Tere jälle, minu kullakesed! Küllap ootasite juba Roosa-tädi tulekut? Jäi ju minu eilne jutt üsna ootamatus kohas pooleli. Aga just nii see mul mõeldud oligi. Nagu jalgrattasõidu õpetajal, kes hoiab algul pakiraamist kinni, et õpilane uppi ei käiks, aga kui rattal juba paras hoog sees, siis laseb lahti – vänta nüüd ise, noor inimene, ilma kõrvalise abita! Või nagu laulab Evelyn Sepp: „Lenda, Juri, Gagaarin!“
Sama asi on minu lugudega. Algul seletan ma teile ilusasti ära, millest jutt käib, aga siis jätan sobival hetkel omapäi – mõtelge nüüd ise edasi, nii et vändad välguvad! See viimane viitab muidugi analoogiale jalgrattasõiduga, lisan ma igaks juhuks juurde, et vääritimõistmist vältida.
Aga mitte iga sõiduõppija ei pea ootamatu iseseisvuse pingele vastu. Lenkstang hakkab käes värisema, mõte võbisema, sõit kisub kraavi poole ja lõpeb uperkuuti käimisega. Kui sageli olen ma siis näinud etteheitvat pilku õnnetu uperpallitaja silmis: Roosa-tädi, kuidas siis nii?
Mis mul üle jääb, aitan õnnetukese kraavist välja, klopin tolmust puhtaks, puhun marrastuse peale, aga haavale asetan värske teelehe. Silitan pead ja seletan lahkelt, kuidas jalgrattasõit või mõtlemine tegelikult käib. Vändata on mõnus! – peaasi, et tahtmine alles jääks ega püssi päriselt põõsasse ei visataks.
Ma tean ju küll, et tegelikult läheb teil minu jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Siin pole midagi imestada, sest looduse seaduste vastu ei saa minagi. Ometi loodan ma, et selle lühikese hetke jooksul, mil mu jutuke teil kahe kõrva vahel hulbib, oskate te enda jaoks ammutada midagi kasulikku. Pole ju mõtet kallist kraami lasta niisama teisest kõrvast välja voolata, ilma et te sellest mingit kasu oleksite saanud. See oleks sama tobe kui päevalilleseemneid ühest suunurgast sisse ja teisest välja ajada, ilma et te maitsvat tuumakest endale poleks jätnud.
Paljud on küsinud, kas see Raimo Poomi tsitaat, millega ma oma eilse jutu lõpetasin, vaevumata seda lähemalt lahti seletama, on samuti näide relativiseerimisest ja mis oli nende üksteise kõrvale seatud sõnade mõte.
Vastan teile: muidugi on see relativiseerimine, sest ilma selle meetodita pole võimalik multikulti asja üldse ajadagi. Aga tähtis pole mitte tema jutu mõte, vaid see, et te aduksite, milliseid seisukohti seltsimees esindab, kuidas positsioneerub tänaste valusate probleemide suhtes. Mõtte otsimine võib teid soovitud eesmärgist hoopis kaugemale eksitada.
Lubage, et ma loen teile veel kord ette Raimo Poomi tsitaadi, et seda siis üheskoos veidi analüüsida:
„Aga noh, vaadates seda, mis nagu on lumepallina läinud liikvele, siis tunne on selline, et nüüd on nagu tekkinud selles nii-öelda, et olid võõrad ja siis on tekkinud noh niisugune lumepalli efekt ja-ja selline suurem kõla ja kaja efekt, kus siis nagu noh kõik järsku avastavad, et nüüd on ma ei tea, seal on ma ei tea vist juba 600 mingit avaldust noh, mis tähendab, et juba platsil olnud iga teise või kolmanda inimese kohta, et ma arvan, et seda, et seda avalduste hulka, seda et mida seal peetakse mingisuguseks ahistamiseks või mis iganes, suurendab kindlasti see, et seal oli palju siis neid võõramaaalasi, noh mingis teises kontekstis oleks seda ehk normaalseks peetud.“
Mis torkab sellest jutus silma, mis jääb kõlama? Loomulikult on lause algus juba ununenud, aga selle lõpust jääb meelde põhiline: ärge muretsege, seltsimehed, Kölnis toimunud massiahistamist võib täiesti normaalseks nähtuseks pidada, kui vaid õnnestub leida õige kontekst. Ja selle konteksti leidmisega Raimo Poom just tegeleb.
Aga see, minu kullakesed, ongi relativiseerimine! Tulge, vaadake ja imestage, kuidas tal see käib.
Tavaarusaamade ehk talupojamõistuse põhjal kipub lihtne inimene arvama, et naiste massiline ründamine oli alandav nii ahistatatud naistele kui ka saksa meestele, kes sel hetkel ei suutnud leida otsustavust nende kaitseks välja astuda. Tempel mällu kogu eluks.
Olgu sellega kuidas on, aga nagu poliitikud nii Saksas kui ka mujal rõhutasid – see ei tohi veel muuta suhtumist migrantidesse. Mis seal rääkida, pärast taolisi läbielamisi on see päris raske ülesanne.
Ja just siin tulevadki appi arvamusliidrid, kes asuvad inimesi veenma, et tegelikult midagi hullu ju ei juhtunudki. Ja kui juhtuski, siis me niikuinii päris täpselt ei tea, mis just, ja pole meil vaja teadagi!
Oluline on kogu asi kahtluse alla seada ja sellesse paraja üleolekuga suhtuda. Pange tähele Raimo Poomi sõnavalikut: „seal on ma ei tea vist juba 600 MINGIT avaldust noh…“
Kui räägitakse „mingitest avaldustest“, siis peab see näitama, et ütleja ei hooli asjast vähimatki. Seda kuuldes peab ka lihtne inimene unustama, et iga kaebuse taga on traumeeritud inimene, keda on alandatud ja röövitud, kelle sõprade ja tuttavate ring on samuti šokeeritud ja segaduses.
„Ma ei tea vist“ peab aga näitama, et info toimunu kohta on ebausaldusväärne, seda ei tasu tõsiselt võtta. Ega siis muidu ühes lauses mainita kaks korda lumepalli efekti – sellega tähistatakse ju tavaliselt ikka liikvele läinud kuulujutte. Ja et tegemist pole üldse sellega, et iga päev ilmub nähtavale üha uut informatsiooni, mida esialgu püüti kiivalt varjata.
Aga nüüd oluline: ründajad olid võõrad, siit ka selline „suurem ja kaja efekt“. Ühest küljest püüab Raimo Poom jätta muljet, et siin on palju kära ei millestki, teisalt toob aga esile põhjuse – lärmi lüüakse selle pärast, et tegemist oli võõrastega.
Relvastamata silmagagi on näha, millele Eesti Päevalehe välistoimetuse juht siin vihjab – võõravihale! Aga see on juba palju tõsisem asi kui MINGI käperdamine või röövimine. Kes siis tänapäeva tõtlikus maailmas selliseid isikuvastaseid kuritegusid ikka tõsiselt võtab? Mobiilide ja raha röövimist pole multikulti ideoloogia jaoks üldse olemaski, küll aga võõraviha.
Mängu ilu seisneb selles, et kuigi Raimo Poom ei ütle otse välja, et saksa meeste samalaadne käitumine poleks mingit tähelepanu äratanud, teeb lihtne inimene sellise järelduse oma peas täiseti iseseisvalt, sest ainult siis osutub loogiliseks väide, et „suurem kõla ja kaja“ tekkis just seepärast, et röövijaiks-vägistajaiks osutusid võõrad.
„Ja nüüd järsku kõik avastavad…“ mõistab Raimo Poom hukka kaebajate suurt arvu. Nagu oleks tegemist mingi massipsühhoosiga või defitsiitse kauba järele tormamisega. Sel ajal, kui politsei veel keeldus avaldusi vastu võtmast, sai muidugi ette heita seda, et kannatanuid peaaegu polnudki. Kui aga avalduste arv kerkib üle 600, siis ei tasu heituda, saab ka selle oma kasuks pöörata ja halvustavalt nähvata: nüüd nad siis järsku avastasid…
Pealegi on avalduste suurel arvul Poomi jaoks lihtne seletus: seda „suurendas kindlasti see, et seal oli palju siis neid võõramaaalasi“. Nii lihtne see ongi. Ainult lihtsate tõdede meister viib oma sõnumi lihtrahvani.
Ja muidugi peab kogu asjasse suhtuma ülima skeptilisusega. Uskumatusest pead raputama ja imestusest käsi laiutama, et kuidas küll iga teine või kolmas seal kannatada võis saada. Miks aga peaksid sellised arvud kahtlust äratama, seda pole vaja üldse põhjendada. Polegi rohkem vaja kui oma skeptilisust lihtsalt piisava selgusega välja näidata, küll innukas kuulaja juba omal initsiatiivil selle omaks võtab, et tegemist on äärmiselt ebausaldusväärsete andmetega.
Ebamäärane viide „kallutatud meediale“ või koguni „kallutatud jõududele“ töötab alati. Külva pisutki kahtlust ja lihtne inimene ei usu enam midagi. Kui juba Raimo Poom ütleb: „…seal on MA EI TEA vist juba..“, siis kuidas võiks prosta rahvas üldse midagi teada? Ei, üks petuvärk ja puru silmaajamine, selge see!
Eriti efektne on aga see, mismoodi Raimo Poom näeb ja hindab toimunut:
„MIDA SEAL PEETAKSE MINGISUGUSEKS AHISTAMISEKS VÕI MIS IGANES…“
Või mis iganes… tähtis ei ole… pole oluline… üks kama kõik!
Mingisugune ahistamine? Tõepoolest, millest üldse jutt käib? Nalja teete või?
See, mida PEETAKSE mingisuguseks või mis iganes ahistamiseks, on ju tegelikult midagi muud, eksole? Mingi naljanumber. Kõik ainult selleks, et heita varju teisest rassist inimestele – seega rassism!
Sellised toredad mõtted tormavad läbi lihtsa inimese pea, kui ta Raimo Poomi juttu kuulab. Õige arvamusliider – vanasti nimetati neid propagandistideks – ei sea mitte ainult sõnu ritta, vaid mõtleb ka sellele, millist vastukaja ning edasiarendust need kuulajate peades leiavad. Selles suhtes väärib Eesti Päevalehe välistoimetuse juht küll maksimumpunkte!
Küllap jõudis nüüd ka teieni arusaamine, mu tuvikesed, mismoodi näeb välja õige relativiseerimine? Oluline on näidata, et miski pole päris nõnda nagu ta on, oluline on külvata kahtluseseemet, oluline on osata vähendada ebamugava probleemi tähtsust.
Tehke teiegi proovi, relativiseerige nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Sellest saab teile ainult kasu sündida!
Tšaupasaraan, minu veetlevad seltsimehed! Aga saksa naised mõelgu ise, kuidas oma julgeolekut kindlustada. Meie jaoks on see ju võõras mure, sest nagu raadio, televisioon ja ajakirjandus nagu ühest suust pasundavad – ühtegi pagulast pole ju veel Eestisse jõudnud, lõpetage otsekohe igasugune muretsemine ning muu korralagedus!
Elame, näeme. Jõuame ehk ka oma pagulased ära oodata. Siis aega muretseda küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar