98. Eestluse soovikontsert – igaüks nõuab oma
Ehkki rändepakti läbisurumine pahempoolsete jõudude poolt ja liberaalsete parempoolsete jõudude vaikival nõusolekul (et mitte öelda – toetusel) peaks nagu tähendama probleemi lõplikku lahendust, pole see kaugeltki nii. Tuli miilab tuha all ja ootab järgmist tuulehoogu, et põlema lahvatada. Ohutunne ja rahulolematus ei kao ühe hääletusega.
Praegu näeme ühelt poolt inimeste jõuetust seista vastu võimumängudele ja -intriigidele, teiselt poolt tüdimust valelikkusest ja jõuvõtete kasutamisest neoliberaalsete muutuste läbisurumisel. See ei ole ju mingi lahendus, kui iga järjekordse sammuga tugevnevad pinged ühiskonnas ja kasvab plahvatusoht.
Võimukandjad elaksid nagu paralleelmaailmas, andmata endale aru, et nende tegudel on ka tagajärjed. Kraanide üha kindlam kinnikeeramine võib küll lühikeses perspektiivis väljalekkiva auru hulka vähendada, kuid tagajärjed saavad olema seda katastroofilisemad.
Kumb on ühiskondlikus plahvatuses süüdi, kas pingete eskaleerijad või inimesed, kellele jääb üha vähem võimalusi oma tahte realiseerimiseks? Valitsus, kelle juhtimise all kandub poliitika tänavaile, on ebaõnnestunud valitsus. Ta on minetanud oskuse rahvaga kõnelda.
Õnneks on meil veel valimised – ja just siin on ventiil olukorra muutmiseks. Küllap aimavad seda ka elu peremehed ise, paraku lähenevad nad probleemi lahendusele valest otsast, arvates, et rahva arvamus ei vääri kuulda võtmist, vaid see tuleb valeks ja lubamatuks kuulutada. Olematuks teha, elimineerida.
Millelegi sellisele paistab viitavat minu jaoks tundmatu reformierakondlane Gaspar Šabad, kes oma ERRi saidil ilmunud arvamusloo „Millist eestlust me tahame?“ lõpetab sõnadega:
„Enne uusi valimisi oleks tarvis end valmis panna etnotsentrilist välispoliitikat soovivate erakondade dikteeritavaks eksperimenteerimiseks, tõmmates punased jooned ennetavalt maha.“
Andke andeks, head sõbrad, aga minu arusaamist pidi on siin tegemist pesuehtsa paanikajuhtumiga. Pisut utreeritult, ilma lause mõtet moonutamata, võib sedasama asja öelda ka nii:
„Häda on tulekul! Seadke end valmis, sest karta on eksperimente, mille taga seisavad etnotsentrilist välispoliitikat soovivad erakonnad! Ärgem laskem endale dikteerida, millest valimisdebattidel rääkida, sellised eksperimendid võivad osutuda meie jaoks hukatuslikeks. Ainus võimalus on maha tõmmata punased jooned ja isoleerida meie jaoks sobimatud erakonnad poliitilisest võitlusest. Seda tuleb teha ennetavalt, ilma neile vähimatki võimalust andmata. Istugu nende punaste joonte taga nagu puuris! Teadku kõik, et sellist debatti, kus kõlavad ka niinimetatud etnotsentrilised seisukohad, me endale peale suruda ei lase. Kaitseme oma punast joont viimase meheni! Etnotsentrism on saatanast!”
Nojah, eks ta ole. Küllap on siis saatanast ka meie Põhiseadus, kus pööratakse ülemäära suurt tähelepanu ühe väikese etnose keele ning kultuuri kaitsele ja säilitamisele – selle asemel, et uks lahti hoida kõigile rändurmigrantidele ja õnneotsijatele, keda meie juhid on nüüd kohustunud vastu võtma ja ülal pidama.
Või oli tegemist sooviga sellele pühenduda – vahet ju pole. Kompromissitus kokkupõrkes, igal sammul valetades, hämades ja ähvardades, suudeti pühendumise õigus siiski välja võidelda. Nüüd pole muud kui, võta vastu ja integreeri, võta vastu ja integreeri – nii et maa must! Oh seda õnne ja rõõmu, oh seda pidu ja põlve!
Ma saan aru Europarlamendis liberaalide (et mitte öelda – pöörase Verhofstadti) fraktsiooni kuuluv Reformierakond kaugeneb üha enam eestlusest, kuid kas oli ikka kõige targem panna sel teemal kirjutama inimene nimega Gaspar Šabad? Kui sellise nimega isik lastakse eestluse kallale, on see omamoodi märgilise tähendusega, sõltumata sellest, milline isik selle nime taga tegelikult peitub. Nimi on märk – eriti selle teema käsitlemisel.
Paljugi, millist eestlust ta tahab, ega me saa ju Albikära Antsu kombel hakata oma põhimõtteid iga eestlaseks pretendeerija tahtmist mööda ringi tegema. Eestlus pole mingi soovikontsert, millega võimalikult paljude inimeste soove rahuldada. Kellele meie eestlus ei sobi – leidku endale midagi muud!
Loogiline oleks ikka, et eestlaseks pürgija võtab omaks meie kombed, tavad ja arusaamad, selle asemel et hakata ise ettekirjutusi tegema. Kui teete nii, nagu mina ütlen, siis võin ka eestlaseks hakata – selline suhtumine pole küll kuigi jätkusuutlik.
Millist eestlust siis Gaspar Šabad tahab? Ilmselt koos Reformierakonnaga, sest mida muud see „meie” loo pealkirjas ikka tähendada võib.
Eks ikka „uut normaalsust”, mis senised tõekspidamised kõrvale lükkaks. Kusjuures soovimatust nende muutustega kaasa tulla nimetatakse „kannapöördeks”. Tõeline kübaratrikk tegelike pöörajate poolt!
Aga kõigest järjekorras. Loomulikult keerleb Gaspar Šabadi jutt rändepakti ümber. Sellega kaasnenud arutelu nimetab ta „välispoliitiliseks käkiks”, lisades täpsustuseks juurde seletuse:
„Osa ränderaamistiku arutelu käigus kõlanud arvamustest ning mõnede poliitiliste jõudude soovitav kannapööre kujutab endast peidetud ohtu Eesti välisteenistuse auväärsusele.“
Sel ajal kui eestimeelsed inimesed valutavad südant meie riigi ja rahva tuleviku pärast globaalsete muudatuste tõmbetuules, pööravad poliitikud, kelle kohus peaks olema meid selliste ebameeldivuste eest kaitsta, oma tähelepanu hoopis välistele asjaoludele – kas meie välisteenistused paistavad ikka piisavalt auväärsed välja? Tühja neist hirmudest, tühja võimalikest tagajärgedest, väline hiilgus on see, mille nimel elu peremehed on valmis või nahast välja pugema.
Et aga nimetada „kannapöördeks“ soovimatust liituda ülimalt kahtlase lepinguga – see nõuab küll kõrgtasemel hämamise oskust. Tegelikult on ju neoliberaalid need, kes üleüldise globaliseerimise tuules meie senise maailma pahupidi tahavad pöörata.
Nüüd aga üks väike nuputamisülesanne. Mis sa arvad, hea lugeja, mis võiks olla pea 200 000 välismaal elavale eestlasele või tuhandetele Eestis seaduslikult elavatele Euroopa Liidu ja kolmandate riikide kodanikele stabiilse elu tagatis?
Korralik palk? Mõistev perekond? Head abivalmis sõbrad?
Kaugel sellest! Gaspar Šabad valdab hoopis teistsugust informatsiooni. Ta annab teistelegi teada, et nende inimeste jaoks on stabiilse elu tagatiseks olnud ühtne, selge ja konsensuslik välispoliitika. Paraku kipuvad seda stabiilsust kõigutama „ränderaamistiku käigus kõlanud arvamused”.
Näed siis – arvad ise, et sa ainult avaldad arvamust, aga tegelikult kõigutad stabiilsust! See on väga mittehea, nagu igaüks vast teab!
Andke andeks, head sõbrad, aga vägisi jääb mulje, et Gaspar Šabadi artikkel on suunatud arvamusavalduste vabaduse vastu, seega sõnavabaduse vastu. Ja jälle on ERR see, kes taolist reaktsioonilist sõnumit aitab levitada.
Kindel muster on juba ammu välja joonistunud. Ega me neilt midagi paremat enam ootagi…
Roosa Udu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar