Eile rääkisin ma „sallivuse salli“ kudujatest, nende tegevuse motiividest ja võimalikest tagajärgedest.
Hoidku taevas selle eest, et ma niisama heast peast hakkaksin sallivust kui sellist maha tegema ja hoopis sallimatust ülistama. Aga kõik oleneb siiski kontekstist. Iga asi on õige (või vale) omas kohas. Vägivalla sallimine on näiteks lihtsalt argpükslikkus. Kui võimud kardavad omaenda rahvast, asuvad nad vägivalda varjama ja niiviisi seda kaudselt õigustama. Näiteid leiab mujaltki kui vaid Saksamaalt või Rootsist.
Naljatamisi võiksin parafraseerida: „Üks tont käib mööda Eestit, ideoloogiliselt modereeritud sallivuse tont.“
Inimene, kes on oma loomult hea, võib mingil hetkel olla üsna ebameeldivalt üllatunud, et tema tunnetega manipuleeritakse, kasutades neid ära mingi kahtlase väärtusega agenda edendamiseks. Häda sellele, kes manipuleerija mesimagusat „oi kui head, oi kui sallivad me oleme!“ uskuma jääb. Silmade avanemise hetk võib päris karmiks osutuda.
Viimasel ajal on televiisoris taas näidatud läbi Euroopa liikuvat põgenikevoogu, vastu ootusi-lootusi pole see vahepeal peatunud. Ilmaolud on karmiks muutunud, inimesed sumpavad lumes, nende riietus ei vasta talvetingimustele. Ja muidugi otsib kaamera selle massi seast välja kõige nõrgemad – lapsed ja naised. Loomulikult haarab sind seda pilti nähes kaastunne, loomulikult tahaksid neid kuidagi aidata, pakkuda termosetäie kuuma jooki, mässida kaela ümber sooja salli. Inimesed on ju hädas.
Aga üht ei maksaks meil küll teha – tunda endal nähtu pärast mingit süüd. Meie, eestlased, ei ole siin milleski süüdi. Ja kui Euroopa vaevleb mingite oma süükomplekside kammitsais, siis olgu see nende endi probleem. Pealegi pole kuigi moraalne tunda inimestele kaasa süütundest Aitamine mingite vanade võlgade kompenseerimiseks pole päris siiras, see on rohkem nagu mingi tehing „sulle-mulle“. Abi peab tulema kristlikust ligimesearmastusest, mitte aga patutundest.
Meie pole süüdi, et isad-emad seavad ohtu oma lapsed, tirides nad kaasa nii ohtlikule ja kurnavale reisile. Eelkõige vastutavad ju nemad, see on olnud nende valik, Euroopa inimesed peavad tegelema tagajärgedega – kui nad on juba kord siin, tuleb nende eest hoolitseda. Tulijad seavad nad fakti ette: siin me oleme, näljased ja peavarjuta, toitke meid, katke meid. Ja head inimesed püüavad – kuni nõrkemiseni.
Aga inimvool ei katke, neid tuleb aina juurde – tuhandeid päevas. Ega siis inimkaubitsejad saa oma tulusat äri seisma jätta. Nende töö on ju lihtne: paned inimesed paati ja lükkad kaldast eemale. Edasise eest peavad hoolt kandma teised, kusagil kaugel. Ühed pistavad selle pealt raha tasku, teised aga otsivad viimases hädas vahendeid, kuidas tagajärgedega tegelda.
Aga kõige selle taga on veel manipuleerijad, kes suunavad inimeste tundeid neile vajalikus suunas. Kui sügisel uppus kolmeaastane Aylan Kurdi ja fotod tema surnukehast ilmusid kõigis ajalehtedes, tunnistasid mitmed riigijuhid, et sellest sai nende jaoks pöördepunkt. Nad tundsid, et on süüdi poisikese surmas ja peavad seepärast pagulasi aitama.
Üksikjuhtumi varjus langetati emotsionaalseid otsuseid, mis hõlmasid tohutuid masse, sadu tuhandeid, kellel polnud toimunud tragöödiaga vähimatki pistmist ja kelle tegelikust taustast pole meil tänaseni aimu.
Jätame kõrvale selle, et süü Aylani surmas lasub eelkõige inimkaubitsejatel ning et oma vastutus on ka poisi vanematel, kes tagajärgedele mõtlemata nii ohtlikule reisile läksid. Mina tahan rääkida millestki veel vastikumast – manipuleerijatest. Nendest, kes mängivad hea tahtega inimeste tunnetel, näidates ise selle juures sellist küünilisust, et süda läheb pahaks.
Nagu fotolt näha, tiirles tol hommikul surnukeha ümber mitu fotograafi – otsekui kohalelennanud raisakotkad. Siin oli nende suur võimalus – teha pilt, mis müüb, mis toob kuulsust ja au, mille abil saab mõjutada suurt poliitikat.
Kujutagem hetkeks ette kogu seda olukorda. Väheusutav, et uppunud poisi leidjaks olid fotograafid, nemad lendasid kohale alles teate peale, et rannas ootab neid sobiv saak.
Kas tõesti arvab keegi, et leidja, kes ta ka ei olnud, jätnuks keha merre hulpima, tõmbamata teda kuivale? Kasvõi selleks, et veenduda, kas väetikesel on veel eluvaim sees ja lootuses teda elustada.
Fotograafide saabumisel otsustati objekt (just selleks muutus poisikese surnukeha nende käes) vette tagasi panna ja talle võimalikult kunstipärane poos anda. Nende küünikute kätes muutus ta installatsiooniks. Võib arvata, et katsetati mitmeid poose ja valiti välja kõige mõjusam.
Näoli vees lebava surnukeha ümber sebimine jätab mulje laibarüvetusest. Kasvõi austusest inimelu vastu, austusest lahkunu väärikuse vastu oleks iga inimese esmane kohus see veest välja tõmmata (ja teda enam mitte sinna tagasi panna).
Muidugi võivad küünikud vastu väita, et vahet pole, poiss oli niikuinii surnud. Küllap jätaksid sellise mentaliteedi kandjad ka liiklusõnnetuse ohvri autoteele lebama: kui tast veel kord üle sõidetakse, ega see teda rohkem surnumaks tee kui ta juba on.
Millegipärast pole rannas näha ei meedikuid ega politseinikke, kes asja kontrolli all peaksid hoidma. Ühed tunnistavad inimese surnuks, teised fikseerivad asja juurde kuuluva tõendusmaterjali. Kas pole ametivõimud veel kohale jõudnud või on nad häbelikult kõrvale tõmbunud, kuni „neljanda võimu“ esindajad olukorrast viimast välja pressivad?
Tegelikkuses asetleidnud draama jõudis meieni manipulatsiooni tulemusena, mida omakorda kasutatakse laiade masside mõjutamiseks. Vähe sellest, isegi ühiskonna lõhestamiseks, inimeste jagamiseks õigeteks ja valedeks: meie tunneme kaasa ja oleme head inimesed, aga teie, kes te sõdite pagulaste sissetungi vastu, olete südametud, sest isegi süüta lapsukese surm ei pane teid pooldama Euroopa solidaarsust üldse ja multikulti ideed iseäranis.
Ometi pole asjad nii lihtsad nagu meile näidatakse. Kerjusele paari mündi andmisega võidakse lunastada (petlik) tunne endast kui heategijast, aga kõigi linna vaeste aitamiseks ei jätku lihtsalt raha.
Küllap on sama ka kaastundega. Hukkunud poisikesel oli ka viieaastane vend, kes samuti uppus. Millegipärast ei räägi temast ega valuta ta pärast südant mitte keegi. Kas seepärast, et teda ei asetatud kunstipäraselt vette ega söödetud rahvusvahelisse meediasse? Või aimasid manipuleerijad ette, et ühest uppunud lapse abil annab rohkem kaastunnet välja pressida kui et neid oleks mitu?
Kas nii manipuleeritavad me olemegi? Meid pannakse leinama ühtainust last, kuigi samal ajal hukkub neid palju rohkem. Ja meid tahetakse panna armastama inimesi, keda me veel näinudki ei ole, ainuüksi selle pärast, et nad on pagulased, Armastus vajab objekti, mitte statistikat. Armastada kedagi avansi korras, ilma et teaks, kes ta tegelikult on, pole võimalik. Vahest ainult silmakirjateenrile.
Lasku arvamusliidrid inimestel oma mõistuse ja oma südamehääle põhjal ise otsustada, mis on õige ja hea, selle asemel et lasta manipuleerijate trampida nende tunnetel, saavutamaks oma varjatud eesmärke.
Täitku tunded moraalse kompassi osa, aga kriisiolukorras otsigem lahendusi ikkagi konstruktiivse mõttetöö abil.
Kuid ega manipuleerijatel sõit selle taha seisma jää. Peale tunnete oskavad nad suurepäraselt manipuleerida ka inimeste mõttemaailmaga – aga sellest juba järgmisel korral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar