SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Juba vanarahvas teadis, et suurt kala tuleb püüda sogasest veest. Ent vähestel on võimalust ja oskust seda vett ise sogaseks teha. Selleks peab olema kas suurkombinaator või vähemasti aferist.
Seda, mis toimub üleilmse migratsioonipakti ümber, võib julgesti
nimetada veesogamise kõrgpilotaažiks. Dokumendi tekst ise sisaldab
hulganisti ebamäärasust, mitmetimõistetavusi, vasturääkivusi, erinevaid
tõlgendusvõimalusi. Asju, mida ei taheta otse öelda, püütakse väljendada
ümbert nurga, vihjamisi, mis aga tihtipeale tõlkes kaduma lähevad.
Praegu pole suudetud kokku leppida selleski, mis dokumendiga meil üldse tegemist on. Eestikeelses ametlikus tõlkes kasutatav ’ränderaamistik’ vihjab sellele, et pannakse paika raamid, mis edaspidi täidetakse konkreetse sisuga. Millisega? Pole au teada. Küll aeg näitab, kui meid ükskord tõsiasjadega vastakuti seatakse. Nii et mingis mõttes on tegemist põrsa kotis ostmisega.
Samas on paralleelselt ’raamistikuga’ kasutusel veel teisedki variandid: lepe, leping, pakt, kompakt. Eksperdid soovitavad just viimast – ehkki selle mõiste sisu ei osata seletada. Aga paradoksaalsel kombel sobibki ta just seepärast kõige paremini – antud dokumendi näol on tegemist millegagi, mida kõige eelnevaga ei saagi võrrelda, olgu tal seepärast ka siis eripärane ja enneolematu nimi.
Tegemist on migratsiooni käsitleva leppega, milles keskendutakse migrantide olukorrale. Paraku on ’migratsioon’ omandanud halva või lausa kurjakuulutava kõla (ja seda mitte ainult eesti keeles), seepärast on välisministeerium otsustanud selle asendada ’rändega’. Nii käibki kogu jutt ’ränderaamistiku’ ümber. Kui migratsioon on ränne, kes siis selles tõlgenduses on migrant? Kas rändaja?
Andke andeks, aga pigem tuleb selle sõna puhul silme ette lõbus matkasell, kes kõnnib ühest kohast teise, kuni sellest tüdib ja koju tagasi läheb. Meil pole aga tegemist mingite huvireisijatega, vaid ikkagi majandusmigrantidega. Nii et ümberütlemiste ja mahendavate väljendite kaudu püütakse asja tegelikku sisu varjata.
Seda enam, et dokumendi ametlik nimetus on hoopis tahaplaanile jäänud. Isegi kui jääda ebatäpse ’ränderaamistiku’ juurde, kõlab see nii: „Globaalne ränderaamistik turvaliseks, korrapäraseks ja seaduslikuks rändeks“.
Mis selle nimetuse taga võiks peituda?
Hiljuti arestitud laev Aquarius moodustas ühe lüli kriminaalsest inimkaubanduse ketist ja tagas majandusmigrantidele turvalise üleveo Aafrikast Euroopasse. Kas rändelepe näeb ette, et Vahemerele pannakse seilama kümned laevad, et tagada mugavus ja turvalisus?
’Korrapärane ränne’ annab alust arvata, et käivitatakse migratsioonipump – seekord juba globaalses mastaabis. Eestlased on ühe pumba peatamisega lausa kaheteistkümnendal tunnil hakkama saanud, nüüd siis kibelema uut käiku laskma? Eelmise migratsioonipumba probleemid suures osas veel siiani lahendamata, aga juba tahame uusi „väljakutseid“? Pussitaja käest õnnestus pääseda, nüüd hakkame ise oma veene läbi nüsima?
Mida tähendab aga ’seaduslik ränne’? Ilmselt seda, et liigutakse juba olemasolevate seaduste alusel. Mida siin siis enam reguleerida? Näen kaht võimalust – kas tuleb senist seadusandlust muuta või kuulutada ebaseaduslik ränne seaduslikuks. Sellises mängus kaasalöömine meie suveräänsusele küll hästi ei mõju.
Paraku on targutamise aeg läbi, nüüd minnakse üle tegudele. Juba ülehomme peaksid Marrakechis kokku saama 192 riigi esindajad, et heaks kiita ülemaailmne „turvalise, korrakohase ja seadusliku“ rände kokkulepe. Ilmselt on osavõtjaid siiski vähem, sest mitmed riigid on teatanud oma vastuseisust leppele. Ka Eesti jääb sellest üritusest kõrvale. Vähemasti teatas välisminister novembri lõpus ajakirjanduse vahendusel, et Eestist ei lähe Marokos Marrakechis detsembril toimuvale ÜRO konverentsile keegi, Eesti suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson hääletab raamistiku poolt 19. detsembril New Yorgis ÜRO peaassambleel.
Kogu protseduur on nii keeruliseks aetud, et mul kaob sellest selge ülevaade. Marrakechis mingit hääletamist ei toimu, nagu öeldud, toimub ainult heakskiitmine. Seda väljendatakse kohaletuleku kaudu – kes sealsel konverentsil oma nägu näitab, annab sellega leppele automaatselt oma heakskiidu.
Kuid ega inimestelt seepärast hääletamise rõõmu ära ei võeta. Napilt nädal hiljem koguneb New Yorgis ÜRO peaassamblee. Sotsidel ja keskerakondlastel on põhjust rõõmustada, sest nagu ütles ERR-ile välisministeeriumi pressiesindaja Britta Tarvis, saab Eesti esindaja toetada ränderaamistikku peaassamblee hääletusel. Mittetoetamine, nagu näete, valikute hulka ei kuulu. Selline hääletamine siis.
Britta Tarvis selgitas veel, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla, vaid väljendatakse toetust. Heakskiit, hääletamine, toetusavaldus, seejärel pühendumine… Millegipärast meenutab kõik see kassi liikumist ümber palava pudrukausi.
Välisministri meelest toimub toetuse avaldamine aga hoopis varem, Marrakechis. Delfi uudisartikkel 9. novembrist („Riigikogu väliskomisjon soovib Sven Mikserilt ülevaadet ÜRO rändepakti kohta“) tsiteerib välisministri sõnu:
„Liikmesriigid annavad detsembris toimuval Marrakeshi konverentsil ränderaamistikule oma poliitilise toetuse ning ÜRO peaassamblee peaks selle vastu võtma jaanuaris. Eesti toetab tugevalt jätkuvalt globaalse ränderaamistiku vastuvõtmist.“
Oot-oot, kas ränderaamistiku vastuvõtmine toimub jaanuaris või hoopis 19. detsembril? Või võetakse seda vastu mitu korda? Või uinutas välisminister inimesi hilisema tähtajaga, soovides jätta muljet, et aega on veel küll?
Tähelepanu väärib pressiesindaja seletus, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla.
Lepe, mitte leping, kokkulepe, mitte leping, raamistik, mitte leping, pühendumine, mitte leping. Hakka või arvama, et selline rõhuasetus on tehtud hämamiseks – lepingus on vähemasti punkt punktilt kirjas osapoolte kohustused ja täitmistingimused. Praegu aga peibutatakse inimesi tule-eile-meile jutuga.
Eraldi tähelepanu väärib aga ERRi 22. novembri uudises öeldu:
„Ratase sõnul ei otsusta valitsus, kas president läheb Marrakechi ränderaamistikule allkirja andma.“
Siit järeldub, et peaminister pole kursis tõsiasjaga, et ränderaamistikule allkirja ei anta, iseäranis veel Marrakechis – ja ükski ajakirjanik ei vaevu seda eksiarvamust (et mitte öelda – ebakompetentsust) paljastama-kummutama. Paistab nii, et ka lehetoimetustes valitseb suur segadus, või siis hoolimatus-soovimatus end asjadega kurssi viia. Aga just meedia põhjal inimesed oma arvamust kujundavadki. Kui ajakirjanikud lasevad üle nurga ega vaevu end asjaga kurssi viima, on tegemist äärmise vastutustundetusega, mis peidab endas väga tõsiseid tagajärgi.
Kui selge üldpildi saamine on tehtud nii keeruliseks, ei jäägi muud üle kui pimesi uskuda seda, mida meile ette lauldakse. Või hoopis vastupidi – mitte uskuda?
Praegu pole suudetud kokku leppida selleski, mis dokumendiga meil üldse tegemist on. Eestikeelses ametlikus tõlkes kasutatav ’ränderaamistik’ vihjab sellele, et pannakse paika raamid, mis edaspidi täidetakse konkreetse sisuga. Millisega? Pole au teada. Küll aeg näitab, kui meid ükskord tõsiasjadega vastakuti seatakse. Nii et mingis mõttes on tegemist põrsa kotis ostmisega.
Samas on paralleelselt ’raamistikuga’ kasutusel veel teisedki variandid: lepe, leping, pakt, kompakt. Eksperdid soovitavad just viimast – ehkki selle mõiste sisu ei osata seletada. Aga paradoksaalsel kombel sobibki ta just seepärast kõige paremini – antud dokumendi näol on tegemist millegagi, mida kõige eelnevaga ei saagi võrrelda, olgu tal seepärast ka siis eripärane ja enneolematu nimi.
Tegemist on migratsiooni käsitleva leppega, milles keskendutakse migrantide olukorrale. Paraku on ’migratsioon’ omandanud halva või lausa kurjakuulutava kõla (ja seda mitte ainult eesti keeles), seepärast on välisministeerium otsustanud selle asendada ’rändega’. Nii käibki kogu jutt ’ränderaamistiku’ ümber. Kui migratsioon on ränne, kes siis selles tõlgenduses on migrant? Kas rändaja?
Andke andeks, aga pigem tuleb selle sõna puhul silme ette lõbus matkasell, kes kõnnib ühest kohast teise, kuni sellest tüdib ja koju tagasi läheb. Meil pole aga tegemist mingite huvireisijatega, vaid ikkagi majandusmigrantidega. Nii et ümberütlemiste ja mahendavate väljendite kaudu püütakse asja tegelikku sisu varjata.
Seda enam, et dokumendi ametlik nimetus on hoopis tahaplaanile jäänud. Isegi kui jääda ebatäpse ’ränderaamistiku’ juurde, kõlab see nii: „Globaalne ränderaamistik turvaliseks, korrapäraseks ja seaduslikuks rändeks“.
Mis selle nimetuse taga võiks peituda?
Hiljuti arestitud laev Aquarius moodustas ühe lüli kriminaalsest inimkaubanduse ketist ja tagas majandusmigrantidele turvalise üleveo Aafrikast Euroopasse. Kas rändelepe näeb ette, et Vahemerele pannakse seilama kümned laevad, et tagada mugavus ja turvalisus?
’Korrapärane ränne’ annab alust arvata, et käivitatakse migratsioonipump – seekord juba globaalses mastaabis. Eestlased on ühe pumba peatamisega lausa kaheteistkümnendal tunnil hakkama saanud, nüüd siis kibelema uut käiku laskma? Eelmise migratsioonipumba probleemid suures osas veel siiani lahendamata, aga juba tahame uusi „väljakutseid“? Pussitaja käest õnnestus pääseda, nüüd hakkame ise oma veene läbi nüsima?
Mida tähendab aga ’seaduslik ränne’? Ilmselt seda, et liigutakse juba olemasolevate seaduste alusel. Mida siin siis enam reguleerida? Näen kaht võimalust – kas tuleb senist seadusandlust muuta või kuulutada ebaseaduslik ränne seaduslikuks. Sellises mängus kaasalöömine meie suveräänsusele küll hästi ei mõju.
Paraku on targutamise aeg läbi, nüüd minnakse üle tegudele. Juba ülehomme peaksid Marrakechis kokku saama 192 riigi esindajad, et heaks kiita ülemaailmne „turvalise, korrakohase ja seadusliku“ rände kokkulepe. Ilmselt on osavõtjaid siiski vähem, sest mitmed riigid on teatanud oma vastuseisust leppele. Ka Eesti jääb sellest üritusest kõrvale. Vähemasti teatas välisminister novembri lõpus ajakirjanduse vahendusel, et Eestist ei lähe Marokos Marrakechis detsembril toimuvale ÜRO konverentsile keegi, Eesti suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson hääletab raamistiku poolt 19. detsembril New Yorgis ÜRO peaassambleel.
Kogu protseduur on nii keeruliseks aetud, et mul kaob sellest selge ülevaade. Marrakechis mingit hääletamist ei toimu, nagu öeldud, toimub ainult heakskiitmine. Seda väljendatakse kohaletuleku kaudu – kes sealsel konverentsil oma nägu näitab, annab sellega leppele automaatselt oma heakskiidu.
Kuid ega inimestelt seepärast hääletamise rõõmu ära ei võeta. Napilt nädal hiljem koguneb New Yorgis ÜRO peaassamblee. Sotsidel ja keskerakondlastel on põhjust rõõmustada, sest nagu ütles ERR-ile välisministeeriumi pressiesindaja Britta Tarvis, saab Eesti esindaja toetada ränderaamistikku peaassamblee hääletusel. Mittetoetamine, nagu näete, valikute hulka ei kuulu. Selline hääletamine siis.
Britta Tarvis selgitas veel, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla, vaid väljendatakse toetust. Heakskiit, hääletamine, toetusavaldus, seejärel pühendumine… Millegipärast meenutab kõik see kassi liikumist ümber palava pudrukausi.
Välisministri meelest toimub toetuse avaldamine aga hoopis varem, Marrakechis. Delfi uudisartikkel 9. novembrist („Riigikogu väliskomisjon soovib Sven Mikserilt ülevaadet ÜRO rändepakti kohta“) tsiteerib välisministri sõnu:
„Liikmesriigid annavad detsembris toimuval Marrakeshi konverentsil ränderaamistikule oma poliitilise toetuse ning ÜRO peaassamblee peaks selle vastu võtma jaanuaris. Eesti toetab tugevalt jätkuvalt globaalse ränderaamistiku vastuvõtmist.“
Oot-oot, kas ränderaamistiku vastuvõtmine toimub jaanuaris või hoopis 19. detsembril? Või võetakse seda vastu mitu korda? Või uinutas välisminister inimesi hilisema tähtajaga, soovides jätta muljet, et aega on veel küll?
Tähelepanu väärib pressiesindaja seletus, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla.
Lepe, mitte leping, kokkulepe, mitte leping, raamistik, mitte leping, pühendumine, mitte leping. Hakka või arvama, et selline rõhuasetus on tehtud hämamiseks – lepingus on vähemasti punkt punktilt kirjas osapoolte kohustused ja täitmistingimused. Praegu aga peibutatakse inimesi tule-eile-meile jutuga.
Eraldi tähelepanu väärib aga ERRi 22. novembri uudises öeldu:
„Ratase sõnul ei otsusta valitsus, kas president läheb Marrakechi ränderaamistikule allkirja andma.“
Siit järeldub, et peaminister pole kursis tõsiasjaga, et ränderaamistikule allkirja ei anta, iseäranis veel Marrakechis – ja ükski ajakirjanik ei vaevu seda eksiarvamust (et mitte öelda – ebakompetentsust) paljastama-kummutama. Paistab nii, et ka lehetoimetustes valitseb suur segadus, või siis hoolimatus-soovimatus end asjadega kurssi viia. Aga just meedia põhjal inimesed oma arvamust kujundavadki. Kui ajakirjanikud lasevad üle nurga ega vaevu end asjaga kurssi viima, on tegemist äärmise vastutustundetusega, mis peidab endas väga tõsiseid tagajärgi.
Kui selge üldpildi saamine on tehtud nii keeruliseks, ei jäägi muud üle kui pimesi uskuda seda, mida meile ette lauldakse. Või hoopis vastupidi – mitte uskuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar