Miks mulle tundub, et hoopis need, kes hoolega räägivad enesesse sulgumiseohust ja propageerivad võõraste siiatulekut kui issanda õnnistust, mis meid liidab kultuuriliselt muu maailmaga, muudab avatuks kõigele sellele, mis meist seni justkui mööda on vihisenud ja muudab meid alandlikult sõbralikuks, näol see totter irvitus a la keep smiling, on ise piiratud mõtlemise ja kitsa arusaamaga asjadest. Ja see avatus tuleb ikka vaid koos võõrastega ja meie integreerumisel nendega. Miks küll ringiratast maailmas rännates see avatus ja sõbralikkus ei tule? Ja keegi ei keela veelgi enam oma avatust saavutada hoopis nende võõraste juurde reisimisega ja kui tahtmist, ka nendega koos elades. Isegi Soome president pidi oma uueaasta kõnes pagulastest rääkides Rootsi peaministri moel tõdema, et "Olemme olleet naiiveja". Millal meie härdameelsed selleni jõuavad? Me pole jõudnud selle nõukogude pärandigagi kuidagi hakkama saada, mis siis veel uutest rääkida. Ja avatust ei pea kodus ootama, selleks on meil maailm valla. Kõigel on mõistlikkuse piirid ja meiel on see valitsuse poolt etteantud piir, palju neid võõraid võib riiki lubada. Ma ei räägi turistidest, ega ka õppima tulijaist vaid ikka ebaseaduslikult riiki tulijaist. Mis ei arvesta mitte millegagi. Meie õnn on see, et me oleme nii neetud vaesed, et isegi pagulased kehitavad õlgu, kui me neile end pähe määrimas käime. Me tahame olla katoliiklikumad Rooma paavstist. See on naeruväärne. Paberil ja unistustes võib see ilus olla, aga reaalsus on hoopis midagi muud. Seda näitas eelmine aasta. Kes sellest aru ei saa, on peetusega. Ja see rassismis ja ksenofoobias süüdistused on vaid nende rumaluse uduloor. Veidi kurb. Andkem endale aru, et midagi ei saa väevõimuga ja kiirkorras teha. Kõik vajab aega arutamiseks ja sobitamiseks.
Millegi pärast on jäänud mulje, et mõne arvates on Eesti üks mahajäänud kolkakene, mida saab muule maailmale järele aidata vaid kolmandatest riikidest siia vägisi ükskõik keda sisse vedades. Ja nemad on vabatahtsi nõus kohe ja kiiremas korras nendega integreeruma. Ikka nagu õndsal nõuka ajal, kus jahuti suurest ja sügavast rahvaste sõprusest. Mis sellest sai, ei tohiks ju veel ununenud olla. USAs on seda integreerumist harrastatud sajandeid, kuid nagu elu näitab, erilise eduta. Ja seal olid kõik integreerijad ja integreerujad ju võõramalased. Seda kõike harrastati ju põlisrahva vere hinnaga.
Mina ei vihka ei võõramaalasi ega ka teise nahavärvusega inimesi. Mind häirib hoopis oma suguvendade ja õdede naiivsus, nagu meie sakandinaavlastest naabrite riigipead on lõpuks tõdenud. Õppigem siis ikka teiste vigadest, kullakesed. Ärge tõmmake endale ise häda kaela. Oma järelemõtlematuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar