Usalda, aga kontrolli! Nii õpetas suur Lenin. Aga mina, antagu mulle mu häbematus andeks, julgesin kunagi nooruspõlves seda geniaalset mõtet omalt poolt täiendada: „Isegi kui umbusaldad, kontrolli sellegipoolest!“
Ütlen otse välja, et saade Vabariigi kodanikud on minus äratanud suurt umbusku juba pikka aega, seda ainuüksi oma nime pärast, Kõik selles nimes esinevad komponendid on vähemasti minu jaoks äärmiselt kahtlased.
No kasvõi see ’vaba’. Uskuge mind, mu tuvikesed, see pole niisama sõnakõlks, mida võid vabalt söögi alla ja söögi peale pruukida, sellel on ikka oma sügavam tagamõte kusagil peidus. Minusuguse elukogenud inimese huultele kerkib sedamaid küsimus: vaba küll, aga – kellest? Kuidas peaksid asjale vaatama need seltsimehed, kelle alt me vabaks saime? On ju ütlematagi selge, et meie vabadus neid ei rõõmusta.
Ikka ja jälle tuletatakse ju meile meelde, kui hea oli meil üheskoos elada vennasrahvaste peres ega jõuta ära imestada, mis kärbes meid küll hammustama pidi, et me selle õnneliku elu vahetasime vabaduse virvatulede ja iseseisvuse ikke vastu.
Teine komponent sellest pealkirjast on ’riik’. Seda kuuldes meenuvad mulle sedamaid laulva revolutsiooni leegitsevad aastad, mil sm Savisaar käis ringi mööda Eest NSVd ja kuulutas kõikjal suveräänsuse viitkümmet varjundit. Prosta-rahvale oli selline jutt muidugi meeltmööda, sest tõi ju iga uus asi vaheldust nende halli argipäeva, aga tänu sm Savisaarele omandas ka see hall üpris meeliköitvad varjundeid.
Aga nagu igas karjas kipub olema oma must lammas ja linnuparves valge vares, nii ei koosnenud ka Eesti NSV ühiskond ainult prosta-rahvast. Ikka eksib sekka mõni mõtte- või ninatark, kes tõekuulutaja kauni idee ära solgib.
Nii nagu kägu muneb oma mune võõrasse pessa, nõnda hakkasid ka nemad sm Savisaare pesakeses omavolitsema, munedes sinna provokatsioonilise mõtte riiklikust iseseisvusest. No ütle nüüd! Niigi pidi Rahvarinde juht otsekui munade peal käima, et ta mõne vale sammuga Perestroikale saba peale ei astuks, aga nüüd siis veel see provokatsiooniline katse ajaloo ratast tagasi pöörata!
Loomulikult märkas sm Savisaare hästikoolitatud silm sedamaid, et „äärmuslastele ongi iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. Nende nostalgia püüab ajalugu tagasi pöörata 1939-ndasse, veel parem 1938. aastasse.“
Sellistele ei aita muud kui anda vääriline vastulöök, ja seda ka sm Savisaar tegi, kui ta inimesi manitses:
„Soovitakse igal juhul taastada riiklik iseseisvus, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme.“
Tänu tema otsustavale sekkumisele õnnestus riiklikku iseseisvumist edasi lükata pea kolme aasta võrra. Mõelda vaid, kolm aastat hingetõmbeaega, tervelt aasta rohkem kui sm Stalinil õnnestus saada MRP-ga!
Nüüd siis veel kolmas komponent eelmainitud telesaate nimest: kodanikud.
No mis sa kostad või kos sa pistad! Rääkigu eestlane integreerumisest nii palju mesimagusaid sõnu kui tahes, nende tagant paistab ikkagi välja tema diskrimineeriv natsionalistilõust. Kui oma kodanikele tuuakse isegi telesaated kandikul kätte, siis mittekodanikkudele jäävad vaid tühjad pihud. Parandage mind, kui ma eksin, aga minu andmetel pole ETVs mitte kordagi, isegi Võidupühal mitte, eetrisse lastud saadet Vabariigi mittekodanikud. Sama lootusetu oleks rääkida föderatsioonikodanikele suunatud saatest, selles osa töötab segregatsioonipoliitika ilmeksimatult.
Nii et ainuüksi nime pärast oli mul ohtrasti põhjuseid Vabariigi kodanikke umbusaldada. Aga kui ma hiljuti sahtleid koristasin, sattusin peale oma kunagisele julgustükile edasi arendada sm Lenini mõtet. Endalegi ootamatult hoidsin käes paberilehte, millele aastate eest olin hoogsalt sirgeldanud: „Isegi kui umbusaldad, kontrolli sellegipoolest!“
Ausalt öeldes tundsin pisut häbi selle pärast, et mu sõnad ja teod aja jooksul sedasi teineteisest lahku olid kasvanud ja otsustasin sealsamas oma viga parandada. Ja just nii sattusingi ma saatele Vabariigi kodanikud.
Esimene pilk ekraanile ainult süvendas minu umbusku. Kohale oli kutsutud Lauri Vahtre, loomulikult koos oma talupojamõistusega. Aga just nende kahe vastu peab Andrjuuša Hvostov permanentset kaevikusõda, nagu te kindlasti teate.
Ja siis oli seal ka veel Martti Kalda, seesama hirmus inimene, kes kuulutas, et põgenike vastuvõtmine polegi nii lihtne nagu see soovmõtlemises välja paistab: kingid tulijale naeratuse koos kaisukaruga ja sellega on kõik mured murtud. Martti läks oma hirmutamisega koguni nõnda kaugele, et nimetas moslemiseltsimeeste meie ühiskonda integreerimist lausa võimatuks ülesandeks.
Tahtsin juba oma televiisori kinni keerata ja telekavasse teha märkuse: „Kontrollitud ja ebausaldusväärseks tunnistatud“, kui korraga märkasin tunneli lõpus valgusekiirt. Nagu varakevadine liblikas oleks üle ekraani lennelnud, nagu esimene kirsiõieke olnuks puuoksal õõtsumas, nagu lauluallikas külmas põhjatuules, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, nõnda vaatas mulle vastu ühe noore naisinimese nägu, kes oma suust nii kauneid sõnu siristas, et ma temas sedamaid Lobjakase sõbra ära tundsin.
Loomulikult kaasnes mul selle avastusega märgatav meeleolu tõus, nii et ma oma südames lausa hõiskasin:
„Ei ole üksi ükski maa, ei jää ka üksi Lobjakaas!“
Nagu selgus, oli mu päikesekiireke Tallinna Linnaülikooli õppejõud Maarja Merivoog-Parro, kellest ma rääkisin teile juba eile, aga ei saa olla temast rääkimata ei täna ega hommegi. Heast kraamist ei saa kunagi küllalt!
Aga sünge näoga õnnetusekuulutajad andsid samal ajal omalt poolt kõik, et vaatajate seas paanikat tekitada ning avatuse ja sallivuse rahva soovmõtetele kaikaid kodaraisse loopida.
Martti Kalda pidas millegipärast vajalikuks rääkida ühest teaduslikus uuringust, mille põhjal selgus, et tervelt 74% Lähis-Idast pärit Euroopas elavatest moslemitest kinnitab , et šariaat on ainus õige riigikord. See aga, nagu te ehk teate, aga kui ei tea, siis oleks viimane aeg teada võtta, tähendab näiteks käe amputeerimist varguse eest, kividega surnuks loopimist abieluväliste seksuaalsuhete eest, 80 piitsahoopi ükskõik millise joovastava joogi tarbimise eest. Meestele annaks see aga õiguse abielluda kuni nelja naisega.
Aga mis ma siin ikka pikalt seletan. Küllap nägite üleeile õhtul Rootsi dokumentaalfilmi „Ilma burkata trellide taga“, kus räägiti sellest, kuidas pealesunnitud abielu eest põgenevad mosleminaised peavad karistuseks aastakümneid vanglas istuma. Kui neid pärast vabanemist ei võta naiseks ükski uus mees, siis käsib iidne traditsioon hüljatu surmata. Nii et küllap olete šariaadiseaduste ABC-ga tuttavad, aga euroopalik avatus sunnib teid igati austama teisest kultuuriruumist tulnud inimeste kombeid.
Sama uurimus sedastas, et lisaks sellele tervelt 68% samast kooslusest arvab, et naise orjastamine, peksmine ja talt raha ära võtmine on täiesti õigustatud tegevus.
Loomulikult kerkis kohe üles küsimus, kas siin ei peitu tõsine vastuolu euroopalike vabaduste, mille meie naised samm-sammult kätte võitnud, ja moslemimaailma arusaamade vahel. Aga enne kui hädaldajad jõudsid välja tuua, milliseid ohte meie ühiskonnale taoline põhimõtteline vastuolu endas kätkeb, lõikas Maarja Merivoog-Parro nagu noaga nende pahatahtlikelt kavatsustelt jalad alt:
„See on väga oluline probleem, et kui me tahame, et pagulased mõistaksid, et meil on siin tolerantne riik ja meil on sood võrdsed, siis me peaksime väga reljeefselt oma ühiskonnas selle saavutama, aga hetkel meil on sellised probleemid nagu palgalõhe väga teravalt ja-ja…“
Ja polnudki enam midagi vastu kobiseda! Palgalõhe on? On! Sellisel juhul – kus on sugude võrdsuse reljeefsus? Pole! Aga kui reljeefsust neetu, siis ega pagulased meie vabadusi ei mõista! Nad ei peagi seda tegema. Aga süüdi jääme selles väga olulises probleemis ikkagi meie – kes siis veel?
Nähes hetkelist segadust vaenlaste ridades, tegi Maarja Merivoog-Parro samamoodi nagu Juhan Vana-Naljahammas – andis paugu karja sekka, ümberringi kõik jäi vakka:
„Minu mure on see, et see väga atraktiivne ja kahtlemata oluline teema varjutab meie sisepoliitilised valupunktid ja see on väga mugav paljude meie poliitikute jaoks, aga seda ei ilmselgelt tohiks teha… need teemad on nii otseselt seotud…“
Mismoodi erinev arusaam sugude võrdsusest võiks varjutada meie sisepoliitilisi valupunkte ja milliste poliitikute jaoks see mugav on ja kas nüüd peaks rändekriisi teema nurka heitma ja hoopis koduseid valupunkte lahkama hakkama – liiga palju probleeme ühekorraga, et neile käigu pealt vastust leida. Sestap otsustas saatejuht aja maha võtta ja sõna anda stuudiosse helistanud televaatajale, et segadusse aetud oponendid end koguda võiksid.
Küllap vajate teiegi, mu armsad lugejad, pisut hingetõmmet, et nende probleemide rägastikus selgust saada. Aga pole hullu, homme räägime sealt edasi, kuhu jutt täna pooleli jäi.
See jalg astub ikka õigel teel, mille samme juhib fundamentaalne sallivus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar