„Kaks ilma kolmandata ei jää!“ tuletas sm Marks oma sõbrale Engelsile meelde, kui too pärast kahe pudeli reinveini tühjaksjoomist koju oma punapäise armukese Mary Burnsi ja tolle õe Lizzie juurde kibeles minema. Mis parata, tuli ka kolmas pudel tellida ja ka arve kinni maksta, sest ega ometi sm Marks seda pidanud tegema?
Aga kui siis Engels vastu hommikut koju jõudis, võis ta Maryt ja Lizziekest üllatada verivärske tsitaadiga marksismi loojalt eneselt: „Kaks ilma kolmandata ei jää!“ Just siit saigi see mõttetera tuule tiibadesse, levides üle kogu ilmamaa.
Oleks hiljutilahkunud Eldar Rjazanovil olnud pisut rohkem missioonitunnet, poleks ta vändanud mitte melodraamat „Jaam kahele“, vaid hoopis filmi sm Marksi võitluskaaslasest Engelsist pealkirjaga „Armupesa kolmele“. Või veel parem oleks sedasama öelda vabaduse, võrdsuse ja vendluse keeles: „Ménage à trois“.
Mis seal salata, ei ole marksismi põhitõed võõrad minulegi. Kui kahel eelmisel korral tutvustasin ma teile Eesti Päevalehe välistoimetuse juhi Raimo Poomi intellektuaalselt huvitavaid väljaütlemisi, siis täna lisandub neile kahele ka veel kolmaski – samme tuleb seada ikka marksismi kaanonite järgi, kuidas siis muidu!
Teisipäevases reporteritunnis pidas Raimokene oluliseks veel sellistki mõtet:
„Ma arvan, et-et selle-selle asja puhus üles ka rohkem see, et seekord me siis räägime sellest, asi et Euroopasse on tulnud niipalju uusi inimesi, seal olid uued-uued näod teise-teistest kohtadest, rääkisid võõras keeles ja noh, see oli ainult aja küsimus, millal see…“
Eesti Päevalehe välistoimetuse juht ei teadnud, millise sõnaga Kölnis juhtunut nimetada, hästi ei saanud, halvasti ei tahtnud, siis ta lihtsalt laksutas selle koha peal keelt – nagu Röövel Ööbik. Küll igaüks, kes veidikenegi konteksti jagab, juba selle jaoks sobiva sõna leiab.
Aga meie teiega pole siin mitte kadumaläinud sõna otsinguil, vaid püüame hoopis sellest mõtteavaldusest enda jaoks midagi huvitavat ja kasulikku välja õngitseda.
Kui Raimo Poom räägib siin „asja ülespuhumisest“, on ka relvastamata silmaga lugejale selge, et Kölni sündmuste puhul on tegemist vahuleklopitud uudisega, odava sensatsiooniga, mida üks mõistlik inimene küll tõsiselt võtta ei saa. Selline eelhäälestus teeb aga relativiseerija töö palju lihtsamaks.
Jah, tõepoolest, milleks siis nii tühisest asjast rääkida? Ja mille üle läbiahistatud naised üldse hädaldavad?
Raimo Poomile on asi selge: eks räägitakse ikka sellepärast, et Euroopasse on tulnud niipalju uusi inimesi. Mõned juhmakad, eriti eestlased, kipuvad ju lausa tänaval neegrile järele vaatama, eks Euroopa ajakirjandus tegutseb samal põhimõttel: kui on palju uusi inimesi, tekitab see uudishimu ja ahvatleb neist rääkima, selle asemel et kasutada suurepärast võimalust vait olla.
Aga naised hädaldasid ikka selle pärast, et seal olid uued näod, kes rääkisid võõras keeles. Tuttavatele nägudele, saksa keelt lällutavatele Fitzudele ja Hansudele poleks nad pahaks pannud ei käperdamist, röövimist ega vägistamist. Vähemasti Raimo Poomi arvates.
On ütlematagi selge, et sellise vahetegemise tagant kikitavad välja rassismi kõrvad, seepärast oli tõepoolest ainult aja küsimus, millal see kokkupõrge pidi toimuma.
Ütlevad ju pühad kirjutisedki, et ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.
Mõelge ise, mis tunne see oleks, kui sõjakoleduste eest põgenedes sattuksite korraga teisest rassist väärusuliste keskele, kes ei räägi isegi araabia keelt mitte ega oska seepärast aru saada neist õiglastest nõudmistest, mis neile esitatakse. Siin ei jää ju muud võimalust üle kui asi kätega selgeks teha!
Ma arvan, et selle üheainsa lausega õnnestus Raimo Poomil olukorda päris tublisti relativiseerida. Pealtnäha vastik asi ei paistnudki enam nii hirmus kui ta tegelikult oli, aga kurjategijatest said aga kui mitte ohvrid, siis süüta kannatajad ikkagi.
Jah, osav relativiseerija tuleb igast olukorrast puhtalt välja ja teeb ka kõige hirmsamast asjast tühise ning igapäevase nähtuse. Iga asi siin maailmas on ju suhteline, tuleb leida vaid õige kontekst ning võrdlusobjekt.
See, mis toimus Kölnis, polnud Raimo Poomi meelest midagi erilist:
„Ja-jah, noh, iseenesest see nähtus ei ole ju uus, selles mõttes, et tuletame meelde seda Egiptuse Tahiri väljaku revolutsiooni. See kõik oli suur revolutsioon ja mis iganes, selle all noh toimus sealsamas väljakul, kus inimesed siis tegid revolutsiooni, süstemaatiline naiste ahistamine, eks.“
Milleks üldse kisa tõsta, kui massivägistamine ’taharrush gamea’ (mõned kutsuvad seda nähtust ka ’tahharush jamaeiks’) pole mujal maailmas midagi uut. Ainult eurooplased oma teadmatuses puhuvad asja suureks, araabiamaailmas on tegemist päris igapäevanähtusega, mis ei häiri muid töid ja tegemisi. Näiteks Tahiri väljakul sai küll platis ühes otsas teha revolutsiooni või mis iganes, aga teises otsas süstemaatiliselt vägistada. Ikka töö ja vile koos, kasulik ühendatud meeldivaga. Häid lambaid mahub palju ühte lauta, saati siis Tahiri väljakule.
Piinlik on olla eurooplane, kes oma piiratud enesekesksuses pole neist maailmas laialt levinud asjadest kuulnudki. Omaenda rumalust aga paljukannatanud migrantide ja varjupaigataotlejate kaela ajada on aga lausa alatu. Jah, liiga sügavale on sallimatus ning vaimupimedus oma juured Euroopa pinda ajanud!
Kuid ma ei taha kogu au ja kuulsust ainuüksi Raimo Poomile omistada. Eks teisedki annavad oma parima, vastavalt võimetele, huulil lauluke: relativiseerin nagu jaksan, ootab õnnemaa!
Nüüd oskate ehk märgata relativiseerimist ka Evelyn Sepa jutust, kui kõne alla tulid Kölni sündmused:
„Tulen nüüd pagulaste teema juurde. Et nemad on pahad. Pagulased on pahad! Kuulge, lugege aastavahetuse politseiuudiseid. Mis oli kõige suurem kuritegude grupp, mida panid valged eesti inimesed toime – see oli perevägivald! Mis me siis ütleme, et kõik eestlased on sellised või et kõik pagulased on vägistajad? No see ei ole terve mõistusega inimeste jutt!“
Näete, isegi tavalise tänitamise, mida iga naine vähemasti kesktasemel peaks valdama, kasutab osav relativiseerija ära: „Ah et pagulased on pahad? Kohe lausa pahad? No mis seal rääkida, nemad on ju pahad!“ Kui ikka piisavalt kaua või piisavalt intensiivselt sedasi jaurata, lööb rahuarmastav inimene käega, ja ütleb: olgu-olgu, ärme hakka vaidlema!
See aga tähendab, et initsiatiiv on juba tänitaja käes, nüüd pole muud kui hagu anda.
Järgmise sammuna tuleb need, kellest jutt käib, tähelepanu alt välja tõmmata ja asuda halvustama kedagi teist, kes asjasse üldse ei puutu. Pole ju andmeid, et Kölni massiahistamises oleks osalenud ükski eestlane.
Aga õiget relativiseerijat see ei heiduta. Tema jaoks pole pagulasi enam olemaski, nüüd on ta enda jaoks leidnud hoopis uue objekti – valged eesti inimesed! Ainult väga lihtsameelne inimene võib imestada, mis puutub siia omadussõna ’valge’. Eks ta ole siia toodud ikka selle pärast, et viia jutt rassismi pinnale.
Rassismivastases võitluses on ju ’valge’ see kõige hullem ja alaväärsem sõna. Seepärast on vaja eestlastele meelde tuletada, et valge rassi süü kõigi teiste rasside ees laieneb ka nendele, nii et rassiküsimustes tuleks meil üldse murust madalamat profiili hoida.
Millise mängleva kergusega hüppab Evelynikene perevägivalla juurest vägistamisele! Jää või uskuma, et need asjad ongi omavahel lahutamatult seotud. Kuigi, politseiteadetes sellele kuriteoliigile üldse ei vihjata. Räägitakse hoopis „alkoholiga seotud kaklustest, mille mõju all olnud inimesed üksteisele kallale läksid“. Selliseid peresiseseid vägivallajuhtumneid registreeriti Eestis üle kahekümne.
Mis seal rääkida, meie kuritegevusel on veel rohkesti arenguruumi, kui teiste kuriteogruppide näitajad jäävad sellest madalamaks, alla kahekümne. Kuid eks või ju perevägivalla puhul lohutada end tõdemusega, et siin pole midagi uut, paljude tublide eestimaalaste elutarkus ütleb: «Если бьет, значит, любит!» Küllap laieneb mõiste „valged eesti inimesed“ ka vene seltsimeestele? Las peksavad, las armastavad, all you need is love!
Kõige olulisem on lõpetada oma jutt mõne eksistentsiaalse probleemi püstitamisega. Evelynikesel tuli see hästi välja. Iga kuulaja seati probleemi ette: kas sa ikka oled terve mõistusega inimene?
No kesse siis ei tahaks olla! Seepärast tuleb lihtsalt Evelynikesele takka kiita ja ise sel ajal uhkelt ringi vaadata: „Aga mina, muide, olen terve mõistusega!“
Kuid vana Lobjakas ise, kas tema ka relativiseerib?
Otse loomulikult, kuidas siis muidu! Juba ühes lühikeses twitterisäutsus on tal rohkem relatiivsust kui mõne ajalehe juhtkirjas:
„ykski araabia taustaga mees, kes polnud Kölni raudteejaama ees seksuaalkuritegusid tegemas, pole nendes syydi!“
Vaata kust otsast tahad, aga nii see tõepoolest on! Kui sel aastal on Saksamaale sisse voolanud üle miljoni migrandi, neist valdav osa araabia taustaga, siis Kölni raudteejaama ette kogunes uusaastaööl vaid kaks tuhat. Millise suhtarvu see käputäis araabia seltsimeeste üldarvust moodustas, selle võib igaüks kas sõrmedel või kalkulaatori abil ise välja arvutada,
Nii et kõik on siin maailmas suhteline, tuleb vaid leida õige kontekst ja objekt, millega võrrelda. Pidage meeles tänase päeva põhitõde:
Vasakliberalism – see on multikulti võim pluss kogu maailmapildi relativiseerimine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar