„Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?“ küsis naine ainult
Ma olen 53 aastane. Sündisin Ždanivkas Donetski oblastis. Ema on Volnovahha rajoonist, aga isa Kertšist, nii et naljatamisi nimetasin ma end Donbassis elavaks krimmitatarlaseks. Šahtarskis, kuhu hiljem pere kolis, lõpetasin kiitusega kaubandustehnikumi. Proovisin saada ka kõrgharidust, kuid kahjuks ei saanud kooli sisse.
1980-82 läbisin ajateenistuse Poolas. Peale demobiliseerumist töötasin erinevatel töödel, enne sõda - direktori asetäitjana ehitusettevõttes. Alati olin Regioonide Partei vastane. Naine tegeles äriga - pidas poodi. Kasvatasime üles kaks last, tundsime rõõmu kolmest lapselapsest. Elasime nagu kõik.
Hakkas hirmus, kui nägin Venemaa ja DNRi lippe riigiasutustel ja nägusid, kes seisid nende all. Need olid kohaliku narkomaanid, alkaššid, aferistid. Paljudel oli rohkem kui üks karistus. Lisaks töötles masside teadvust vägagi efektiivselt televisioon, mis edastas varjamatut jampsi. Südamevaluga võtsin vastu Krimmi vallutamise. Pisut hiljem algas minu linnades, nagu ka kogu oblastis seadusetus. Ilmusid blokkpostid, nendes seisid kodukootud opoltšeenid automaatide ja kuulipildujatega.
Kui lugesin Facebookist, et formeeritakse pataljon Donbass, otsustasin, et on juba elatud küll, on aeg sõdima minna. Rääkisin naisega. "Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?" küsis ta ainult. Peale tema ei teadnud mitte keegi omastest ega sõpradest millestki. Töölt võtsin palgata puhkust ja ütlesin, et sõidan Odessasse haltuurale.
Baasis Novi Petrivtsis sain aru, kui suur on ettevalmistuse vahe nõukogudeaegse armee ja praeguse vahel. Maa ja taevas, kordades hullem. Rahvuskaart oskas tollal vaid väljakutel rahutusi maha suruda. Kuid peamine oli ikkagi, et kõigil oli usk Ukrainasse.
Mind võeti arvele kokana, kinnitati materiaal-tehnilise varustamise rühma. Tagalateenistus rabas. Õigupoolest, seda kui sellist ei olnudki. Asetäitja tagala alal ainult rehmas käega vastuseks minu küsimustele, millised on sõduri varustuse normid. Vormirõivastusest vaikin hoopiski. See oli minu jaoks šokiks.
Niinimetatud koridor - õudusfilmis te midagi sellist ei näe
Formeerimist mööda läkitati pataljoni Donbass allüksused ATOsse. Kokku saime juba Artemivskis. Osalesime Popasna ja Lisitšanski vabastamisel. 8.augustil liikus osa pataljonist Kurahovest Grabskesse, osa Kuteinikovesse, seal veetsime ligi ööpäeva. Meid tugevdati motolaskurrooduga, kuigi raske oli seda rooduks nimetada. Neil oli kõigest neli BMP-d. Noormehi oli võimatu ilma pisarateta vaadata - nälginud, räpased ja surmani väsinud.
Selleks ajaks hülgasime juba Amrosivka ja Savur-mogila. Üldises plaanis, sissetung Ilovaiskisse ei osutunud otstarbekaks. See on minu isiklik tõdemus. Tähtsust omas see sõlmpunktina nõukogude ajal. Teine asi on Hartsisk, kus saab kohe ära lõigata nii raudtee kui ka maanteetrassi. Kõige hullem, et polnud ei kaarte ega sidet. Rühma, roodu ja isegi pataljoni tasandi ohvitseridel polnud ettekujutust, mis toimub nendest vasakul ja paremal. Nagu pimedad kassipojad. See räägib sellest, millisel määral oli armee laostunud.
Enne Ilovaiskit anti meile kuivpajuk välja ainult ööpäevaks. Arvati, et tuleb väike jalutuskäik: puhastame küla ja pöördume baasi tagasi. Alguses seal erilisi purustusi ei märganud. Seadsime end sisse viiekümnendatel ehitatud koolimajas. Oli pisut kartuleid, konserve. Keetsime tummise supi. Kuidagi elasime üle. Mõne päeva pärast toodi toiduaineid. Linnas polnud ei valgustust ega gaasi, veega oli üldse tohutu probleem. Meie juures käis kogu aeg naisterahvas, et valmistada putru rinnalapsele. Kahe põletiga pliit oli alatasa hõivatud, kuid teda lasti vahele ilma mingi jututa.
Siis hakkas pihta. Iga päev lakkamatud tulelöögid. 29ndal teatati, et justkui väljume niinimetatud koridori kaudu. Selleks, et meid seal venelased ees ootavad, ei olnud me üldse valmis. See otsustas kõik. Oleks kohe öeldud, et tuleb lahinguga läbi murda, poleks selliseid kaotuseid olnud.
Hakkasime liikuma Mnogopilljast Krasnopilljasse - midagi sellist ei näe te ka õudusfilmis. Lakkamatud otsetabamused autode, busside, suurtükkide pihta. Igal pool kehaosad. Vahemaa iseenesest ei olnud suur. Ning igaüks pigistas oma masinast välja maksimumi. Meie sõitsime kolmekesi AGSi meeskonnaga lahtisel UAZil. Juht oli täitsamees! See oli mahalaskmine, nagu lasketiirus. Pea kohal ei vaikinud mitte sekundikski suurekaliibriliste suurtükkide, kuulipildujate ja mürskude vile. Sul justkui oleks šanss ellu jääda, aga justkui poleks ka.
Meie granaadiheituril lömastati lõualuu, lisaks läbiv haav küünarvarres. Jõudsime mingisuguste aedadeni Krasnopilljas. Kui teda masinast välja tõstsime, purskas tal suust verd. Algas paanika. Kuigi välismaised instruktorid olid meid õpetanud, et sõjaseaduse järgi tuleb esmaabi osutada kannatanu enda esmaabiapteegi vahenditega, tegin ma kõike enda omadega. Me ei jaganud mingil viisil "sinu-minu".
Edasiteed meil ei olnud. Tulistati mõlemalt poolt. Vaat selline koridor. Kui pääsesime vaevaliselt Tšervonosilske külani, rääkisime kohaliku taadiga. Senimaani mäletan tema sõnu: "Kui viletsasti te sõdite, teid oodatakse juba kolm päeva". Ta pidas silmas venelasi. Mürsud lendasid lakkamatult üle tema hoovi, kuid taat ei peitnud end mitte kordagi keldrisse. Ta andis meile vett, sooje riideid, abistas haavatutega. Rääkis, et lähedalasuvas majas on vene tankistid. Muuseas, meie omad, kes esimestena sinna kohale kihutasid, võtsid nad maha joobnute ja jõuetutena. Nad ei oodanud hoopiski, et keegi nende "valdusteni" välja jõuab.
Okupandid said veel ühe üllatuse osaliseks. Võitlejad Usatš valveroodust ja granaadiheitur/autojuht Bugor oskasid sõna otseses mõttes 3-5 minuti jooksul granaadiheitjaga lüüa rivist välja kaks tanki. Mõlemad said põrutada, kuid nende silmi oleks pidanud nägema. Milline hulljulgus! See oli nende isiklik võit. Aga mina päästsin sel päeval vene sõduri. Oli sootuks poisike - 21 aastane. Belgorodi oblastist. Lamas abituna, hirmunud, raskelt haavatud. Räägin: "Pojake, sind tassib karistussalklane. Ära karda. Jääd ellu". Räägitakse, et hiljem anti haavatud venelased üle Punasele Ristile.
Kõik said aru, et olime sattunud piiramisrõngasse. Juhtkond seda ei varjanud. Kuid oli ebameeldiv vaadata, kuidas mõned ohvitserid hirmust värisesid. Selline hala telefonis! Oli tahtmine ligi astuda ja küsida: "No milleks sa helistad? Miks sa perele seda räägid?"
Kolme peale oli meil pool liitrit vett
29ndal vastu 30ndat kes öösel, kes hommiku eel, hakkasid väljuma väikeste gruppidena. Mina, Kohan ja Pastor - üks kiievlane, teine Volõõniast - läksime öösel läbimurdele. Ületasime raudtee, istandiku, päevalillepõllu. Tahtsime jõuda kas minu juurde suvilasse Šahtarski all või siis ümber Kuteinikovo Mariupolisse või Volnovahhasse. Igaühel oli täielik lahingukomplekt, tagavarasalved ja kolme peale üks magamiskott, tekk, üks vene kuivpajuk ja pool liitrit vett. Alguses oli minna hirmus, aga pärast kogusime julgust ja andsime takka. Esimesel päeval leidsime keset minu pikkuseid ambroosiataimi väikese arbuusipõllu. See oli kirjeldamatu õnn - nii vesi kui ka glükoos.
Tulime välja üle kolme ööpäeva. Magasime kordamööda. Ühes külas läksin luurele. Riietusin erariietesse, nagu oleksin kalamees. Rääkisin naisterahvaga, ta andis vett, tomateid, leiba ja vareenikuid. Ütles, et opoltšeenid on majades piki tänavat edasi. Üldiselt, separite otsa komistasime pidevalt. Ükskord oleksime isegi keset päevalilli peaaegu tanki kahurit riivanud. Jõudsime enam-vähem normaalselt Volnovahhasse. Kuna tõmbasin puruks jalakõõlused, sattusin koheselt hospitali.
Neid kahte nädalat põrgut ei unusta ma mitte kunagi. Olen veendunud, et Ilovaiskit oleks saanud hoida rohkem kui kuu, seepärast on minul ja teistel poistel väga palju küsimusi juhtkonnale.
"Ärge minge mööda, ta tappis lapsi, pommitas Zugresi!"
Pärast ravi anti mulle kuu aega taastumiseks. 1. oktoobril põrutasin koju. Tahtsin DNRist naise välja tuua. Jõudsin sujuvalt ühistranspordiga kohale.
6. oktoobril umbes kell kümme õhtul ilmusid meile koju Zugrese komandatuuri töötajad. Panid mulle peale käerauad ja viisid kaasa. Kui poleks internetti lekkinud pataljoni nimekirjad koos kõikide võitlejate andmetega, ei oleks mind keegi puudutanud. Peksti komandatuuris, siis viidi Hartsiski blokkpostile, peksti püssipäradega. Ähvardati, et ujutavad veehoidlas, "et ajusid loputada" ja meenuks, kes veel koos minuga saabusid. Päriti: "Oled sa luuraja? Diversant?" Saadeti kambrisse. Seal oli viis kohalikku eraisikut - kes joomise, kes laamendamise eest.
Hommikul vara pandi mind komandatuuri ukselävele põlvitama. Kella kaheksa paiku viidi aga linnaväljakule, kus aheldati "häbiposti". Kaks bojevikku keerasid rahvahulka üles: "Ärge minge mööda. Ta tappis lapsi. Pommitas Zugresi". Ühed sülitasid ja needsid, teised peatusid uudistamiseks, naersid ja pildistasid, kolmandad pöördusid kiiremini minekule. Nägin mitmeid tuttavaid. Sealhulgas naabrinaist, kelle lapselaps eelmisel päeval miinil õhku lendas. Nii tema kui ka ülejäänud olid veendunud, et tulistab ja pommitab ainult VSU. "Kes sind palkas? Palju sulle makstakse?" küsis pidevalt keegi.
Minu naine võeti kodunt kinni ja toodi kohale pisut peale mind. Olnuks ta justkui tulekorrigeerija. Teda ei puudutatud, aga minul murdsid kaukaaslased roide, peksti tugevasti maksa ja neerude pihta. Üks kohalik aktivist lõi aga puruks lõualuu. Mõned hambad sülitasin kohe sealsamas välja, mõned eemaldasin hiljem niidiga. Naine nuttis, püüdis mind katta oma kehaga, karjus: "Mida te teete?"
Mind rabas üks vanaeit, kes lõugas: "Ma oskan lasta. Andke, ma lasen ta maha". Sel hetkel olnuks mul tõepoolest lihtsam, et maha lastaks. Teadsin, mis ees ootab, sain aru, et ainult sellega asi ei piirdu. Mitu korda kaotasin teadvuse. Isegi sõõmukest vett keegi ei andnud. Laaditi mind lõpuks masinasse. Mingis hoones, arvatavasti GAIs, pärisid kaks tütarlast-meedikut: "Miks te ta tõite? Ta on ju üleni segi pekstud!". Pärast, köhides, sülitasin välja vereklompe. Pea ja keha olid hematoomidest mustad.
Kõige hirmsam - ma ei teadnud, mis toimub naisega
Samal päeval, 7. oktoobril, viidi mind üle Donetskisse, tehasesse Topaz. Nad olid ettevõtted ja teised atraktiivsed objektid "erastanud" ning baseerusid nendes. Tehases olid põhiliselt venelased. Veetsin seal neli nädalat. Kaks korda päevas toideti, hommikul ja õhtul viidi tualetti. Anti sigarette. Üks kord pakuti napsi. Seal enam nii ei pekstud, nagu Zugresis. Kuigi üks ärajoonud tegelane "Goretsi" (GRU polkovnik, oli seal vist auastmelt kõrgeim) ihukaitsest, võis lihtsalt niisama möödaminnes näkku virutada.
Mul oli väga halb olla. Kõrvus kumises nii, et tundus nagu ukse taga töötaks transformaator. Doktor andis paar tabletti. Aga roide ja lõualuu kohta ütles: "Sul on vaja need fikseerida". Ja kõik. Põrandal lamada ma ei saanud. Peale kolme tooli polnud kambris mingit mööblit. Kuidagi kuhjasin kokku poroloonistmed ja magasin poolistukil-poollamades. Valgus põles seal ööpäevaringselt.
Paari nädala pärast anti ajakiri Za ruljom "parim enne ammu möödas" ja brošüür a´la "Juštšenko - messias". Kiskus poeesia poole. Kirjaridade vahele kirjutasin luuletusi. Seda baasi külastas ka kasakas Babai. Minu pöördumisele "mehed" vastas ta: "Me pole mingid "mehed", me oleme kasakad". Kui ma täpsustasin: "No mis, kas kasakad polegi mehed?", üritas ta mul noaga silma peast välja torgata. Sadist selline.
Kõige hullem - ma ei teadnud, kuidas on lood naisega. Pidevalt šantažeerisid nad mind nii lastega kui ema ja abikaasaga. Ükskord ütlesin Goretsile: "Näe, teie olete viisakad inimesed. Vene maailma kaitsjad. Meie oleme fašistid. Aga kus on kirjas, et naine vastutab mehe eest? Miks teda posti külge aheldati? See on muinasjutt, et ta on korrigeerija. Kus meie olime ja kuhu lendasid miinid meie asulas?" Gorets tunnistas, et "naisega käituti inetult". Ta oli terve mõistusega mees. Suurepäraselt nägi kogu seda tagatuba.
Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid
Novembris viidi mind üle teise baasi. Seal asus juba üle nädala üks noor arestialune Aleksandrovkast. Ta oleks sõbrannale telefonis justkui öelnud, et teenib Aidaris. Sellest sõnast piisas täiesti. Sõitis Donetskisse nende juurde kohtumisele, jõudis Južnõi vaksalist Štšerbakovi pargini, seal teda "vastu võetigi". Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid. Teda opereeriti oblastihaiglas ja õmmeldi õngenööriga kõht kokku. Kõik õmblused immitsesid ja mädanesid. Kuid eksekuutoreid see ei takistanud. Tuldi ja kolgiti puukaika ning miilitsa kumminuiaga käte ja jalgade haavade pihta. Et kõik meelde tuletaks. Sellest, kas ta tõepoolest oli pataljonist, me ei rääkinud. Püüdsin teda kuidagi toita, sigaretiga kostitada, sisendasin, et kõik saab korda.
Ükskord toimetati mind staapi. Seal oli kaks vene ohvitseri. Võib olla, et Gorets andis neile ülesande. Üldiselt, lubati naisega ühe minuti rääkida. Lülitati valjuhääldi peale, telefoni kätte ei antudki. Ütlesin talle, et minuga on kõik korras. Ta nuttis kõvasti. Naine asus sel momendil koduarestis. Kuid ma teadsin, et kui ta on kodus, siis sealt pääseb kuidagimoodi ka välja.
Päevade kaupa leiba ei näinud, rääkimata millestki muust
Pärast vahepealset baasi sattusin Ševtšenko külla, see asub Ždanivka ja Kirovske vahel, kus veetsin paar nädalat. Kolmekorruselises modernses "erastatud" majas asetses väike venelaste allüksus, paarkümmend inimest. Mind ja kaht ärahirmutatud arestanti paigutati esialgu aiamajakesse - ühel vaibal magasime, teisega katsime end kinni. Kuna oli külm, viidi meid hiljem sauna üle. Nood kaks sattusid kinni marodööritsemise eest. Üks oli opoltšeen, teine oli oma 36st eluaastast 20 kinni istunud - neli korda karistatud.
Toitlustamisega oli halvasti. Päevade kaupa ei näinud leibagi, rääkimata millestki muust. Tulises vees leotati nisu- ja odrakliid. Kui mu jalanõud lõplikult ribadeks kulusid, anti mulle välja tavaline poolsaabas ja armeesaabas - mõlemad paremale jalale.
20. novembril sõitsid kohale Life Newsi ajakirjanikud. Soovisid teha olupildikese: DNR tahab vahetada sõjaväelast, aga Ukraina on ta unustanud. Veeti mind Kirovskesse. Korrespondent päris, kas ma tahan Ukrainasse. Vastasin, et tahan. Mõne päeva pärast jõudsid kohale mitu bussitäit mingisuguste sõjaväelastega ning relvitustasid kogu selle vennaskonna.
Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus
Detsembri alguses saadeti meid kolmekesi Makijivkasse. Seal läks kaks ööpäeva keldris. Pärast osutusin olevat kasakate keskbaasis Budjonivski rajoonis Donetskis. Miks mind pandi kasakate juurde? Arvan, et kõik oblasti komandatuurid on ära jaotatud. Mida kontrollib Oplot, mida Vostok, mida Kalmius. Aga meie linna nähtavasti Doni kasakad.
Baasis on revolutsioonieelne koolihoone, võib-olla isegi Hughesi perioodist (John Hughes, Walesi ärimees, linna rajaja). Lisaks suur territoorium, mis kuni sõja alguseni kuulus kahele ettevõtjale. Üks neist on ataman, kindralmajor, Donetski oblasti kasakate juht. Staap asub tal Maiski tänaval, aga siin on kontor, türm ja kasarmud kasakate jaoks. Nemad on põhiliselt kohalikud - Budjonivski, Proletarski, Leninski rajoonist.
Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus. Võis ka niisama lihtsalt granaadi visata. Tal oli asetäitja eriülesannete, väljapressimiste ja tapmiste alal, hüüdnimega Balui. Tema arvel on paljud „märjad asjad“.
Vangla - see on kaks üksikkambrit, milledest ühte pandi kohe mind, ning ühiskamber. Detsembri lõpus viidi üle teiste juurde. Tol ajal istus seal umbes 30 süüdi olevat opoltšeeni. Esialgu pöördusid kambrikaaslased minu poole "ukrop", "fašist" jne. Mõne aja pärast läks käiku hüüdnimi, juhtkond kutsus aga mõnikord isegi isanime pidi.
Kambris on kirjutamata seadused. Kord, vaikus. Suitsukoni maha visata ega sülitada ei lubatud kellelgi. Kuidagimoodi piilusin loendusel, et olen arvatud "eriti ohtlike" kategooriasse. Selliseid ei lastud isegi tööle. Kaks korda päevas saadeti tualetti. Ja kõik. Väikese häda jaoks seisis alumiiniumkastrul kaanega. Peale minu sõjavange ei olnud. Aga ukrainameelsed tsiviile sinna sattus.
Ettepanekut bojevikkude poolele üle minna ei teinud mulle keegi. Mingit informatsiooni selle kohta, mis toimub vabaduses, meil ei olnud. Raadios kõlasid laulud ning "vabariiklaste" uudised. Ainult valvurite lausekatkenditest keegi ehk aimas, mis toimub rindel. Baasis asetsesid kaks allüksust. Järgemööda sõitsid nad välja "ukroope kollitama". Pärast seda veeti kohale haavatuid ja tapetuid. Nägin kaks või kolm korda preestrit, kui ta "kahesajaste" matusetalitust pidas. Kasakad lõdisesid tollal kaevikutes Debaltseve all. Saabusid kohale külmetunutena, põletikus. Neid raviti.
See oli orjapidamine
Kui tundsin ennast paremini, palusin tööd, kuna üle kuu olin veetnud ilma värske õhuta. Mulle usaldati lõkkel toiduvalmistamine. Pärast õpetasin selles juba teisi. Tuli ette, et juhtisin toimkondi, territooriumi koristamist, masinate pesemist. Kontingent vahetus seal kogu aeg. Kasakad pidasid suurt abimajandit. Kõik töötasid varahommikust hilisõhtuni, kuni päevavalgust jagus. Sisuliselt oli see orjapidamine.
Vabanemisest püüdsin mitte unistada. Mida pikemalt vangistus kestis, seda vähem selle peale mõtlesin. Pole mõtet ennast üles kruttida. Palju kordi oli eelaimdus, et nüüd kohe-kohe saan siit välja. Isegi üks valvur rääkis saladuskatte all, et mind vahetatakse välja. Kuid, kahju küll...
Seadsin endale sihi: saabub päev ja kõik laheneb. Võib-olla sellepärast unetuse all ei piinelnudki. Magasin nagu nott. Jumalasse uskumise kohta ütlen järgmist. Oli palju aega järelemõtlemiseks. Ma olen pragmaatik. Tuli ette, et ümberringi kõik klaasid pudenesid, aga minul ei ainsatki kriimustust. Püksisäärest rebenes tükk, aga jalg on korras. Lahingus mitte kusagil riivatagi ei saanud. Mingisugune jõud on olemas. Lugesin läbi nii Piibli kui ka Evangeeliumi. Igal hommikul nii sõjas kui ka vangis lugesin omaette meieisapalvet. Palusin Jumalat pere eest. Ilma usuta ei saa. Inimene peab uskuma, et kunagi kõik lõppeb.
Paljud kasakad istuvad nüüd Donetskis SBU keldrites
Kuidas nad valmistusid Võiduparaadiks! Mööda Donetski peaväljakut pidi pidulikult marssima kasakate allüksus uues Venemaalt saadud vormis. Kuid 8. mail kihutas "DNRi vabariiklik kaardivägi" nad laiali. Ataman sattus halastamatusse konflikti Zahhartšenkoga. Paar päeva enne seda käis umbes kaks tundi lahing Maiski tänaval, kus asus samuti suur kasakate baas - palju objekte, garaažid, laod.
8. mai hommikust alates ründasid "kaardiväelased" hotelli Praha, mis oli samuti kasakate käes. Seejärel jõudis järjekord meie kätte. Atamani polnud juba kaks päeva keegi näinud, aga komandant olevat sõitnud Venemaale. Kamandasid tema asetäitjad. Kuid territooriumi ei tulistanud keegi. Mitu tundi istusime pinges. Pärast hajusid kõik 15-20 minuti jooksul majadesse laiali. "Vabariigi kaardivägi" võttis kohe selle baasi oma kontrolli alla. Kui palju oli sealt kõike välja vedada! Lisaks mõnele relvakoormaga KamAZile, seal oli, mida võtta. Muide, paljud kasakad istuvad nüüdseks Donetskis SBU keldrites.
Palusin luba kaheks päevaks lahkuda - ja olingi läinud
Kui "vabariiklased" tulid, küsis vene alampolkovnik: "Kas te meie juurde jääksite?". Ma olin seal juba justkui majandusjuhataja: hoolitsesin pudulojuste eest, teadsin, kus on tööriistad, kuidas katelt kütta, kust vett kinni keerata. Aga mida mul talle öelda oli? Põgenemiseks pole ei dokumente, normaalseid riideid ega raha. Jäin paigale.
Mai lõpus tegi naine mulle DNRi elukohatõendi. See oli kinnipidamisel äravõetud passi asemel. Ma suhtlesin nendega juba tihedalt. Kui üks eraisik pääses vabadusse, palusin tal sugulase üles otsida, ta töötab Donetskis marsruuttaksol. Ta tegi kõik, mis vaja ja 1. märtsil sõitis naine koos õemehega minu juurde. Viis minutit saime väravas rääkida. Pärast sai vennas mulle telefoni üle anda. Kuid sellest, et mul see on, ei teadnud mitte ükski hing. Selle eest löödi maha. Isegi sellele, kes andis helistada, väänati kuu aega türmi ja peksti nuutidega.
8. mai õhtul, kui kõik jäi vaikseks, helistasin endisele töökaaslasele - ta oli DNRi pataljoni Vostok ülema asetäitja. Kui ma septembris Dnipropetrovskis hospitalis lamasin, helistas ta mulle. "Millega tegeled, sõdid?" Küsisin vastuseks: "Kui sa mind läbi sihiku oleksid näinud, oleks tulistanud?" Pärast rääkisime veel kaks korda. Praegu aga palusin ennast koju viia. Ta lubas, kuid ei teinud midagi ja minu kõnedele enam ei vastanud.
Suvel loeti mind juba vabapalgaliseks. Sain territooriumilt välja, kauplusesse. Juuli lõpus, pärast katseaega, maksti isegi 15 000 rubla. 30. juulil palusin luba kaheks päevaks lahkuda. Lubati. Istusin bussis kuni Olenivkani - ja olingi läinud. Seal kohtusin poistega pataljonist ja nad toimetasid mu Volnovahhasse. Ka volontäärid aitasid väga palju.
Ainus, mis olukorda tumestas - uudis minu põgenemisest pandi Facebooki üles. Mulle helistas Kohan, kellega piiramisrõngast välja tulime, ta on praegu VSU 51. brigaadis. Soovis õnne. Pärisin: "Kust sa tead?". Ja kõik selgus. Ma olin šokis - mu pere on ju okupeeritud alal. Pärast läbisin ravi ja taastusravi. Kogu vangisoleku aja maksti mulle miinimumi nagu reservistile. Nüüd saan lahingutegevuses osalenu staatuse. Dokumendid lebavad juba kuu aega osakonnas. Eluase on, kuid sellest pole võimalik elada. Nii peab vanas eas kõigega nullist alustama.
Saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal
Paljudel on stereotüüp, et Donbassis on ainult vatnikud, kõik on omadega segi, kõik on vaja maha lüüa. Mitmeid kordi selgitasin, et sealt ei saa inimesed sõita isegi sugulaste juurde. Kui siiski sõidavad, kaheks-kolmeks päevaks, oled juba ülearune. See on tõsine probleem. Vabastatud linnade elanikega on vaja tegeleda. Televisioon, ajalehed, raadio - kõik tuleb kaasata. See on kolossaalne riigipoolne lõpetamata töö. Too pool on samuti täidetud normaalsete inimestega. Olen kindel, et saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal. Mida kiiremini, seda parem mõlemale poolele.
https://www.youtube.com/watch?v=Sjrl-pBu5eQ&feature=youtu.be
… Ta jutustas oma kibeda loo, aga minul kerkis silme ette pilt - raevunud, aru kaotanud rahvasumm, aga posti küljes pekstud ja nõrkenud mees. Imeväärne, kuid pärast ebainimlikke piinasid ta ei murdunud, ei tigestunud, ei kalgistunud.http://censor.net.ua/resonance/358420/c ... navlivalis
Tõlkis AivarV
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar