teisipäev, 17. detsember 2013

Petseri munk inimlikkuse ja jumalikkuse vahel

Usku tuleb võtta tõsiselt, mis aga ei tähenda, et süngelt. Kes ei usu sõnu, mida on arhimandriit Tihhon kirja pannud, jutustades Venemaa kloostri- ja usuelust viimaste kümnendite vältel, vaadaku pilte Petseri munkadest, mis raamatut illustreerivad – nende ilmest ei paista vaev ega valu, vaid selge rõõm, rahulolu, elujõud ja tarkus. Mis tähendab, et pühendumine Jumalale saab kuhjaga tasutud. Mis omakorda tähendab, et Jumal on olemas.
Peipsitagune Petseri klooster, mis enne 1940. aastat asus Eesti Vabariigi territooriumil, täitis NSV Liidus mitut eesmärki. Esmalt õnnestus sinna peita hulga hulle, kes ei uskunud kommunismi peatset saabumist, vaid Jumalat, teiseks sai näidata maailmale, et nõukogude võim ei kiusa usklikke taga, ning kolmandaks oli klooster suurepärane paik usuvastaseks propagandaks – töörahvas ja pioneerid viidi vaatama n-ö habetunud harimatuid nässe, kes kaevasid küüntega endale haudu ja närisid hammastega juurikaid. Et vaat milliseks loomaks inimene muutub, kui ei usu nõukogude võimu ega omanda koolis Lenini püha õpetust.
«Mittepühad pühakud» – üks viimase aja suurepärasematest siinmail ilmunud raamatutest – avab Venemaa õigeusklike munkade tegeliku palge, ja see on eelkõige inimlik. Jah, tavainimesel on raske mõista noori, kes pöörduvad Jumala poole sedavõrd hingega, et sulguvad kloostrisse, veedavad issandat teenides tunde, teevad vastuvaidlematult kuuletumistöid ning elavad tsölibaadis. Kuid kui see neile hingelist rahuldus pakub, siis mis on selles halba? Kusjuures Jumala kõrvalt jääb piisavalt aega filosofeerimiseks, enese harimiseks, lahedaks koosolemiseks, villaseviskamiseks, ja ega munkadele olnud keelatud ka pits või enam konjakit.
Lugudega pikitud imelised portreed, mis autor kirjasõnas maalib, annab aimu, miks pöörduvad mõned jäägitult Jumala poole, millised on nende rõõmud ja mured, nende elu filosoofia ja mõte. Ning kõik see, mis tundub meile, ateistidele või libausklikele imelik, on tegelikult inimlik. Ainult et inimlikkus on ühendatud jumalikkusega.
Hulk aega kulus kloostrielanikel vaidluseks Jumala olemasolu üle ateistlike ekskursantidega, kuid sel alal olid mungad tipptasemel.
Kord kiitis Petserit väisanud kõrge raudteeametnik isa Nafanailile: «Sellist huvitavat ja erakordset inimest ei ole ma elus kohanud! Kuid lubage, kuidas te oma mõistusega saate uskuda sellesse. No te saate isegi aru, millesse!» Ametnik tõi põhjenduseks, et näe, teadlased arvutasid välja Halley komeedi kiiruse ja trajektoori ning selleks polnud vaja mingit Jumala ideed.
Isa Nafanail vastas: «Tähendab, kui komeediga on kõik läbi arvutatud, siis Issand Jumal pole vajalik? /---/ Kui mind panna raudtee juurde ja anda paber ja pliiats. Ma võin nädala pärast teile täpselt öelda, millal ja mis suunas sõidavad rongid. Kuid see ju ei tähenda, et pole konduktoreid, dispetšereid, masiniste?... Raudteeministreid? Ei tähenda ju? Juhtkond – see on igal pool vajalik!»
Oli hullematki, sest aeg-ajalt üritati klooster, tumeduse kants, likvideerida. Siis tuli olla karm ning isa Alipil, kes enamasti lahingusse asus, karmust jätkus. Järjekordsele ametnikule, kes kloostri sulgemist nõudis, põrutas ta täiega: «Mul on pooled vennaskonnast rindemehed. Oleme relvastatud, võitleme kuni viimase padrunini. Vaadake kloostri peale – milline dislokatsioon siin on. Tankid läbi ei tule. Te võite meid võtta üksnes taeva kaudu, lennuväega. Kuid vaevalt jõuab esimene lennuk kloostri kohale, kui mõne minuti pärast räägitakse sellest «Ameerika Hääle» kaudu kogu maailmale. Nii, et mõelge ise!»
Või siis viiakse Boriss Jeltsin vaatama liivakoobastesse maetud kõdunematuid surnuid, keda on seal üle 14 000. President küsib teda saatnud mungalt:
«Isake, avaldage saladus – millega te neid määrite?»
«Boriss Nikolajevitš,» vastab isa arhimandriit, «kas teie kaaskonnas on kedagi, kes lõhnab halvasti?»
«Muidugi mitte!»
«Aga kas te tõesti arvate, et keegi julgeb halvasti lõhnata taevase Valitseja läheduses?»
Või juhtum, kui kultuuriminister Furtseva tuli kloostrisse, et anda kaaskonnale näitlik õppetund, kuidas tuleb usulisele uimale vastu seista. Ta alustas isa Alipiga vaidlust ja küsis, miks too, haritud inimene, sattus pimedusejüngrite seltskonda.
«Te olete kuulnud, et ma olin sõjas? Kuulsite, et jõudsin kuni Berliinini? Aga vaat... Asi on selles, et mul... rebiti... Berliini all ära (siin väljendus isa Alipi äärmiselt jämedalt). Ning et midagi muud ei jäänud, kui ainult kloostrisse minna.»
Sõda oli ka tegelikult põhjus, mis isa Alipi kloostrisse viis, küll mitte rebendi tõttu, nagu ta selgitas: «Lihtsalt sõda oli nii kohutav, nii hirmus, et ma andsin Jumalale sõna: kui ma selles hirmsas heitluses ellu jään, siis lähen tingimata kloostrisse. Kujutage ette: käib julm lahing ja vaat selles pärapõrgus näen äkki, et meie pataljoni komissar rebib kiivri peast, langeb põlvili ja hakkab... palvetama. Jajah, nuttes pomises ta lapsepõlvest pooleldi ununenud palvesõnu, paludes Kõigekõrgemalt, kellele äsja oli veel ülevalt alla vaadanud, halastust ja pääsemist. Tookord mõistsin: igal inimesel on südames Jumal, kelle juurde ta kunagi ikka tuleb...»


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar