Eesti ühiskond on murdepunktis

Eruohvitser Einar Laigna leiab, et praegune aeg on meie riigile tulevikku otsustava tähendusega.
2005. aastast pensionäripõlve pidav 74-aastane Laigna on kahtlemata üks värvikamaid Eesti sõjaväelasi. Nooruses tegeles ta kulturismiga ning hilistes kahekümnendates leidis tee vaimulikuameti juurde. 1993. aastal astus Laigna Kaitseliitu ning tõusis kümne aastaga kolonelleitnandi auastmele. Ta on olnud õppejõud mitmes Eesti ülikoolis ning harrastanud muu hulgas sepatööd.
Einar Laigna, teid kutsuti Viljandisse kultuuriakadeemiasse Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklusele. Millest te Eestiga seoses praegu kõige rohkem mõtlete?
Loomulikult muretseme kõik oma tuleviku pärast. Selle pärast, mis saab edasi, arvestades kogu maailmas valitsevat äärmiselt pingelist ja plahvatusohtlikku olukorda ning kriisi, kuhu Eesti on jõudnud.
See on kõikide valdkondade, aga eelkõige moraali kriis. Eesti ühiskond on praegu murdepunktis, kus otsustatakse, mis hakkab saama. Võrdleksin meie ühiskonda voodihaigega, kelle puhul arstid ootavad, kas protsess pöördub paremuse või halvemuse poole.
Kogu see statistika, mis räägib nälgivatest lastest ja inimeste vaesumisest, ilma liialdamata massilisest emigreerumisest, tööpuudusest ja maaelu väljasuretamisest, on pahaendeline ja kui nii jätkub, oleks enesepettus helgest tulevikust rääkida.
Praegune olevik ongi ju 20 aastat tagasi oodatud helge tulevik. Nüüd räägime aga jälle tulevikust. Miks lükatakse tulevik aina edasi, miks ei võiks osa sellest heast olla kohe? Rahva põhiseisund on väga halb ja see muutubki lõpuks määravaks.
Inimolendile on väga tähtsad usk ja veendumus ning kindlus tuleviku osas. Ta kannatab ära erakordsed vintsutused, viletsuse ja häda, kui teab, et jõuab lõpuks kindlale pinnasele. Praegu ongi ohtlik see, et inimesed on kaotanud usu riigisse.
Ka Eesti Vabariigi põhiseadus algab sõnadega: «Kõikumatus usus...». Kui see kaob, mis siis inimesele jääb?
Kus on eksitud ja mis on valesti läinud, et kriis on tekkinud?
(Mõtleb pikalt.) Küsimus on lihtne: kas me otsustame ise või täidame väljastpoolt tulevaid korraldusi? Ilma iseseisva sise- ja välispoliitikata ei ole mõtet rääkida, et oleme iseseisev riik.
Võib-olla tundub minu nägemus liiga pessimistlik või must, aga ma olen uurinud pikalt ajaloo ja filosoofia küsimusi ning tean seega öelda, et kõik, mis praegu toimub, on üks pikaajalise protsessi faas. Ajalugu on terviklik protsess.
Oleme ennast petnud igavese arengu ideega. Universum aga tunneb tsükleid ja kui üks tsükkel on täis, siis nii ongi. Viimase aasta-poolteise jooksul on piisavalt palju juttu olnud: inimteadvus on harjunud sellega, et lõputut arengut ei ole. Tajutakse, et midagi väga muutlikku on tulemas.
Meil on seega õnn elada suurte muutuste ajastul ja olla kõige selle tunnistajad.
Selleks peab alati valmis olema.
Millised muutused võivad Eesti riiki ees oodata?
Eestlasel võtavad asjad aega. Lõunamaa rahvad reageerivad kõigele kiiremini ja kohe, eestlane on aga tasakaalukas, rahulik ja kannatlik. Juba antiik­ajal täheldati, et suurte muutuste toimumine võtab inimpsüühikas kolm aastat: esimesel aastal taibatakse, teisel aastal taibatakse sügavamalt ja kolmandal tegutsetakse.
Eestis sünnib jõuliselt kodanikuteadvus. Näeme seda avalikest demonstratsioonidest. Tuleb au anda selle eest, et need on distsiplineeritult ja rahulikult möödunud.
Kavandatav üldstreik annab märku, et on vaja tõsiseid muudatusi. Rahvas on aktiveerunud ega kannata passiivselt, vaid avaldab üheskoos arvamust. Tarkadele poliitikutele peaks see olema selge sõnum.
Üldlevinud seisukoha järgi peetakse eesti rahvast väga ilmalikuks. Kas leiate katoliku vaimulikuna, et vähene religioossus tekitab meile raskusi?
Meil oli juba juttu põhiseaduse esimestest sõnadest. Põhiseadus ei alga sõnadega «Kindlas teadmises», vaid just nimelt «Kõikumatus usus». Inimene peab uskuma oma tegevuse vajalikkusesse ja õigsusesse.
Meil ei suudeta hoida lahus sõnu «usk» ja «usklikkus». Tarbekeele järgi on kõik inimesed Eestis usklikud. Küsimus on ainult selles, mis on nende usu sisu. Kui inimene ütleb: «Mina usun, et ma usklik ei ole», kas see ei ole siis hea paradoks?
Üldiselt on eestlased ajalehe ja televiisori usku: meile on tõde see, mida lehes või televisioonis ametlikult öeldakse. Võiksin selle kohta palju näiteid tuua, sest puutun nimetatud valdkonnaga tihedalt kokku. Kui sa näitad eestlasele autoriteetset teadusajakirja, vaatab ta sulle üsna tõenäoliselt etteheitega otsa ja ütleb: «Kuni «Aktuaalne kaamera» ei ole seda kinnitanud, ma ei usu.»
Sotsiaalse olendina ei julge inimene lubada iseendale teistsugust mõtlemist sellest, mis on üldine, ametlik, heakskiidetud ja meediast läbi käinud. See on kõigi rahvuste puhul nii, aga meil tuleb mõnevõrra teravamalt esile.
Impeeriumide tekkimisel on põhiline sakraalne printsiip. See tähendab, et ühiskonnas on pühaduse mõiste, mis kõiki inimesi ühendab. Püha ümber kujuneb sotsiaalne ühiskond riigi kujundamiseks. Kui sakraalsust pole, ei tule asjast midagi välja.
Nõukogude Liit kukkus kokku ammu enne seda, kui ta ametlikult varises. See juhtus juba seitsmekümnendate aastate algul, sest Nõukogude impeeriumi sakraalne alus — usk kommunismi — oli surnud ja asendunud tavalise karjerismi ja riigivargusega. Enam ei usutud helget tulevikku, vaid üritati olevikust võtta, mis võtta oli.
Impeeriumi eluiga on seda lühem, mida vääramatele printsiipidele need on rajatud. Keskaja kristlik kultuur pidas vastu enam kui 1500 aastat, Nõukogude Liidu ateistlik pühadus kestis ühe inimese eluea ja oli tühi. 
Euroopa Liidust ei tahaks ma eriti rääkidagi, sest sellel sakraalset printsiipi sama hästi kui pole. Ja mis on selle tulemus? Liit pole veel valmiski, aga juba laguneb.