Tere taas, minu head lugejad! Eile (ei, nüüd juba üleeile) kirjutasin ma Ahto Lobjakase kohta, kuidas ükski naine ei tahaks endale sõbraks moslemimentaliteediga tegelast, kes naisi nii alaväärseks peab, et kriminaalse seksuaalründe puhul hoopis vägivallatseja kaitseks välja astub.
Aga siis hakkas mul noorest inimesest kahju. Ilma sõpradeta on maailm ikka väga kurb koht. Eriti veel siis, kui sul pole ühtegi sõpra vastassugupoole seas. Kaua sa ikka meestekamba seas mörised ja kanepi legaliseerimist nõuad, tundlik natuur nõuab ka mingit hingelist sidet, aga siin juba ilma naisteta läbi ei saa.
Pealegi tõmbab kurjus nagu magnetiga enda poole süütuid hingi, ega muidu mõrtsukatelgi vangimajas ole mõnda kirjasõpra, kes vaesele kannatajale kaasa elab ning teda truult oodata lubab, kuni eluaegne karistus saab kantud. Mis teha, mõne naisterahva süda on kohe sedasi loodud, et ta peab selle mõnele joodikule või pätile kinkima – koos kõigi tagajärgedega, mis paratamatult sellega kaasnevad.
Seepärast vaatasin ma ringi sellise pilguga, kas ei leidu mõnd naishinge, kes mõtleks lobjakalikult, ei hooliks naiste aust ega väärikusest, vaid keskenduks põhilisele – et naisteahistajad ikka endiselt au sees püsiksid ega keegi nendest midagi halvasti mõtleks või ütleks.
Ega ma pidanudki väga kaua otsima, kui komistasin õigele eksemplarile – ette jäi Sepa-mutt, kes pikka aega meil Keskerakonnaski tähtsat rolli mängis, palja nabaga Riigikogus seadusloomet tegi, ujumisliitu ja kultuurakatelt juhtis, kuni parteisisesed intriigid ta tervisele tõsise põntsu panid, nagu hiljaaegu Delfist lugeda võis. Eks ta ole, intriigidega on nagu alkoholiga – kui mõõtu pidada ei oska, hakkab tervisele. Aga kui neile lisandub veel palju jama, silmakirjalikkust, valet, ebaõiglust ja hoolimatust, võibki läbi põleda, et siis taas fööniksina tuhast tõusta.
Ja juhtuski nii, et sel nädalal, ETV Foorumi saates, võttis Evelynikene sõna Kölni seksuaalahistajate asjus. Uskuge mind, selles küsimuses kõlbab ta Lobjakasele sõbraks iga kell. Ei mingit sentimentaalitsemist ega krokodillipisarate valamist naiste au ja väärikuse riivamise pärast. Kogu tema jutu paatos kõlas vaeste ja ülekohtuselt süüdistatavate pagulaste kaitseks.
Ilmselt häiris kogu vahejuhtum, millest nüüd kogu maailma ajakirjandus pasundab, teda väga, sest käsi vastu lauda tampides ja erutusest kiledavõitu häälega („efekti seisundis“ – nagu ütleks selle kohta polkovnik Udu) ja sisemise põlemismootoriga (nagu armastab kalambuuritseda Toobal) püüdis ta televaatajate pähe pugeda sellise toreda mõttega:
„Tulen nüüd pagulaste teema juurde. Et nemad on pahad. Pagulased on pahad! Kuulge, lugege aastavahetuse politseiuudiseid. Mis oli kõige suurem kuritegude grupp, mida panid valged eesti inimesed toime – see oli perevägivald! Mis me siis ütleme, et kõik eestlased on sellised või et kõik pagulased on vägistajad? No see ei ole terve mõistusega inimeste jutt!“
Minusugune vilunud propagandist-provokaator märkab kohe, et siin on tegemist laialt levinud võttega – kompensatsioonimeetodiga. Aga kuna Evelynikese näol pole tegemist mingi prosta eidega, kasutas ta koguni topeltkompensatsiooni.
Ärge laske end võõrastest sõnadest hirmutada, kullakesed, kohe seletan, millega on tegemist. Mine tea, milliseid väljakutseid elu teie ette seada võib, ega siis sellised teadmised mööda külge maha jookse. Hea, kui nad on varnast võtta.
Esimeses astmes kompenseeritakse enda jaoks ebameeldiv teema hoopis teise teemaga. Kui vähegi võimalik, siis sellisega, mis on ebameeldiv hoopis kuulaja jaoks.
Kui näiteks naabrinaine tuleb teie käest aru pärima, miks teie mees purjuspäi tema jalamatile kuses, siis vastake julgelt, et linna peal käivad jutud, nagu oleks naabrinaise mehel varvaste vahel seen. Nüüd tuleb juttu seenest edasi arendada, kui ebameeldiv asi see ikkagi on ja mida hirmsat on ajaloos teinud isikud, kes ka sama häda all kannatanud. Ikka nii, et vahejuhtum jalamatiga enam jutukski ei tuleks. Kõige lõppu aga öelda (see kuulub juba teise kompensatsiooniastme juurde), et see on täitsa haige inimese jutt pöörata tähelepanu mingile kusemisele.
Nii, kas jõudis kohale? Esiteks – ärge rääkige asjast, vaid millestki muust. Teiseks – kompenseerige tehtud sigadust mingi teise asjaga, püüdes seda näidata palju hullemana sellest, mida tahate kinni mätsida.
Olgu peale, et perevägivallast Eestis ei kirjuta terve maailma press, et selle pärast ei astu tagasi politseijuhid, ega tunnista ka poliitikud, et on tegemist täiesti enneolematu mõõtmega kuritegevuses, millega pole varem kokku puututud. Kõike saab ajada Eesti väiksuse peale: meie suuri ja hirmsaid asju ei pane keegi tähele. Peale Evelynikese muidugi, kes paneb rõhud õigesse kohta ja tõstab probleemi pea pealt jalgadele.
Kes kompensatsioonimeetodit valdab, võib julgesti ETVsse esinema minna – eksperdina. Aga kuna topelt ei kärise, siis on eksperte kaks, sellel korral sekundeeris Evelynikesele Krister Paris. Ärge ainult arvake, et tasakaalustamise mõttes, neid asju ei tehta ETVs juba ammu.
Sain sellest aru juba sügisel, kui rändekriis oli just lahvatanud ning laiade masside teadvusse jõudnud. Siis vaidlesid hommikuprogrammi kaks saatejuhti ägedasti stuudiokülalisega sel teemal. Mis kõige huvitavam, kõik kolm olid sama meelt, et migrante tuleb tingimata vastu võtta, võistlus käis selle peale, kes oskab seda kõige veenvamalt öelda.
Seepärast polnud Krister Paris ekspertide laua taha istuma pandud mitte Evelynikese tasakaalustamiseks, vaid tema toetamiseks. Et kui kord juba rasket eksperditööd teha, siis nagu paarishärjarakendiga. Ikkagi ühine asi, eksole? Et eestlase silmavaade oleks klaar, süda puhas ja hing heliseks, kui migrandid lõpuks ometi ka meie maale jõuavad.
Seepärast toetas Krister Evelynikest igati ja arendas tema mõtet edasi. Sisuliselt rääkis ta sama juttu:
„Kui me siin enne rääkisime huumorist, siis ma kohe päris naersin siin mõnede Peeter Helme ütlemiste peale, aga mõneti on need ka hirmutavad. Kui me räägime nüüd Kölnist siis pole muidugi välistatud, et nende seas on ka mõningaid hilississerändajaid, kes on võib-olla tulnud ka praeguse rändekriisiga, pigem mitte. See on umbes sama mõõde kui sa leiad kusagilt mingi eestlase ja see siis laiendad seda kõigile eestlastele.“
Kas panete tähele, kullakesed, hakkabki muster välja joonistuma! Tuleb lihtsalt vastaspoolele suhu panna väide, mida keegi pole öelnud (kõik migrandid on vägistajad!) – ja siis see efektiga ümber lükata. Ikka nii, et teised lolliks jääksid. Sest see, mida Krister nimetab „samaks mõõteks“, on Evelynikese suus juba „haige mõistusega inimese jutt“.
Kui aga lähemalt vaadata, siis olid just Evelynikene ja Krister need kaks, kes rääkisid kõikide migrantide süüst seksuaalses ahistamises. Teistele on niigi selge, et see nõnda ei ole ega saagi olla. Näiteks mosleminaised jäävad sellest küll kõrvale, nemad ei käi kohalikku rahvast avalikes kohtades seksuaalselt ahistamas. Nemad istuvad peamiselt kodus. Kes aga on ühiskondlikult aktiivne, see tegeleb pigem pommivöödega kui naiste kabistamisega.
Ja ega poisikesegi naisi ahistama lasta. Nende osaks on kivide loopimine, nii nagu see Palestiinas ja mõnel pool mujalgi araabia maades käib. Igal asjal oma aeg. Alles siis kui oled Kölni vastlakarnevalist ja Müncheni Oktoberfestist kivirahega üle käinud, või naiste kabistamise peale mõelda. Nii et sisserändajaid ei saa kuidagi ühe pika puuga lüüa ja meelevaldseid üldistusi teha.
Kui asjast kaua ja veenvalt sedasi rääkida, jääb kuulajale vägisi mulje, et kui kõik migrandid pole seksuaalses ahistamises süüdi, siis süütegu nagu polekski? Või siis vähemasti need, kes toda õnnetut vahejuhtumit meelde tuletavad, peavad leppima sellega, et nende sõnu peetakse haige inimese jutuks.
Iga vähegi tõsiselt võetav propagandist ja agitaator teab, et uisutamine üksiku ja üldise vahel pakub tohutuid võimalusi. Pole raske inimesi uskuma panna ütlust – kui sul pole kõike, siis pole sul mitte midagi! Seda osavasti kohaldades võib aga jõuda arusaamiseni, et kui kõik sisserändajad pole ahistamises süüdi, siis pole mitte keegi süüdi. Ja seda trummi taotakse nüüd päris hoolega, sest ka Suur Lobjakas ise on Kölni sündmuste kohta säutsunud, et pahategudes ei saa süüdistada automaatselt kõiki võõramaalasi:
„Proovime nii: ykski araabia taustaga mees, kes polnud Kölni raudteejaama ees seksuaalkuritegusid tegemas, pole nendes syydi.”
No näete nüüd: Kölni raudteejaama ees sooritas vaid tuhat meest seksuaalkuritegusid, mitte ükski araablane või neeger, kes parasjagu seal ei olnud, pole süüdi. Nad on puhtad kui prillikivid. Välja arvatud juhul, kui nad täpselt samal ajal ei teinud täpselt sedasama Hamburgis, Düsseldorfis, Hamburgis, Berliinis, Frankfurdis, Stuttgardis, Bremenis, Saltzburgis, Zürichis, Kalmaris ja peaaegu ka Helsingis, kus politsei kavandatavale plaanile siiski jälile sai ja raudteejaama tunnelisse kogunenud paari tuhande migrandi toredatele plaanidele kriipsu peale tõmbas.
Nii et pidage meeles, mida Suur Lobjakas teile oma käega säutsus: „Pole syydi!“
Suund on kätte antud, nüüd jääb üle ainult järele säutsuda. Kuidas nokk, nõnda säuts – seda teadis juba vanarahvaski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar