Jõulujutlus

Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja Toivo Treiblut

Jõulud on jälle tulnud. Kalender on jõudnud jälle sellesse punkti, kus 2000 aastat tagasi tuli ilmale tänase õhtu peategelane. Kas pole kummaline, et see puudutab meid kõiki, ka paljusid neid, kes igapäevaselt Tema peale ei mõtlegi. Aga Tema mõtleb meie kõikide peale, Tema meid siia täna õhtu kokku on toonudki.

Me oleme tulnud Jõululapse sünnipäevale ja vastupidiselt tavapärasele, kus sünnipäevalapsele tuuakse kingitusi, tahab tänane sünnipäevalaps meile ise kingitusi teha. Tõepoolest neid kingitusi ei saa me käega katsuda, need on midagi palju hinnalisemat ja palju tõelisemat, neid kinke me saame tunda oma hinges: rahu, armastus, lootus, usk. Need on vaimsed- hingelised ja ka kinkija ise on Vaim, kes võttis kord inimese kuju, materjaliseerus inimeseks. «Jumal on Vaim,» ütleb Pühakiri ja sünnipäevalaps ise ütleb: «Mina ja Isa oleme üks, kes on mind näinud, see on Isa näinud». Ja tõepoolest aastat 2000 tagasi, nähti Jumalat maa peal, -sest Jumala Poega on Jumal, nii nagu kassipoeg on kass,- algul väikse lapsena- ja siis sealt edasi kuni Tema taevasse tagasi läks, õpetamas ja palju imesid tegemas ja inimesi aitamas. Ja nii on sellest ajast peale 2000 aastat kristlikke Jõulupühi peetud. Tema sünd oli nii tähtis, et sealt võeti kasutusele uus ajaarvestus.

Jõulud on jälle kätte tulnud, aga sel aastal siiski pisut teisti, kui varemalt. Raekoja platsi Jõuluturul patrullivad automaatrelvadega politseinikud. Saksamaal tähistati sel aastal avalikult Karl Marxi 200 sünniaastapäeva ja kellele püstitati ka ausammas. Uusmarksistid nimetavad jõulupühi ümber talvepühadeks, eemaldavad avalikest kohtadest järk-järgult kristlikke sümboleid ja kutsuvad siia laamendavaid võõraid, kes meie Jõuludest pehmelt öeldes lugu ei pea. See kõik tekitab kõhedust kui veel mitte järgmiste, siis ülejärgmiste Jõulude ja kogu olemise ees.

Üks võõras võim on meile tuttav lähiminevikust. Kole küll öelda, aga see on päästnud meid olukorrast, milles Lääne-Euroopa täna on. Ka meie lastele on tunduvalt turvalisem sõbralik ja vana hea tuttav pika valge habemega Jõulutaat, kui (pika) musta habeme ja vilavate silmadega võõras, kelle käitumine on ettearvamatu.

Kõige selle rahutuks tegeva keskel kostub aga selgi aastal jõuluingli kuulutus: «Ärge kartke, sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus» (Lk 2: 10, 11).

Meie, inimesed, vajame Päästjat. Seesugust, kes päästaks meid kõigepealt iseenda (enesekeskse) rumaluse käest. Rumalusest tehakse palju vigu. Keegi tark on öelnud: inimese tarkus on piiratud aga rumalus on piiritu. Filmis «Siin me oleme» ütleb üks osatäitja teisele: «Elu on keeruline», mille peale teine kostab: «Ära sina ise oma elu keeruliseks ela». Jah, inimestena me tihti elame oma elu keeruliseks. Inimese keel on tihti tema kõige suurem vaenlane, mis põhjustab pahandusi, mõtlematult välja öeldud sõna ei saa tagasi võtta, mõtlematult tehtud tegu ei saa olematuks muuta. Aga keel võib olla ka inimese kõige suuremaks sõbraks ja head teod teevad inimese ilusaks. Seda tahabki Jeesus meile õpetada: «Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks», ära pea end teisest paremaks, veelgi enam: «Mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele» (Mt 7:12). See osutub võimalikuks siis kui «me armastame oma ligimest nagu iseennast». See on lihtne tõde, aga mitte lihtne järgida. Selles lihtsas tões tegelikult realiseerubki meie inimeseks olemise üks peamisi tähendusi. Me ei ela ju maailmas üksi, ja kui meil kõigil on hea üheskoos, siis on ka minul hea. Õnnelik ei ole võimalik üksi olla, teistest isoleeritult. Ja mis takistab seda tegemast ongi meie enesekesksus, enesele orienteeritud elu, mis on kokku võetav ühe sõnaga- patt. Ja sellest tuligi Jumala Poeg meid päästma. Ta tuli päästma meid iseenda käest. Tema näitas oma eluga ette, kuidas inimesel tuleb elada.

Jõuluöö suurim ime on see, et Jumal sai inimeseks. Inimesed ei saa Jeesuse imetegusid uskuda, nagu palju ütlevad, sest see ei mahu nende pähe, aga suur Jumal ei mahugi väikese inimese pähe ära, Jumal ei mahu ära ka maailma, Jumal ületab kaugelt maailma piirid- ja need inimesed seletavad siis Jeesuse imetegusid mitmel viisil mõistusele arusaadavamalt või eitavad neid koguni. Kuid kõik need imed, mida Jeesus oma elu jooksul tegi, jäävad selle ühe varju, mis Jõuluööl Petlemmas sündis: Jumal sai inimeseks. Aga sellest veelgi suurem ja imelisem on see, et inimene Jumala lapseks on saanud. Nõnda nagu Jumal ise on igavene, teeb Ta igaveseks ka iga Temasse uskuja. Nõnda kui Jeesus sündis Neitsi Maarjale Püha Vaimu läbi, nõnda sünnib ka inimene ristimises Püha Vaimu läbi Jumala lapseks. Sellest ei rõõmusta ristiinimene mitte ainult Jõulu ajal, vaid ta võib iga päev hõisata.

Jõulude sisu on see, et Jumal saatis oma Poja maa peale. Kuid Jeesus ei jäänud lapseks. Ta kasvas suureks, suri meie eest ja tõusis üles. Kui me tähistame ainult Tema sündimist, ega saa aru, miks Ta pidi sündima, siis pole me Jõulude tähendusest siiski õigesti aru saanud. Nii käivad Jõulud ja Ülestõusmispüha lahutamatult ühte. Jõuludest suurem ja olulisem kirikupüha ongi just Ülestõusmispüha. Ainuüksi sündimise põhjal, ilma ülestõusmiseta, ei teaks Jeesusest keegi midagi. Mitte Jõulud, vaid Ülestõusmine ongi see, mis on Jeesuse vastaseid 2000 aasta jooksu marru ajanud ja püüdnud seda pettuseks tembeldada. Esimene katse selleks tehti juba Ülestõusmispäeva õhtul, millest Pühakiri ka kõneleb.

Jõulud on avatud taeva pühad. Jõulud tuletavad meile meelde, et meie elu kõige sügavam, vajalikum ja õnnistusrikkam jõud ei tule mitte kokkupuutest mullaga, kokkupuutest maaga, vaid taevaga. Jõuluööl avanes taevas ja seni kaugel ja kättesaamatus kõrguses olnud Jumal ilmutas end kõige täiuslikumalt ühes inimlapses, tuli ja elas kui omasugune kõigi lihtsate, haigete, murelike, vaevatute keskel. Ta ei vaadanud inimesele mitte ülevalt alla, vaid silmadekõrguselt otsa kui omasugune. Jeesus oli inimene, tõeline inimene, kelle kaudu Jumal kõige selgemal keelel kõneles kogu inimsooga. Jumal tuli, et puudutada inimsüdameid ja tuua sinna soojust, valgust, lootust, armastust rohkem kui seal seni oli olnud.

Jõulud on armastuse pühad. Räägin ühe ilusa loo. See on lugu mehest, kes oli pärinud oma vanematelt imeküünla. See süttis igal Jõuluõhtul ja täitis kogu maja sügava Jõulurõõmuga.

Aasta-aastalt muutus mees aga hoolimatuks nii oma pere kui naabrite vastu ... ja ühel Jõuluõhtul küünal enam ei süttinud. Jõulurõõm jäi tulemata. Järgmiste Jõulude eel kogu pere põgenes talust ja peremees jäi üksinda. Ta ehtis Jõulupuu, aga sellel ei olnud valgust. Ta pani puud ahju, aga need ei süttinud ega andnud soojust. Külm ja kõle oli olla.

Korraga koputas keegi uksele ja tuppa astus poisike, üsna armetu väljanägemisega. Kuri peremees oli oma pettumuses ja vihas teda juba valmis välja viskama ja kurjad sõnadki olid tal juba keelel. Kuid juhuslikult langes ta pilk poisikese külmast sinistele sõrmedele. See viis ta mõtted tagasi lapsepõlve, millal ta ise oli läinud külmunud kätega oma ema käest abi otsima. Ta haaras poisikese käed ja puhus neile sooja hingeõhku.

Samal hetkel lõi imeküünal uuesti põlema. Küünlad jõulupuul süttisid, puud ahjus läksid praginal põlema ja tuba täitus valguse, soojuse ja Jõulurõõmuga. Jõululaps oli vastu võetud sinna tallu. Imeküünla leegi süütas armastus. Suureks kasvanud Jõululaps ütleb: «Mida sa iganes oled teinud üheke kõige pisematest minu omadest, seda oled sa teinud mulle».

Prantslastel on komme jätta jõululauda «koht vaesele». See on tegelikult sümboolne, sest vaene ei tea ju oma kohta üles otsida ja kui teabki, siis ta tihti ei julge tulla.

Armsad Jõuluõhtu kirikulised. Meie ei pea Jõulude ajal, prantslaste kombel ootama jääda seda vaest, keda ei tule. Mõelgem sellele, kas meil on keegi kellest teame, et ta Jõulud jälle üksi kurvalt mööda saadab, teeme talle rõõmu ja kutsume ta endale külla. Veel jõuame. Või on meie tuttavate ringis keegi, kellest endast pole tulijat kehva tervise pärast, aga kes siiski ootab. Läheme tema juurde. Suureks kasvanud Jõululaps ütleb: «Mida sa iganes oled teinud ühele kõige pisematest minu omadest, seda oled sa teinud mulle».

Siis oleme Jõuludest õigesti aru saanud. Jumal kinkis end meile (suurest armastusest) ja meie vastame temale armastusega. Meie saame Temale ka teha vastukingituse: kinkida oma süda sõimeks Jõululapsele, kellel kord polnud kohta majas. Meie saame lubada Temal enda südames sündida. Kui me seda teeme, siis algab meiegi elus uus ajaarvestus. Tema kes on igavene, teeb igaveseks meidki. Selles on Jõulude mõte. AAMEN.