Tere taas, minu veetlevad seltsimehed! Küllap nõustute sellega, kui ütlen, et elame suurte muutuste ajastul. Piisab vaid, kui pöörata pilk Euroopale, kus rändekriis kogub üha uusi tuure. Nii mõnigi riik on järsult muutnud oma seniseid põhimõtteid ja karmistanud pagulaspoliitikat, aga traataiatootjatele on kätte jõudnud magusad päevad – kõik läheb müügiks, mis vaid torust tuleb!
Paraku on meil Euroopaga vähe pistmist, nagu Ahto Lobjakas seda järjekindlalt kinnitab: kord ütleb, et me pole iial Euroopas olnudki, siis aga, et oleme Euroopast välja langemas või et Euroopa viskab meid ise oma ridadest välja. Ühesõnaga – oleme üks valgustusest ilmajäetud metslaste häbiväärne maa. Meil pole isegi õiget enesehäbenemisvõimet, mis siin veel euroopalikest väärtustest rääkida!
Ometi ei saa meiegi jääda kõrvaltvaatajaiks, kui Euroopa vaagub pagulaskriisi käes. Tahaks ka tükikest sellest suurest muutusest endale, olla samuti sündmuste keskel, nii et lokid muudatuste tuules lehviksid. Võtta vastu väljakutse, haarata probleemil sarvedest. Kas siis eesti mehe jõud muutuste tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Või nagu poeet on selle kohta öelnud:
„Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!“
Olgu selle „Udus ujumisega“ lood nagu nad on, aga üks on selge – praegune kriisiolukord vajab lihtsaid lahendusi! Talupojamõistusega pole siin midagi peale hakata, sest see kipub astuma ratsionaalsuse radadel, aga ratsionaalsus võib osutuda päris keerukaks ja viia meid lihtsast lahendusest päris kaugele. Ei-ei, lihtne lahendus ja terve talupojamõistus lihtsalt ei sobi omavahel kokku!
Lihtne lahendus on see, kui lastakse asjadel kulgeda omasoodu, endale võetakse aga mingi kergesti täidetav ülesanne. Mingi asendustegevus, mis protsesse praktiliselt ei mõjuta. Küll jääb aga lihtsale inimesele sellest mulje, et temagi on siin asjaosaline ning andnud omalt poolt kõik, mida temalt parasjagu nõutakse.
Mida lapsikum see lihtne lahendus on, seda enam elab ka prosta rahvas oma rolli sisse, käitudes sõnakuuleliku lapsena, kelle asi on teha vaid seda, mis talle öeldakse ja mitte ise mõtelda. Ühesõnaga – mugav ja ohutu. Elagu lihtsad lahendused!
Aga teisest küljest – kust neid lahendusi võtta? Kui asi prosta rahva hoolde usaldada, lõppeks asi, nagu ikka, kas joomingu või lööminguga. Selline kummaline fenomen ehk seaduspärasus – tuleb tunnistada. Pealegi tekitaks lahenduste otsimine lihtsate inimeste seas segadusi, nemad on harjunud neid kusagilt kõrgemalt juba valmiskujul saama.
Õnneks on meil lihtsate lahenduse leidmise kontingent täitsa olemas. Esiteks muidugi naisterahvad, teiseks noored, kolmandaks – välismaa ülikoolide vasakliberaalsete õppjõudude tarkusest läbi imbunud uus põlvkond, kes midagi pole kuulnud ei heast, ei kurjast, ega viitsi mõeldagi endisest ajast, mil võitluses sündis taas Eesti riik.
Kui oled ikka lasknud endale pähe istutada mõtte, et rahvusriikide aeg on otsas, sest ta on otsas, ja eestlaseks olemisest palju tähtsam on olla inimene (tähendagu siin inimeseksolemine mida tahes) – siis annab see sulle õiguse hakata jagama lihtsaid lahendusi.
Kuidas see käib, seda nägime viimases Vabariigi kodanike saates. Sel ajal kui skeptiliselt häälestatud mehed valutasid südant Euroopa võimaliku kollapsi pärast ja ennustasid selle tõttu häda ja viletsust ka meie maale, polnud nad samas suutelised ühtegi lahendust välja pakkuma. Ärme tegutseme ülepeakaela, kaalugem veel kõik oma võimalused järele – need pole ju lahendused! Sellise alalhoidliku manitsemise taha juba laiu masse ei koonda.
Õnneks oli saatejuhil jätkunud oidu kutsuda saatesse naiskülaline, kes oli endaga kaasa võtnud vähemasti ühe lihtsa lahenduse, aga sedagi oskas ta serveerida mitmel erineval moel. Muidugi räägin ma Maarja Merivoog-Parrost, kes kohe saate alguses andis kohalolijatele kätte võtme, kuidas tuleks kogu probleemile läheneda:
„Praegu on kõige olulisem tunnistada seda, et sõltumata sellest, mis saab Süüriast, vaatamata sellele, mida ütleb EL ja mida teeb meie valitsus, tegelikult igaüks meist saab lõpuni vastutada ainult iseenda eest ja täpselt sama kehtib ka pagulaste kohta. Igaüks neist on eraldi isiksus ja-ja me lihtsalt, me peame, me peame neid kohtlema hästi sellepärast, et… mitte sellepärast, et me oleks… peame olema tolerantsed või… või et me oleme naiivsed või… või et… et me oleme üllad – Jumal hoidku selle eest! Me peame neid kohtlema inimlikult selle pärast, et meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed. Ja mulle tundub, et praegu kõik ei anna veel päris täpselt endale aru, et nii see on.“
Viimast lauset öeldes heitis ta nii etteheitva pilgu stuudios istuvatele migratsiooniskeptikutele, et ka pime televaataja oleks pidanud aru saama, milliste fruktidega siin tegelikult tegemist on. Isegi saatejuht tõmbus näost roosakaks, sest see kivike lendas ühtlasi ka tema kapsaaeda – miks küll pidi ta kutsuma oma saatesse selliseid inimesi, kes ei anna endale aru, et nemad pole mitte ainsad inimesed maamuna peal. Täpselt samamoodi inimesi leidub ju mõnel pool mujalgi.
Meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed – selles peitubki lahenduse võti. Ei maksa kokku hoida jõudu ja energiat, et see asi endale selgeks teha, siis on ka kõik rändekriisiga seotud mured murtud.
No mis viga sedasi saadet teha ja julgelt tulevikku vaadata, kui ühelt poolt antakse kätte käsk kohelda migrante hästi, aga juurde antakse ka põhjendus, miks see nõnda peab olema. Vähe sellest, tuuakse esile seegi, millised ligimesearmastuse motiivid oleksid väärad. Pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks tolerantsed, pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks naiivsed, pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks üllad – hoidku suur Jumal meid ülluse eest!
„Me peame neid kohtlema inimlikult selle pärast, et meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed!“
Need sõnad polnud mõeldud ainult stuudiokülalistele, need olid määratud kõigile televiisori ette kogunenud eestlastele: heitke kõrvale oma tolerantsus ja naiivsus ja õilsus ning hakake ometi inimesteks! Ja nähke ka oma ligimeses inimest! Just selles meeleparanduses peitubki kogu probleemi elegantne lahendus.
Tore on töötada lihtsate inimestega, ma pean silmas televaatajaid. Nemad võtavad tänumeeli vastu kõik õpetussõnad, mis neile pakutakse. Ainus oht on, et kui õpetusi saab liiga palju, siis ei oska nad kõike olulist haarata. Seepärast on alati kindlam minna kindla peale, sestap rääkis Maarja Merivoog-Parro oma jutu veel teist korda üle:
„Ma lõpetaksin sellega, millega alustasin: et sõltumata sellest mida teeb valitsus, mida teeb EL, mis toimub Süürias, teie inimestena, kui teile tuleb vastu tänaval teine inimene, kohelge teda inimesena, see on nagu võtmesõna!“
Isegi minul, tuleb tunnistada, jäi üks oluline asi esimesel kuulamisel märkamata, ometi ei saa keegi väita, et ma oleksin mõni prosta inimene. Seepärast oligi äärmiselt oluline üle korrata: ärge pange tähele, mida teeb valitsus, ärge pange tähele, mida teeb Euroopa Liit, ärge pange tähele, mis toimub Süürias – see kõik pole üldse oluline! Tähtis on kohelda teist inimest inimesena.
Ja kui kogu see rändekriis peaks lõppema halvasti, pole selles süüdi ei valitsus, ei Euroopa Liit ega Süüria sõda. Süüdi on inimene, kes ei osanud vastutulijat kohelda inimesena, süüdi on eestlase kinnine loomus. Hea, et need asjad nüüd ometi selgeks said räägitud.
Kui endisaegadel otsustas kõik töö kaadritega, siis nüüd on selle töö raskuspunkt kaldunud hoopis vastutulijatele. Vastutulijad otsustavad kõik! Eesti tulevik on meie endi kätes, sõbralikus silmavaates ja naeratavas suus. Pagulaskriis, kus on sinu astel? Mh-ah?
Vaadates stuudios viibivaid mehi võis arvata, et need kaunid sõnad ja lihtsad lahendused olid neile vaid kärbse sumin kõrvus ja vesi hane seljas. Aga võta näpust – headus lööb pragusid ka kõige kõvematesse peadesse, et sinna siis oma pesakene punuda. Saatejuht Aarne Rannamäe, kes avas suu, et rääkida oma tavapärast juttu, avastas poole lause pealt, et tema prioriteedid on vahepeal muutunud ning et inimeseks olemise tähtsusest pole lihtsalt võimalik vaikides või muud rääkides mööda minna. See oli tema murdumise hetk:
„Sul on väga võimsad kujundid. Aga parem- ja vasakpoolne liiklus ja erinevate kultuuride… ja lõppude lõpuks me oleme kõik inimesed, eksole… eee… kellel on käed, jalad ja nina!“
Kuid nüüd, hea lugeja, on käes aeg, et ka sina murduksid. Püüa oma südames jõuda äratundmiseni, et lõppude lõpuks me oleme kõik inimesed. Aga kui sul jääb hingesoppi pisimaidki kahtlusi selles osas, siis ära piirdu ainult käte, jalgade ja ninaga! Vaata hoolega järele, sul on veel palju toredaid kehaosasid, ja igaüks neist karjub sulle otse näkku: sa oled inimene!
Ärge kartke endale seda tõde tunnistada. Uskuge mind, inimene olla on palju lihtsam kui mitteinimene. Seda enam, et siiani pole kellegi õnnestunud evolutsiooniratast tagasi pöörata. Nii et mingil määral on küll tegemist sissemurdmisega lahtisest uksest, aga ka seda võib teha meeli ülendavalt.
Nii et lepime siis kokku, minu tuvikesed: homsest alates pole minu lugejate seas enam ühtegi mitteinimest, eksole? Rändekriisi lahendus on meie endi kätes – no pasaraan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar