrupp, kes rändeleppe suhtes kerkinud küsimusi põhjalikult hindaks, ning seejärel esitada selle ekspertgrupi analüüs valitsusele ja riigikogule.
„Selles küsimuses peavad Eesti Vabariigi ametiasutused tegema ära oma kodutöö. Hetkel ei ole Eesti Vabariigi ametiasutustel või ekspertidel koostatud ühtegi leppesse puutuvat sisulist analüüsi. Kuni analüüsi valmimiseni tuleks peatada Eesti Vabariigi poolsed rändeleppesse puutuvad võimalikud tegevused.“
Jätkuvalt on Reinsalu seda meelt, et volitusi rändeleppega ühinemiseks võib anda vaid valitsus. Reinsalu kirja kommenteerinud peaminister Jüri Ratas vastas selle peale, et Eesti toetab ÜRO peaassambleel ränderaamistiku vastu võtmist.
„Ei ole mõistlik ega vajalik avada uuesti juba korduvalt läbi vaieldud debatte,“ lisas ta.
Nii et kui Ratas on asunud migratsioonilepet toetama, pole valitsuse otsust enam vaja? Valitsus – see ongi Ratas?
Last but not least: Kui Reinsalu kirjas on Eesti Vabariik kirjutatud suurte algustähtedega, siis Delfis seda refereerinud Heliis Nemsitsveridze on teinud siin omapoolse paranduse ja kirjutab läbivalt (kolmel korral!) Eesti vabariigist. Öeldakse, et noomen on oomen. Kas uus nimekuju peab viitama sellele, kui väike ja tähtsusetu Eesti riik siiski on? Järjekordne haokubu globalismi tuleriidale, millel põletatakse rahvusriike?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar