SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
104. Vaat kus lops! Oi lopsu-lopsukest…
Ainult lapsemeelsed inimesed võivad arvata, et üllatused on alati meeldivad nagu kindersürprais. Või et nad on lausa garanteeritud, nagu päkapiku poetatud maiustus sussi sees. Elukogenud inimene aga teab, et üllatused on enamjagu ebameeldivad, parem oleks neid üldse vältida.
Eriti valusasti tabab ebameeldiv üllatus lapsemeelseid tegelasi sel juhul, kui nad on ise tublisti vaeva näinud, et end ootamatuste eest kaitsta. Aga siis tuleb karm reaalsus ning kõik lendab vastu taevast. Nagu muinasjutus, kus kaks põrsakest, Sotsu ja Kesik, ehitasid endale õlgedest maja, mis pidi neid kõige halva eest kaitsema, aga siis traavis kaugelt Lätimaalt kohale kuri natsionalismihunt, kes puhus onnikese lihtsalt minema. Nüüd olid vaesed sigudikud hädas nagu mustlased mädas ja loota võis vaid oma kiirete jalgade peale.
Muinasjutus, mida sina lapsepõlves kuulsid, hea lugeja, olid põrsakestel küll teised nimed, aga meie räägime ju tegelikult hoopis muust – Eesti poliitikast. Sestap tuleb osata põrsakõrvade tagant näha poliitiku omi. Ühed kuuluksid nagu Ossinovskile, teised Ratasele. Võis siis sotside parteile ning Keskerakonnale. Aga meie poliitilikateatri lavale sobivad need põrsad ja hundid päris hästi. Vaata et annab lausa allegooria mõõdu välja!
Jah, need kaks sigudikku nägid kõva vaeva, et ehitada endale majake, mille kattevarjus saaks igasuguseid üleannetusi teha, nii et ilmarahvas seda ei näeks ega teaks. Kui suure sohi ja trikitamisega, läbi valitsus- ja põhiseadusliku kriisi, õnnestus neil saada formaalne luba saata oma ametlik, ehkki praegu veel anonüümne heakskiitja Marrakechi, et üleilmne migratsioon saaks õige tuule tiibadesse, siis oli vaja liigne tähelepanu sellelt poliitiliselt farsilt kõrvale juhtida, nii et ükski ajaleht sellel teemal enam ei kirjutaks ega ükski tele- või raadiojaam piuksataks.
Nagu me kõik teame, õnnestuski see saavutada elegantse tiibmanöövriga – kastanid tõi tulest välja esmaklassiline provokaator, nii et kogu meedia unustas globaalse migratsioonikompakti lausa päevapealt ja pasundas ainult Tarandist, tema röövitud päikeseprillidest ja ta paljukannatanud tagumikust. Operatsioon õnnestus täielikult, sest kogu rändetemaatika jäi Tarandi kannikate varju.
Paraku varises see kaardimajake esimese ootamatu tuulehoo peale kokku. Keegi ei osanud kartagi säherdust uudist, mis saabus eile naabrite lätlaste juurest – nende seim otsustas, et Läti jääb rändeleppest kõrvale. „Pole meil vaja sellist asja, saame ka ilma hakkama!“ oli nende sõnum urbi et orbi. Kel kõrvad, see kuulgu!
Ja kuidas sa oled kuulmata, kui naabri õuest selline uudis meie jalge ette potsatab. Nii ongi Postimees oma tänases numbris avaldanud lühiteate: „Läti seim on ÜRO ränderaamistiku toetamise vastu“. Ehkki uudisnupp lõpeb lausega, mis peaks pakkuma lohutust („Leedu valitsus andis eile ÜRO ränderaamistikuga ühinemisele rohelise tule.“), on sellega vaikimise müür antud teema ümbert kokku varisenud ja oodata võib tont teab milliseid arvamusavaldusi. Kuni sinnamaani välja, et ehk tasuks meilgi sellest Marrakechijandist kõrvale jääda. Kui ikka annaks asja valitsusele otsustada, nagu see algselt oli ette nähtud, siis jääks konsensus saavutamata ja pääseksime veel lätlastega ühte lootsikusse, et uppuvalt Titanicult pääseda.
Kuidas on, ministripoisid ja -tüdrukud, kas teeme ära? Laupäeval tuleb kabinet erakorraliselt kokku ja lahendab probleemi ühe ropsuga!
Aga kui ei tule, siis peab kuulama rahva näägutamist – näe, lätlased said, aga meie mitte. Ja üldse – mis nende riik on rohkem riigi moodi, meie oma aga sarnaneb üha enam hobuse unenäole?
Kuidas küll on nii juhtunud, et lätlased saavad oma pidupäevadel üheskoos hümni laulda, seda isegi värskes õhus, aga meie mitte? Ei aastavahetusel ega isegi mitte presidendi vastuvõtul 20. augustil, kus hümn lihtsalt luuletusena ette vuristati – polnud hirmugi, et keegi võiks kaasa laulda.
Kuidas küll on nii, et Lätis korraldatakse vabariigi juubeli puhul tõrvikurongkäik kümnete tuhandete osavõtjatega ning kõigil jätkub selle jaoks vaid kiidusõnu, aga eesti ajakirjanike puhul on ’tõrvikuvalgus’ vaid viisakam vaste sõnale ’natsipask’?
Ja nagu sellest oleks veel vähe, siis erinevalt Eestist jäi lätlaste parlamendis nüüd peale arvamus, et liitumine rändepaktiga võib olla vastuolus Läti seadustega, et see on rahvusriigile vastuvõetamatu ning kahandab tema rolli migratsiooniga seotud küsimuste otsustamises.
Kui mõelda veel sellele, et ka venekeelse kooli probleemide lahendamisel on lätlased meist paar sammu ees, aga alternatiivina meie alkoholiaktsiisi tormilisele kasvule pakub Läti meile tunduvalt odavamat alkoholi, siis võib arvata, et Ossinovski ja Ratas pole meie lõunanaabritest just kuigi heal arvamusel.
Aga et nad meie parkettide pääl kõndijailt punase vaiba jalge alt ära tõmbasid, on küll alatu. Vaevalt, et Tarand teist korda tahab end nüpeldada lasta. Nii seisavadki sotsid koos oma liitlastega lõhkise küna ees – millist punni tuleks küll kasutada, et ebasobiva info voog jälle ilusasti kinni toppida?
Lätlaste üllatus polnud meie ärahellitatud juhtidele mingi meeldiv kindersürprais ega ka mitte maiustus sussi sees. Tuleb välja, et elu on karm värk ja kõik ei kulgegi nii lobedalt kui tahaks?
Jah, kullakesed, teil on veel palju õppida. Seda enam, et kusagil on teie jaoks juba ammu vitsad likku pandud. Ma ei taha teid küll hirmutada ega psühhotraumeerida, aga eks see ole teada värk, et valimispäeva vits lööb kõige valusamalt.
Ja see aeg pole enam kaugel!
104. Vaat kus lops! Oi lopsu-lopsukest…
Ainult lapsemeelsed inimesed võivad arvata, et üllatused on alati meeldivad nagu kindersürprais. Või et nad on lausa garanteeritud, nagu päkapiku poetatud maiustus sussi sees. Elukogenud inimene aga teab, et üllatused on enamjagu ebameeldivad, parem oleks neid üldse vältida.
Eriti valusasti tabab ebameeldiv üllatus lapsemeelseid tegelasi sel juhul, kui nad on ise tublisti vaeva näinud, et end ootamatuste eest kaitsta. Aga siis tuleb karm reaalsus ning kõik lendab vastu taevast. Nagu muinasjutus, kus kaks põrsakest, Sotsu ja Kesik, ehitasid endale õlgedest maja, mis pidi neid kõige halva eest kaitsema, aga siis traavis kaugelt Lätimaalt kohale kuri natsionalismihunt, kes puhus onnikese lihtsalt minema. Nüüd olid vaesed sigudikud hädas nagu mustlased mädas ja loota võis vaid oma kiirete jalgade peale.
Muinasjutus, mida sina lapsepõlves kuulsid, hea lugeja, olid põrsakestel küll teised nimed, aga meie räägime ju tegelikult hoopis muust – Eesti poliitikast. Sestap tuleb osata põrsakõrvade tagant näha poliitiku omi. Ühed kuuluksid nagu Ossinovskile, teised Ratasele. Võis siis sotside parteile ning Keskerakonnale. Aga meie poliitilikateatri lavale sobivad need põrsad ja hundid päris hästi. Vaata et annab lausa allegooria mõõdu välja!
Jah, need kaks sigudikku nägid kõva vaeva, et ehitada endale majake, mille kattevarjus saaks igasuguseid üleannetusi teha, nii et ilmarahvas seda ei näeks ega teaks. Kui suure sohi ja trikitamisega, läbi valitsus- ja põhiseadusliku kriisi, õnnestus neil saada formaalne luba saata oma ametlik, ehkki praegu veel anonüümne heakskiitja Marrakechi, et üleilmne migratsioon saaks õige tuule tiibadesse, siis oli vaja liigne tähelepanu sellelt poliitiliselt farsilt kõrvale juhtida, nii et ükski ajaleht sellel teemal enam ei kirjutaks ega ükski tele- või raadiojaam piuksataks.
Nagu me kõik teame, õnnestuski see saavutada elegantse tiibmanöövriga – kastanid tõi tulest välja esmaklassiline provokaator, nii et kogu meedia unustas globaalse migratsioonikompakti lausa päevapealt ja pasundas ainult Tarandist, tema röövitud päikeseprillidest ja ta paljukannatanud tagumikust. Operatsioon õnnestus täielikult, sest kogu rändetemaatika jäi Tarandi kannikate varju.
Paraku varises see kaardimajake esimese ootamatu tuulehoo peale kokku. Keegi ei osanud kartagi säherdust uudist, mis saabus eile naabrite lätlaste juurest – nende seim otsustas, et Läti jääb rändeleppest kõrvale. „Pole meil vaja sellist asja, saame ka ilma hakkama!“ oli nende sõnum urbi et orbi. Kel kõrvad, see kuulgu!
Ja kuidas sa oled kuulmata, kui naabri õuest selline uudis meie jalge ette potsatab. Nii ongi Postimees oma tänases numbris avaldanud lühiteate: „Läti seim on ÜRO ränderaamistiku toetamise vastu“. Ehkki uudisnupp lõpeb lausega, mis peaks pakkuma lohutust („Leedu valitsus andis eile ÜRO ränderaamistikuga ühinemisele rohelise tule.“), on sellega vaikimise müür antud teema ümbert kokku varisenud ja oodata võib tont teab milliseid arvamusavaldusi. Kuni sinnamaani välja, et ehk tasuks meilgi sellest Marrakechijandist kõrvale jääda. Kui ikka annaks asja valitsusele otsustada, nagu see algselt oli ette nähtud, siis jääks konsensus saavutamata ja pääseksime veel lätlastega ühte lootsikusse, et uppuvalt Titanicult pääseda.
Kuidas on, ministripoisid ja -tüdrukud, kas teeme ära? Laupäeval tuleb kabinet erakorraliselt kokku ja lahendab probleemi ühe ropsuga!
Aga kui ei tule, siis peab kuulama rahva näägutamist – näe, lätlased said, aga meie mitte. Ja üldse – mis nende riik on rohkem riigi moodi, meie oma aga sarnaneb üha enam hobuse unenäole?
Kuidas küll on nii juhtunud, et lätlased saavad oma pidupäevadel üheskoos hümni laulda, seda isegi värskes õhus, aga meie mitte? Ei aastavahetusel ega isegi mitte presidendi vastuvõtul 20. augustil, kus hümn lihtsalt luuletusena ette vuristati – polnud hirmugi, et keegi võiks kaasa laulda.
Kuidas küll on nii, et Lätis korraldatakse vabariigi juubeli puhul tõrvikurongkäik kümnete tuhandete osavõtjatega ning kõigil jätkub selle jaoks vaid kiidusõnu, aga eesti ajakirjanike puhul on ’tõrvikuvalgus’ vaid viisakam vaste sõnale ’natsipask’?
Ja nagu sellest oleks veel vähe, siis erinevalt Eestist jäi lätlaste parlamendis nüüd peale arvamus, et liitumine rändepaktiga võib olla vastuolus Läti seadustega, et see on rahvusriigile vastuvõetamatu ning kahandab tema rolli migratsiooniga seotud küsimuste otsustamises.
Kui mõelda veel sellele, et ka venekeelse kooli probleemide lahendamisel on lätlased meist paar sammu ees, aga alternatiivina meie alkoholiaktsiisi tormilisele kasvule pakub Läti meile tunduvalt odavamat alkoholi, siis võib arvata, et Ossinovski ja Ratas pole meie lõunanaabritest just kuigi heal arvamusel.
Aga et nad meie parkettide pääl kõndijailt punase vaiba jalge alt ära tõmbasid, on küll alatu. Vaevalt, et Tarand teist korda tahab end nüpeldada lasta. Nii seisavadki sotsid koos oma liitlastega lõhkise küna ees – millist punni tuleks küll kasutada, et ebasobiva info voog jälle ilusasti kinni toppida?
Lätlaste üllatus polnud meie ärahellitatud juhtidele mingi meeldiv kindersürprais ega ka mitte maiustus sussi sees. Tuleb välja, et elu on karm värk ja kõik ei kulgegi nii lobedalt kui tahaks?
Jah, kullakesed, teil on veel palju õppida. Seda enam, et kusagil on teie jaoks juba ammu vitsad likku pandud. Ma ei taha teid küll hirmutada ega psühhotraumeerida, aga eks see ole teada värk, et valimispäeva vits lööb kõige valusamalt.
Ja see aeg pole enam kaugel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar