SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Kui pisut luuleliseks minna, võiks öelda, et maailm liigub edasi migratsioonilainel. Eile alustas Marrakechis tööd ÜRO valitsustevaheline rändekonverents, kus suures üksmeeles ja üleüldise vaimustuse saatel edendatakse globaalset migratsioonipoliitikat. Ühed lubavad üha suuremaid masse liikuma panna, teised aga neid vastu võtta ning nende eest hoolt kanda nagu oma lihaste laste eest.
Migratsiooni
lähteriigid ja migrante vastu võtvad maad ajavad üheskoos rändeasja,
otsekui lõukoer ja lambuke ajakirja Vahitorn kaanepildil. Ei ole siin
juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega
naist, sest kõik on vaid ühtmoodi terakesed suures migratsiooniveskis,
mis kohe-kohe täie hooga tööle prahvatab.
Tõtt-öelda oli rändekonverents äkiline nagu mustlase püss. Kuna kogu protseduuri läbimängimiseks oli määratud kaks päeva, siis kujutasin ette, et esimene tööpäev algab vastastikuse veenmisega, kui vajalik on üleilmseid migratsioonivoogusid kindlate reeglite järgi suunata ja neile tuult tiibadesse puhuda, et õnn ja edu võiksid saabuda igasse maailma kolkasse – koos majandusmigrantidega muidugi. Suur oli aga minu üllatus, kui Postimehe saidilt juba esmaspäeva hommikul kell kümme teada sain, et lepe ongi juba heaks kiidetud.
Huvitav, mida kaugelt tulnud külalised ülejäänud rohkem kui poolteise päeva jooksul teevad? Lebotavad niisama või sõlmivad juba omavahel tehinguid, kes kellelt milliseid migratsioonivoogusid hakkab vastu võtma? Kes diili tegemisega hiljaks jääb, seda võivad ees oodata tühjad pihud.
Vahest oli kiirustamine tingitud hirmust, et kui asjaga veel päevakene viivitada, võib mõni riik ümber mõelda. Niigi valitseb asjas suur segadus, raadiouudistes öeldi, et leppe kiitis heaks umbes 150 riiki. Umbes? Ja 192-st kutsutust? Ei, siin ei võinud enam hetkegi viivitada! Mis käes, see käes.
Selline suhtumine on ka inimlikult mõistetav. Kui mu noorepõlva sõbranna Njurka pärast pikki ja viljatuid otsinguid leidis mehe, kes oli nõus ta naiseks võtma, ei kaotanud ta hetkegi ja tiris vennikese kohe Õnnepaleesse. Kui ametnik ütles, et järjekord on mitu nädalat, puhke Njurka nutma – selle ajaga saab kavaler kaineks ja kaunis plaan lähebki tühja. Ametniku süda läkski haledaks, ent kui ta peigmehe passi nägi, siis selgus, et too tõbras oli juba abielus.
Aga uut võimalust Njurkale enam ei tulnudki. Küllap tunneb ka ÜRO salamisi seda hirmu, et käes on viimane hetk riikidel müts üle silmade tõmmata ja neile migratsioonilõõg kaela ümber köita.
Eesti esindajat Marrakechis (arvatavasti) ei olnud, küll on aga meie peaminister, välisminister ja president väljendanud oma palavat poolehoidu leppele, nii et ehk neid lausa nurka seisma ei panda, kui nad ükskord ÜRO palge ette astuvad. Vahest viibutatakse hoiatavalt näppu ja öeldakse „Nu pagadii!“, ehkki tõrelejad saavad ka ise aru, et ega need isikud ole ju milleski süüdi, kõige taga on ikkagi populistlikult meelestatud elanikkond. Jaburad töllid – nagu sotsiaaldemokraadid meid on määratlenud.
Samas avastasin, et ka mina kuulun nende töllide hulka, sest jäin uskuma ERRi infot, et Eestist keegi Marrakechi ei sõida. Aga võta näpust – selline kergeusklikkus ei ole jätkusuutlik, sest eile teatas Delfi:
„Konverentsil osales 159 maailma riiki, nende seas Eesti. Teiste seas viibivad kohal Saksa kantsler Angela Merkel, Hispaania peaminister Pedro Sánchez ja Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen.“
Juba aastaid vaenab meedia anonüümseid kommenteerijaid, aga nüüd on anonüümsusest saamas üks oluline osa eesti välispoliitikast. Kes ikkagi esindas Eestit sellel konverentsil? Kas tõesti loodetakse, et tema nimi jääb saladuseks? Kes siis ikkagi levitab libauudiseid, kas ERR või Delfi? Asi kisub põnevaks!
Aga põnevust jätkub ka meie omale kodutanumale. Üleeile toimus Vabaduse väljakul rändepakti vastane meeleavaldus. Ja nagu eelmisel korral Toompeal, ei saadud ka sel korral läbi ilma provokatsioonita. Ju siis oli Indrek Tarandi pöörane edu (tema aktsioonile elasid ju kaasa nii president kui ka peaminister, rääkimata meediast) lisanud tuult provokaatorite tiibadesse ning innustanud neid uutele võitudele.
Küllap on praeguseks kõik jõudnud näha videot, kus üks mees lapsevankriga trügib läbi rahvasumma ja norib tüli üritust turvanud Soldiers Of Odini logodega jopesid kandnud meestega ja üritab neile käruga otsa sõita.
Kui need aga, vastu kõiki õigustatud ootusi, kohe kuidagi vedu ei võta ja rahulikuks jäävad, asus ta neid müksima ja nagu lehest lugeda võib, andis ühele turvamehele ka vastu hambaid (seda hetke küll video pealt näha pole).
Kui oli selge, et korravalvureid provotseerida ei õnnestu, ründas ta meeleavaldusest osavõtjaid ja läks kallale fotograaf Mats Õunale, sõimas teda fašistiks ja tahtis fotoaparaati käest kiskuda. Turvamehed aga püüdsid meest vaikselt rahvast eemale juhtida. Inimesed hakkasid appi hüüdma politseid, kes sel hetkel väljaku teises otsas viibis.
Olukorra lahendasid kaks naist. Üks neist võttis lapsevankri, mille riiakas mees omapäi oli jätnud, teine aga talutas mehe platsi pealt minema. Kõik neli (väike laps pidi ju kõik need ekstsessid kaasa tegema!) siirdusid sealsamas asuvasse Wabaduse kohvikusse.
Ja nüüd läheb asi huvitavaks. Nimetatud kohvikus toimus parasjagu vastloodud partei Eesti 200 üritus. Tuli välja, et provokaator ja tema abilised on kõik selle erakonna liikmed. Vägisi jääb mulje, et tegemist oli ettekavandatud sündmusega, naistel olid käes mobiiltelefonid, et dokumenteerida, kui midagi peaks juhtuma.
Tähelepanu väärib ka provokaatori isik, selleks osutus Eestis elav ja töötav sakslane, politoloogiadoktor Florian Hartleb. „Mina ja mu laps olemegi need immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli suunatud!“ oskas ta tõde endale meelepäraseks väänata.
Eks provokaatoril ole oma tõde, aga kui asja kipub kallutatult nägema meedia, siis on küll kuri karjas, sest see vormib ju ka üldsuse arvamuse. Õnneks oli inimestel võimalus võrrelda videol näidatud sündmusi sellega, mida kirjutavad lehed.
Postimees andis adekvaatse seletuse, ilma emotsioonidesse laskumata, see langes suuremalt jaolt kokku videos nähtuga. Aga Delfi Vahur Kooritsa suu läbi kirjeldas asja hoopis teisiti:
„Üks lapsevankrit lükanud isa sattus sõnelusse meeleavaldust turvanud Soldiers of Odini liikmete ja fotograaf Mats Õunaga. Väidetavalt olla probleem olnud selles, et pahandati, et ta lapsevankriga keset meeleavaldust kõndis. Mees sattus segadusse, mis temast tahetakse. Õnneks suuremaks rüseluseks ei läinud. Videost on näha, et vankri tuleb haarab kõrvalt Eesti 200 kaudu tuntud Kadri Napritson-Acuna. Ta selgitas Delfile, et ta märkas lihtsalt, et laps on juba ripakile jäänud ning vanker kõigub.“
Jääb mulje, et rahvahulk ründas mingil seletamatul põhjusel lapsevankriga jalutanud meest, segadusse sattunud süütut ohvrit? Aga just seda muljet provokaator jätta tahtiski – ja kahetsusväärsel kombel aitas Delfi talle selles osas kaasa. Seda enam, et erinevalt Postimehest näitas Delfi videost vaid lõpuosa, kus konflikt juba lahenes ja asjaosalised lahkusid. Kuid eks ole pooltõdegi üks vale alaliike.
Samasuguse ebaadekvaatsusega paistab silma ka Õhtuleht:
„Miitingule sattunud lapsevankriga isa üritas rahvasummas endale teed teha, kui sattus vastakuti Odini sõdalastega, kes ei lubanud tal edasi liikuda. Tekkis rüselus, kuhu sekkus ka fotograaf Mats Õun, kes pärast politseile kaebas, et teda sõimati fašistiks.“
Nojah, Soome ka „sekkus“ Talvesõtta, kui teda rünnati.
See kõik kahvatub aga Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhi Krister Parise kajastuse kõrval, kes kirjutas sotsiaalmeedias:
„Paremäärmuslased paljastasid täna enda moraalse piiri puudumise. Tallinnas toimunud meeleavaldusel rünnati lapsevankrit.“
Selle uudise illustreerimiseks lisas ta foto ülestõstetud kätega juudi lapsest seismas Natsi-Saksamaa relvastatud sõdurite ees. Et valeinfo leviks võimalikult kaugele, oli lause lapsevankri ründamisest kirjutatud inglise keeles.
Kristerile sekundeeris tema Õhtulehes töötav abikaasa Manona, kes oma Facebooki lehel lasi käiku ka vägisõnad:
“Fuck. Ma olen lapsevankriga käinud Moskvas läbi kogu miljonite marsi, našistide massimeeleavalduste ja isegi natside russkii marsi. Kuskil ei ei näinud ma midagi sellist. Fuck. Kutsuge oma minionid korrale, see on juba ilgus, olgu need vaated ja provokatsioonid (üle Vabaka jalutamine, eksole) mis iganes.”
Eks ta ole, ilgus peitub inimese silmades. Võime vaid õnne tänada, et me ei pea maailmale vaatama läbi perekond Parise silmade. Vihkamisest pimestatud mõistus sünnitab koletisi.
Aga minna lapsevankriga vene šovinistide marsile? Kes on näinud limonovlaste rünnakrühmi, see taipab, et taoline tegevus on täiesti vastutustundetu ühe ema poolt. Lisaks sellele veel Kristeri arvamusavaldus, et eestlased ei tohiks endale lubada üle ühe lapse (parem kui üldse mitte), sest eesti laste ökoloogiline jalajälg olla seitse korda suurem kui aafriklase oma.
See on kindel tunnistus hiljuti loetud lehepealkirja õigsusest – punased on muutumas mürkrohelisteks.
Kõige kahetsusväärsem on selle loo juures laste ärakasutamine poliitikas. Kas söandab president selle kohta mõne etteheitva sõna öelda? Või otsustab, et omasid tuleb säästa?
Tõtt-öelda oli rändekonverents äkiline nagu mustlase püss. Kuna kogu protseduuri läbimängimiseks oli määratud kaks päeva, siis kujutasin ette, et esimene tööpäev algab vastastikuse veenmisega, kui vajalik on üleilmseid migratsioonivoogusid kindlate reeglite järgi suunata ja neile tuult tiibadesse puhuda, et õnn ja edu võiksid saabuda igasse maailma kolkasse – koos majandusmigrantidega muidugi. Suur oli aga minu üllatus, kui Postimehe saidilt juba esmaspäeva hommikul kell kümme teada sain, et lepe ongi juba heaks kiidetud.
Huvitav, mida kaugelt tulnud külalised ülejäänud rohkem kui poolteise päeva jooksul teevad? Lebotavad niisama või sõlmivad juba omavahel tehinguid, kes kellelt milliseid migratsioonivoogusid hakkab vastu võtma? Kes diili tegemisega hiljaks jääb, seda võivad ees oodata tühjad pihud.
Vahest oli kiirustamine tingitud hirmust, et kui asjaga veel päevakene viivitada, võib mõni riik ümber mõelda. Niigi valitseb asjas suur segadus, raadiouudistes öeldi, et leppe kiitis heaks umbes 150 riiki. Umbes? Ja 192-st kutsutust? Ei, siin ei võinud enam hetkegi viivitada! Mis käes, see käes.
Selline suhtumine on ka inimlikult mõistetav. Kui mu noorepõlva sõbranna Njurka pärast pikki ja viljatuid otsinguid leidis mehe, kes oli nõus ta naiseks võtma, ei kaotanud ta hetkegi ja tiris vennikese kohe Õnnepaleesse. Kui ametnik ütles, et järjekord on mitu nädalat, puhke Njurka nutma – selle ajaga saab kavaler kaineks ja kaunis plaan lähebki tühja. Ametniku süda läkski haledaks, ent kui ta peigmehe passi nägi, siis selgus, et too tõbras oli juba abielus.
Aga uut võimalust Njurkale enam ei tulnudki. Küllap tunneb ka ÜRO salamisi seda hirmu, et käes on viimane hetk riikidel müts üle silmade tõmmata ja neile migratsioonilõõg kaela ümber köita.
Eesti esindajat Marrakechis (arvatavasti) ei olnud, küll on aga meie peaminister, välisminister ja president väljendanud oma palavat poolehoidu leppele, nii et ehk neid lausa nurka seisma ei panda, kui nad ükskord ÜRO palge ette astuvad. Vahest viibutatakse hoiatavalt näppu ja öeldakse „Nu pagadii!“, ehkki tõrelejad saavad ka ise aru, et ega need isikud ole ju milleski süüdi, kõige taga on ikkagi populistlikult meelestatud elanikkond. Jaburad töllid – nagu sotsiaaldemokraadid meid on määratlenud.
Samas avastasin, et ka mina kuulun nende töllide hulka, sest jäin uskuma ERRi infot, et Eestist keegi Marrakechi ei sõida. Aga võta näpust – selline kergeusklikkus ei ole jätkusuutlik, sest eile teatas Delfi:
„Konverentsil osales 159 maailma riiki, nende seas Eesti. Teiste seas viibivad kohal Saksa kantsler Angela Merkel, Hispaania peaminister Pedro Sánchez ja Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen.“
Juba aastaid vaenab meedia anonüümseid kommenteerijaid, aga nüüd on anonüümsusest saamas üks oluline osa eesti välispoliitikast. Kes ikkagi esindas Eestit sellel konverentsil? Kas tõesti loodetakse, et tema nimi jääb saladuseks? Kes siis ikkagi levitab libauudiseid, kas ERR või Delfi? Asi kisub põnevaks!
Aga põnevust jätkub ka meie omale kodutanumale. Üleeile toimus Vabaduse väljakul rändepakti vastane meeleavaldus. Ja nagu eelmisel korral Toompeal, ei saadud ka sel korral läbi ilma provokatsioonita. Ju siis oli Indrek Tarandi pöörane edu (tema aktsioonile elasid ju kaasa nii president kui ka peaminister, rääkimata meediast) lisanud tuult provokaatorite tiibadesse ning innustanud neid uutele võitudele.
Küllap on praeguseks kõik jõudnud näha videot, kus üks mees lapsevankriga trügib läbi rahvasumma ja norib tüli üritust turvanud Soldiers Of Odini logodega jopesid kandnud meestega ja üritab neile käruga otsa sõita.
Kui need aga, vastu kõiki õigustatud ootusi, kohe kuidagi vedu ei võta ja rahulikuks jäävad, asus ta neid müksima ja nagu lehest lugeda võib, andis ühele turvamehele ka vastu hambaid (seda hetke küll video pealt näha pole).
Kui oli selge, et korravalvureid provotseerida ei õnnestu, ründas ta meeleavaldusest osavõtjaid ja läks kallale fotograaf Mats Õunale, sõimas teda fašistiks ja tahtis fotoaparaati käest kiskuda. Turvamehed aga püüdsid meest vaikselt rahvast eemale juhtida. Inimesed hakkasid appi hüüdma politseid, kes sel hetkel väljaku teises otsas viibis.
Olukorra lahendasid kaks naist. Üks neist võttis lapsevankri, mille riiakas mees omapäi oli jätnud, teine aga talutas mehe platsi pealt minema. Kõik neli (väike laps pidi ju kõik need ekstsessid kaasa tegema!) siirdusid sealsamas asuvasse Wabaduse kohvikusse.
Ja nüüd läheb asi huvitavaks. Nimetatud kohvikus toimus parasjagu vastloodud partei Eesti 200 üritus. Tuli välja, et provokaator ja tema abilised on kõik selle erakonna liikmed. Vägisi jääb mulje, et tegemist oli ettekavandatud sündmusega, naistel olid käes mobiiltelefonid, et dokumenteerida, kui midagi peaks juhtuma.
Tähelepanu väärib ka provokaatori isik, selleks osutus Eestis elav ja töötav sakslane, politoloogiadoktor Florian Hartleb. „Mina ja mu laps olemegi need immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli suunatud!“ oskas ta tõde endale meelepäraseks väänata.
Eks provokaatoril ole oma tõde, aga kui asja kipub kallutatult nägema meedia, siis on küll kuri karjas, sest see vormib ju ka üldsuse arvamuse. Õnneks oli inimestel võimalus võrrelda videol näidatud sündmusi sellega, mida kirjutavad lehed.
Postimees andis adekvaatse seletuse, ilma emotsioonidesse laskumata, see langes suuremalt jaolt kokku videos nähtuga. Aga Delfi Vahur Kooritsa suu läbi kirjeldas asja hoopis teisiti:
„Üks lapsevankrit lükanud isa sattus sõnelusse meeleavaldust turvanud Soldiers of Odini liikmete ja fotograaf Mats Õunaga. Väidetavalt olla probleem olnud selles, et pahandati, et ta lapsevankriga keset meeleavaldust kõndis. Mees sattus segadusse, mis temast tahetakse. Õnneks suuremaks rüseluseks ei läinud. Videost on näha, et vankri tuleb haarab kõrvalt Eesti 200 kaudu tuntud Kadri Napritson-Acuna. Ta selgitas Delfile, et ta märkas lihtsalt, et laps on juba ripakile jäänud ning vanker kõigub.“
Jääb mulje, et rahvahulk ründas mingil seletamatul põhjusel lapsevankriga jalutanud meest, segadusse sattunud süütut ohvrit? Aga just seda muljet provokaator jätta tahtiski – ja kahetsusväärsel kombel aitas Delfi talle selles osas kaasa. Seda enam, et erinevalt Postimehest näitas Delfi videost vaid lõpuosa, kus konflikt juba lahenes ja asjaosalised lahkusid. Kuid eks ole pooltõdegi üks vale alaliike.
Samasuguse ebaadekvaatsusega paistab silma ka Õhtuleht:
„Miitingule sattunud lapsevankriga isa üritas rahvasummas endale teed teha, kui sattus vastakuti Odini sõdalastega, kes ei lubanud tal edasi liikuda. Tekkis rüselus, kuhu sekkus ka fotograaf Mats Õun, kes pärast politseile kaebas, et teda sõimati fašistiks.“
Nojah, Soome ka „sekkus“ Talvesõtta, kui teda rünnati.
See kõik kahvatub aga Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhi Krister Parise kajastuse kõrval, kes kirjutas sotsiaalmeedias:
„Paremäärmuslased paljastasid täna enda moraalse piiri puudumise. Tallinnas toimunud meeleavaldusel rünnati lapsevankrit.“
Selle uudise illustreerimiseks lisas ta foto ülestõstetud kätega juudi lapsest seismas Natsi-Saksamaa relvastatud sõdurite ees. Et valeinfo leviks võimalikult kaugele, oli lause lapsevankri ründamisest kirjutatud inglise keeles.
Kristerile sekundeeris tema Õhtulehes töötav abikaasa Manona, kes oma Facebooki lehel lasi käiku ka vägisõnad:
“Fuck. Ma olen lapsevankriga käinud Moskvas läbi kogu miljonite marsi, našistide massimeeleavalduste ja isegi natside russkii marsi. Kuskil ei ei näinud ma midagi sellist. Fuck. Kutsuge oma minionid korrale, see on juba ilgus, olgu need vaated ja provokatsioonid (üle Vabaka jalutamine, eksole) mis iganes.”
Eks ta ole, ilgus peitub inimese silmades. Võime vaid õnne tänada, et me ei pea maailmale vaatama läbi perekond Parise silmade. Vihkamisest pimestatud mõistus sünnitab koletisi.
Aga minna lapsevankriga vene šovinistide marsile? Kes on näinud limonovlaste rünnakrühmi, see taipab, et taoline tegevus on täiesti vastutustundetu ühe ema poolt. Lisaks sellele veel Kristeri arvamusavaldus, et eestlased ei tohiks endale lubada üle ühe lapse (parem kui üldse mitte), sest eesti laste ökoloogiline jalajälg olla seitse korda suurem kui aafriklase oma.
See on kindel tunnistus hiljuti loetud lehepealkirja õigsusest – punased on muutumas mürkrohelisteks.
Kõige kahetsusväärsem on selle loo juures laste ärakasutamine poliitikas. Kas söandab president selle kohta mõne etteheitva sõna öelda? Või otsustab, et omasid tuleb säästa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar