Roosa Udu
SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Viimasel ajal räägitakse meile palju paratamatusest, otsekui oleksime sisenemas mingisse fatalismi
ajastusse. Kümned miljonid inimesed on maailmas liikvele läinud ning et
nad ka meie maale jõuavad, olevat paratamatus, mille vastu pole mõtet
võidelda. Tuleb lihtsalt leppida uue reaalsusega, sest kusagil on meie
jaoks juba kvoodid valmis seatud ja kontrollarvud ette antud. Justkui
moslemite traditsiooniline sundabielu, kus lapspruut peab leppima
kokkulepetega, mis üle tema pea on korraldatud.
Kuidas küll on üks iseseisev riik muutumas objektiks, kellel oma
otsustusvõime kas päriselt puudub või siis ei pea ta millegipärast
võimalikuks seda kasutada? Ja et pärssida oma tahe juba eos, surutakse
kõikidele riikidele jõuga peale rändepakt, millega need riigid
kohustuvad pühenduma migratsiooni edendamisele üle terve ilma.
Sama jõuliselt nagu ÜRO kõrged ametnikud, tegutsevad ka meie omad
poliitikud teatud erakondadest. Kuidas on juhtunud, et üks ideoloogia
suudab end sedavõrd kehtestada, et surub ühiskonnale peale lausa
enesehävituslikku poliitikat?
Inimeste muredele ja hirmudele
vaadatakse läbi sõrmede - kuigi need on igati põhjendatud. Ei ela me ju
suletud maailmas. Teave elust avatud migratsioonipoliitikaga riikides on
jõudnud ka meieni. Kuigi sellest eelistatakse vaikida või salatakse
koguni maha, saab üha selgemaks, milliste soovimatute tagajärgedeni viib
vasakliberaalse ideoloogia rakendumine tegelikkuses.
„See on
vaid hirm, mis inimesed sallimatuks muudab!“ püüavad
migratsiooniedendajad asja pisendada, otsekui oleks hirm mida tühist ja
tähtsusetut. See olevat vaid mingi suuresilmne eelarvamus, millest
vabanemiseks tuleb lihtsalt silmad kinni pigistada. Sisuliselt tähendab
see aga probleemi eiramist, sest põhjust õigustatud hirmu tunda on küll
ja küll.
Kui Strassbourgis toimus järjekordne „jõulurünnak“, ei
osanud siseminister Katri Raik targemat öelda kui et „põhjendamatu hirmu
ja võõraviha tekitamine on vastutustundetu“.
Reaalsed inimesed
surevad reaalse terroristi käe läbi (paar aastat tagasi oli Nice’i
rünnakuohvrite seas ka kaks inimest Eestist), aga katkine
grammofoniplaat ei oska muud öelda kui – teie hirm on põhjendamatu!
Minu arvates ei suuda aga siseminister oma sõnu põhjendada.
„Me peame tegelema põhjustega, miks inimesed radikaliseeruvad,“ kuulutab ta.
Sellisel juhul võiks ta alustada loeteluga nendest põhjustest. Kuid kas
kujutab keegi ette, et ta suudaks tulla välja mõttega, et islami levik
on see, mis inimesi radikaliseerub, muutes nad islamiterroristideks, kes
tapavad Allahit ülistades? Ja kuidas kavatseb siseminister selle
põhjusega „tegeleda“? Hakkab mošeesid sulgema?Või on Raikil veel muid
põhjuseid välja käia?
Pruugib vaid heita pilk sellele, mis
toimub niinimetatud sallivusriikides. Miks peaksime sedasama ka siia,
Eestisse, tahtma? Vaid sellepärast, et teatud ideoloogia seda meile
peale surub? Asi on paraku liiga tõsine, et lihtsalt käega lüüa ja
järele anda: tehke mis tahate! Praegune minnalaskmine muudaks meie
kõikide elu, meie lapsed ja lapselapsed saaksid elama hoopis
teistsuguses Eestis.
Eile oli meil juttu sellest, kuidas
lämmatati arutelu kõige lihtsama küsimuse ümber – kas lubad avalikus
ruumis burka kandmist. See oli tüüpiline näide sellest, kuidas
sallivuse teerull sõidab igasugusest juba eos üle igasugusest katsest
piirid eelnevalt maha märkida. Ei mingeid reegleid, las tulijad
kehtestavad end ise, kuidas paremaks peavad.
Muidugi ei lahendaks
burkakeeld kaugeltki kõiki neid probleeme, millega läänepoolsed Euroopa
riigid praegu püsti hädas on. Kui sul aga ei lasta teha esimestki
sammu, siis ei liigu sa kokkuvõttes mitte kuhugi. Meil isegi ei arutleta
selle üle, milliseid reegleid tuleks kehtestada. Kui aga mõni arglik
katse selles suunas tehaksegi, vastatakse sellele avalike mõnitustega
kõige kõrgemal tasemel.
Igaühele on ju selge, et burka moodustab
vaid jäämäe veepealse osa. Reguleerimist vajavad ka väga paljud teised
küsimused. Kas ja kuidas keelata sundabielud, mismoodi võidelda naiste
ümberlõikamise vastu? Milliseid probleeme tekitab meie ühiskonnas
moslemite mitmenaisepidamise traditsioon? Aga aumõrvad, mis siin seni
päris tundmatud on? Kui aga mõnes mošees hakkavad ilmnema
radikaliseerumise ja šariaadiseaduste propageerimise märgid, kas ollakse
valmis sellele reageerima? Või annab usuvabadus kui euroopalik väärtus
fundamentalistidele vabad käed radikaliseerumiseks, ilma et meil oleks
mingit õigust sekkuda?
Ilmselt valmistatakse meil ette Rootsi
stsenaariumit – lubada ühel platsil mängu erinevate reeglite järgi. See
oleks sama hea, kui lasta kokku jalgpallurid ja võrkpallurid. Ühed on
nördinud, et teised puudutavad palli käega, teised aga imestavad, et
vastased võivad vabalt nende väljakupoolele tulla.
Spordis ei saa
läbi ilma kokkulepitud reegliteta. Nii võiks olla ka elus, et enne
määrame, mis mängu me mängida tahame ja milliseid vahendeid kasutada
võime, aga pärast arutame, mis mäng meil tegelikult välja kukkus ja kes
reegleid rikkus. Ent nüüd oleme sattunud olukorda, kus igaüks tegutseb
oma reeglite järgi. See aga tähendab, et iga ühiskonnaliige rikub
reegleid, sest igaüks, kes peab kinni oma reeglitest, rikub sellega
teiste omi.
Ebakindel ühiskond, mida me oma kontrollimata
usaldusega oleme sel kombel tekitamas, tähendab elukorraldust, või
õigemini -korraldamatust, kus vastuolud ületavad harmooniat. See on täis
vastuolude pinget, mille leevendamine on aga pikk ja raske protsess. Ei
maksa imestada, kui mõned löövad sellises olukorras igasugustele
reeglitele käega. Tulemuseks on anarhia ja kaos.
Reegleid, milles
tuleks eelnevalt kokku leppida, on aga ohtrasti, rohkem kui oskame
arvatagi. Mõni võib esmapilgul tunduda tühine, aga tihti võivad ka
väikesed arusaamatused saada suurte erimeelsuste põhjuseks. Eesti
reaalsuse asendamine moslemite reaalsusega või nende võrdsele alusele
seadmine võib tekitada pingeid pea igal sammul, ka kõige ootamatumates
kohtades.
Kas lubada loomade tapmist eriti piinaval viisil, nagu
moslemite kombed seda ette näevad? Kas need loomakaitsjad, kes selle
barbaarse kombe vastu välja söandavad astuda, kuulutatakse rassistideks
ja islamofoobideks?
Nii mõneski lääneriigis on tekitanud
probleeme see, et moslemid on asunud mürgitama koeri, kes nende meelest
on ebapuhtad olendid. Vahest tahaksid meie inimesed juba ette teada, kas
ja kui karmilt seadus nende neljajalgsete sõprade kaitseks välja astub?
Või saab koerte tapmisest uus reaalsus, millega peab leppima?
Omaette küsimus on muidugi terrorism. Küllap mõistab igaüks, et
migrantide saabumine terroriohtu ei vähenda, vaid suurendab. Praegu
tuleb aga leppida vaid lapsiku lohutusega, et kõik moslemid ei ole
terroristid. Muidugi ei ole, aga see ei tähenda ju seda, nagu poleks
terrorismi olemas. Mida rohkem moslemeid meie maal end sisse seab, seda
suuremaks kasvab siin ka islamiterrorismi oht, seda ei saa keegi eitada.
- Või ei tohigi enam kasutada sõnapaari “meie maa”, vahest riivab see
jälle kellegi tundeid? Me elame siin, oma maal, oma harjumuspärases
ühiskonnas otsekui tasakaalustatud ökosüsteemis. Me ei taha, et meid ära
aetaks või ohustataks; me võime küll oma ökosüsteemi muutustega
kohaneda ja häiringute järel selle terviklikkust taastada, aga me ei
lepi, et seda tahetakse õhku lasta või maha põletada. Ent asi liigub
sinnapoole, et varsti jõuame taolisse üksteisemõistmise puudusse, mida
võiks nimetada juba mõistmatuse poolkõrbeks. Siis piisab vaid sädemest,
et põlenguni jõuda.
Kui meie meedia ja meie arvamusliidrid
ajavad jõuliselt sellist poliitikat, mis vähendab ühiskonna stabiilsust
ja turvalisust, siis ei tasu loota, et see laia toetust leiaks. Pigem
võib praegust olukorda nimetada vähemuse vägivallaks enamuse kallal.
Oma ideoloogia kõrgemale tõstmine ühiskonnas valitsevatest meeleoludest
ja tõekspidamistest ei saa aga lõppeda heaga. Sotside eriti
võitluslikku hoiakut nähes peab tõdema, et ilmselt ei hooli nad sellest
ja on valmis ka halba valla päästma, andmata endale aru, mida see endaga
kaasa toob.
Ma ei tea, kas enam on võimalik astuda sammukest
tagasi, et kõik need asjad omavahel selgeks rääkida, või on juba hilja,
lõhe ühiskonnas on liiga laiaks venitatud. Pealesunnitud vaidlus teemal,
kes on rassist, kes aga õilishing, tähendab sisuliselt igasugusest
otsustusõigusest loobumist. Sündmustel lastakse lihtsalt kulutulena
levida, ilma et me toimuva suhtes seisukohtagi oleksime suutnud võtta,
abinõude väljatöötamisest rääkimata.
Kas me sellist püssi põõsasse viskamist ikka tahame?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar