David Eriksson

David Eriksson tunnistab, et sõda tekitab sõltuvust ja viha. Nüüd üritab ta seda kõike unustada.

Kui küsida vabatahtliku sõdurina kaks korda Ukrainas käinud David Erikssonilt, mida ta arvab neist, kes on Ukrainas separatistidega ühinenud, vajub ta mõttesse. „Ma ei teagi, mida öelda. Ma vihkan seda, aga veel rohkem vihkan neid, kes toetavad Venemaad rahaliselt ja ideoloogiliselt. Mõistan palju rohkem mehi, kes panevad oma elu joonele selle nimel, mida usuvad,” mõtiskleb Eriksson.

Neli aastat tagasi tuli ta Eestisse, et tuua oma ellu muutust, aga eelmise aasta augustis ühines ta hoopis vabatahtlike armeega Ukrainas. Eriksson tunnistab, et selle aja jooksul on temasse tikkunud paras annus vihkamist, kuid ta püüab sellest kõigest nüüd üle olla.

Ma igatsesin sõda ja sõdimist ning tahtsin tagasi minna

Erikssoni kogemuse põhjal suhtuvad ukrainlased sõtta üllatavalt ükskõikselt, kuni see pole jõudnud nende õuele. „Sa saad vihkamist luua,” usub Eriksson. „Alguses on asi uhkuses. Aga kui sa näed oma sõpru hukkumas ja maju põlemas, siis hakkad teisi inimesi vihkama. See hakkab kasvama nii ukrainlaste kui ka venelaste seas.”

Peale viha sünnitas sõda sõltuvust. Pärast esimest korda Ukrainast tagasi tulemist oli Erikssonil tavaeluga raske kohaneda. „Ma igatsesin sõda ja sõdimist ning tahtsin tagasi minna. Seda on raske kirjeldada, aga ma olin nagu narkootikumide mõju all. Sa tahad pidevalt tagasi minna, et uut doosi saada,” meenutab Eriksson Tallinna kesklinna kohvikus. „Siinne elu tundus mõttetu. Räägid inimestega, aga nad ei saa aru, millest sa räägid. Proovisin paljusid asju, aga miski ei aidanud.”

Sõltuvus lahingutegevusest sundis teda selle aasta märtsis uuesti, tütre vastuhakust hoolimata Ukrainasse sõitma. Teisel käigul oli nii mõndagi teisiti. Eriksson ütleb, et ta polnud enam nii idealistlik. Vahe oli ka selles, kelle jaoks võideldi. „Esimene kord oli see meile Ukraina aitamine, teine kord aga rohkem ühe rühma võitlus maailma vastu,” selgitab rootslane. Lõpuks polnud küsimus niivõrd selles, kelle eest, kuivõrd selles, kelle vastu.

Kuul võib tulla ka omadelt

Mõlemad Ukraina visiidid olid küllaltki lühikesed ja kestsid umbes kuu, kuid selle aja jooksul käis surm korduvalt nina eest läbi. Esimest korda tulistati Erikssoni pihta juba tema teisel rindepäeval. Ent enamasti polnud surmatoojad sugugi vastastelt tulnud kuulid, vaid hoopis n-ö sõbralik tuli omadelt.
Nii nagu isu relva järele, vaibub ka hinge pugenud viha.

Ukrainas võitlevad enamasti tsiviilisikud, seega võib välismaalastel olla parem väljaõpe kui kohalikel. „Ukrainlased on programmeerijad ja arhitektid. Paljud inimesed saavad surma, sest neil pole piisavalt kogemusi. Me saime rohkem surma omade, mitte venelaste tule tõttu,” meenutab sõjalise väljaõppeta vabatahtlik.

Tema sõnul on Ukraina armees probleeme varustusega, mis on neil nigelam kui separatistidel, rääkimata Vene vägedest. Erikssoni kogemuse põhjal on lahingutes näha mõlemaid. „Kui tehakse pealetungi, on sõdurid Vene armeest, aga kui hoitakse positsioone, siis on tegu separatistidega. Seal on ka märgatav kvaliteedivahe: nad on väga head rünnakutel, aga väga halvad positsioonide hoidmisel,” ütleb Eriksson.

Pärast teist visiiti sai tal sõjast küllalt ja ta otsustas lõplikult tagasi tulla. „Olen nüüd sellest väga väsinud ega taha enam sinna tagasi minna. Tahan selle peatüki oma elus sulgeda.”

Nii nagu isu relva järele, vaibub ka hinge pugenud viha. Eriksson väidab, et see on karma, sest tema sõbratar on rahvuselt venelane. Kas ta nüüd vaikses Eestis ka rahusse usub? Nii nagu separatistidega liitunute küsimuse puhul, vajub Eriksson ka seekord mõttesse. „Mida rohkem elame rahus, seda vähem usume sõja võimalikkusse. Usun, et rahu tuleb nende juurde, kes on selleks valmis.”

Ukrainast päästetud elu

David Eriksson jalutab Tallinnas noore musta koeraga, kelle päritolust räägib tema nimi Claymore. Mees ja koer kohtusid keset Ukraina sõjatandrit ja Eriksson otsustas kutsika endaga kaasa võtta, sest Claymore poleks ilmselt suutnud talve üksi üle elada. Puuduliku dokumentatsiooniga sõjalaps sundis sõduri ette võtma pika rongireisi läbi Poola, sest lennukisse poleks neid lastud.

Nimi Claymore pole siiski nüüdse omaniku pandud, vaid ühe teise vabatahtliku sõduri pärand. Nii kannabki Eestis elav ja Ukrainas sündinud Rootsi omanikuga koer Ameerika Ühendriikidest pärit nime. Claymore on ilmselt kuulsaim jalaväemiin, mis sai tuntuks Vietnami sõja ajal.