Otsekui must kass oleks eestlaste vahelt läbi jooksnud. Nagu targemat teha polekski kui omavahel maid ja puid jagada ning selgitada, kes on salliv eestlane, kes aga rassist. Või hoopis seda, kes armastab ja hoiab oma esiisade maad, kes aga tahab loobuda eestilikes väärtustest, asendades need Euroopat nakatanud hukatuslike multikulti ideedega. Asjale võib vaadata kahest otsast – aga kokkulepet ja teineteisemõistmist ei paista kummastki.
Kokkuleppele ei jõuta selleski, kui tähtsa otsuse langetamise ees tegelikult seistakse. Ühtede meelest on tegemist veelahkmega, mis muudab vale valiku puhul meie elu pöördumatult. Teiste arvates on aga tegemist ühekordse aktiga (no teeme ära, mida hullu siin ikka juhtuda võib!), mille juures on kõige tähtsamad meie endi sisemused omadused: kas oleme ikka head, hoolivad, klaari silmavaatega, puhta südamega ja heliseva hingega (need viimased kolm näitajat on pärit Evelyn Sepa repertuaarist).
Kuid mida kasu on helisevast hingest, kui selle abil langetatud otsuse (või otsustamatuse) tagajärjel ründavad sind tuhanded moslemid, et sulle kätt püksi ajada – nagu Kölnis (aga ka Hamburgis, Düsseldorfis, Hamburgis, Berliinis, Frankfurdis, Stuttgardis, Bremenis, Saltzburgis, Zürichis ja Kalmaris)?
Kui emad peavad hakkama hoiatama tütreid: ära mine tänavale, seal liiguvad moslemid, aga politsei tunnistab oma jõuetust (neid on liiga palju, meid vähe!), kas ei hakka siis kaduma tunne, et elad omal maal? Või ongi just see tegelik eesmärk – hävitada põlisrahva identiteet, sulatada meie ühiskond mingiks globaalkänkraks, kus kultuurilises mõttes maksab tugevama õigus? Kuulutavad ju vasakliberaalid igal tänavanurgal, et rahvusriikide aeg on läbi, et rahvuslus on saatanast.
Kogu eelneva jutu mõte oli näidata, et tegemist on äärmiselt olulise küsimusega, mis nii või teisiti määrab meie saatuse väga pikaks ajaks. Seepärast tuleb esmalt kokku leppida, mille üle osapooled üldse vaidlevad, millised on ühe või teise lahenduse tagajärjed ja millist elu me endile ning oma lastele ikkagi tahame.
Paraku just asjast rääkimiseni ei taheta kuidagi jõuda. Ikka ja jälle lähevad lendu sellised süüdistused nagu rassist, sallimatu või vihkaja – kui teise poole mõtteavaldused juhtuvad esimese omadele vastu käima. Kuidagi märkamatult on jõutud olukorda, kus teatud seltskonna retoorikale polegi võimalik vastu vaielda, sest see toob sedamaid kaasa stigmatiseerimise ja demoniseerimise.
Nii nagu Kölni ahistamine polnud pelk ahistamine või huligaansus, nõnda polnud ka Tujurikkuja laul ainult nali. Mõlemal juhul oli tegemist enda maksmapanemisega, vastase alandamise ja paikapanemisega, temas jõuetuse tunde tekitamine ning demonstreerimisega, et riik ei saa ega kavatsegi solvatuid kaitsta.
Kas kujutab keegi ette, mis juhtuks siis, kui Tujurikkujas oleks lauldud midagi sellist:
„Kui burkat kannab iga daam
ja külamats leob Derridaad,
poolharitlane vehib pommiga,
kui Lasnmäest saab Aafrika
ja Mustamäest Araabia,
siis alles julgen hõisata,
et lõpp on sellel maal!“
Juurde aga kõlaks kommentaariks: keda see nali ei puuduta, see naerab, kes aga on reetur ja oma rahva hävitamise apologeet, see võib end kasvõi siniseks vihastada, see on talle paras ja selliseid ei peagi siidkinnastes kohtlema. Kes laulusõnu pahaks paneb, tunnistabki ennast reeturiks! Miski pole nii püha, et selle üle ei võiks nalja heita, irvitada võib ka multikulti hulluse üle.
Loomulikult kõlaks vastu solvunud hüüatusi – mis reeturid, mis rahva hävitajad, lolliks olete läinud või?
Samas võiks aga vastu küsida: mis rassistid, mis vihkajad? Vaadake inimestele enne silma kui neid sildistama asute. Selle vihkamise olete oma maa ja rahva saatuse pärast muret tundvate inimeste silmadesse küll ise juurde mõelnud. Omaenda mugavuse mõttes, et poleks vaja argumenteerida. Kui rassismimalakaga arutu vehklemine pole vihakõne – mis see siis on?
Jah, see silma vaatamine.
David Vseviov ütles telesaates Plekkrumm: „Vaadake põgenikele enne silma, kui te neile keelduvalt vastate. Pärast seda on neile palju raskem ära öelda.“
Ühest küljest on tal muidugi õigus. Iga põgenik, iga meie planeedi asukas on ju inimene, kelle silmades peegeldub kogu tema elu. Sa võid kaasa tunda miljonitele või miljarditele inimestele, aga ometi pead endale aru andma nii oma võimalustest kui ka sellest, milliseid tagajärgi su tegevus sulle endale kaasa tuua võib. Kui sa oma seemnevilja hädalistele laiali jagad, jäävad su põllud kevadel sööti ja vastu talve pead ise, kerjakepp käes ja käsi pikal, abivajajatega ühinema. Mõistlik abistaja võiks jätkuvalt neile toeks olla, ebamõistlik enam mitte.
Kuid meile isegi ei anta võimalust neile silma vaadata., meil ei lastagi otsustada. Ühel hetkel on nad lihtsalt siin. Kas Euroopa üha kasvava koodi alusel, meie omade juhtide pugejaliku innukuse tagajärjel või marsitakse siia lihtsalt jõuga sisse nagu sel sügisel paljudes kohtades näha sai.
Mida sa siin valid, mida otsustad? Hoopis sulle vaadatakse nõudlikult silma ja veeritakse omakoostatud araabia-eesti sõnaraamatust: kenad rinnad – ma tapan su ära – ma tahan sinuga seksida! Üks käsi aetakse püksi, teisega võetakse mobiiltelefon ära. Nagu seda ühel ööl hirmutavalt paljudes Euroopa linnades näha võis.
Selge on, et lõhe kahe vaenupoole vahel püsib seni, kuni ei suudeta kokku leppida nendes terminites, mida kasutatakse. Enne seda pole mingit üksteisemõistmist loota, sest räägitakse eri asjadest. Et rassism on midagi halba, sellele on raske vastu vaielda – aga mida selle all mõistetakse? Millele see laieneb? Kas ainult füüsilisele vägivallale?
Vaatame, kuidas käib see asi Saksamaal.
Pärast Kölnis toimunut ütles CSU peasekretär Andreas Scheuer, et kui asüülitaotlejad jätkavad selliseid rünnakuid, saab nende viibimine Saksamaal järsu lõpu. Lisaks süüdistas ta Saksa ajakirjanikke Kölni juhtumi erapoolikus kajastamises ja võib-olla isegi info tahtlikus varjamises. Samasugust kriitikat on kuuldavale toonud teisedki Saksa poliitikud, nähes Kölni sündmuste viivitusega kajastamises pressi enesetsensuuri. CSU on ka nõudnud, et Saksamaa seaks uueks põgenike ülempiiriks 200 000 inimest aastas.
Mõelgu nüüd igaüks rahulikult järele, kas siin astutakse välja õigete või valede asjade eest. Et kurjategijad kannaksid oma tegude eest vastutust, et ajakirjandus ei valetaks ega hämaks, et kontrollimatut migratsioonivoogu püütaks suruda mingisugustessegi mõistlikesse raamidesse – kas need on mõistlikud mõtted?
Tegelikkus surub peale aga hoopis teistsuguse sõnastuse: kas need on lubatud mõtted?
Väljaande Spiegel ajakirjanik Christina Hebel kirjutas selle peale, et Scheueri väljaütlemisega liigub peavoolupartei paremäärmuslaste, parempopulistide ja islamofoobide tasemele.
Vaat siis, kõik teie, kes te arvasite, et Sceueri jutt kõlab päris mõistlikult ega leidnud selles midagi hukkamõistu väärivat, te kõik väärite tembeldamist paremäärmuslasteks, parempopulistideks ja islamofoobideks! Võtke heaks või pange pahaks, aga sellise sildiga rinnal ei peagi ükski vasakliberaal teid selle vääriliseks, et teiega argumenteerima hakata. Islamofoobi koht on ju Tujurikkuja laulu sees! Ja ongi jutul lõpp.
Lõpp on ka meie tänasel lool, aga ärge kartkegi, et see meie järgmisel kohtumisel enam edasi ei läheks. Läheb küll – ja kuidas veel!
Aga päris lõpetuseks soovitan igal „tujurikkujal“ (kui selliseid minu lugejate seas leidub) hästi järele mõelda. Mitte sellele, kelle vastu ta võitleb, vaid millise tuleviku eest.
Kas toetate piiramatut immigratsiooni? (Ja ärge pugege peitu vabanduse taha, et niikuinii ei ole keegi nõus siia tulema – küsimus on põhimõttelist laadi!)
Ja millisena kujutate ette Eesti elu piiramatu migrantidevoo tingimustes 10, 30, 100 aasta pärast (ja ärge öelge, et teid ei huvita, mis saab Eestist pärast teie surma. Migrantideuputuse manate kaela ju oma lastele ja lastelastele!)
Aga kui leiate, et mingi piir peaks siiski olema (pole tähtis, kui kõrgel või madalal), siis peate leppima tõsiasjaga, et kvalifitseerute ka ise, vähemasti vasakliberaalsuse mõõdupuu järgi hinnates, paremäärmuslasteks, parempopulistideks ja islamofoobideks!
Kuna pärast Kölni sündmusi on Saksamaal saanud kõige teravamaks küsimuseks see, kas migrantide vastuvõtmisele võib seada mingit ülempiiri või mitte, siis soovitan igaühel, kes kohtab mõnd „puhta südame ja heliseva hingega“ migratsioonitoetajat, esitada talle küsimus, kas ülempiir on vajalik või mitte.
Meid ootavad ees huvitavad ajad – kui palju varjatud islamofoobe ja paremäärmuslasi võib meie seast esile kerkida, seda ei oska kohe arvatagi!
Niipalju siis siltidest ja nende tõsiseltvõetavusest. Kellel arunatuke pea sees, mõelgu siit ise edasi. Ega mina saa ju kah üksinda kõike teie eest ära teha!
Järgmise korrani, sõbrakesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar