Veidi enam kui aasta eest suri mu hea sõber Ernst Wilhelm, keda ma pean siiani oma vaimulikuks isaks. Ta ei olnud pastor, vaid hoopis ehitusinsener. Tema hobiks olid purilennukid – see oli hobi, mille algus ulatus suure sõja päevisse, sest ta ei olnud sugugi terve oma elu insener olnud. Sõja ajal oli ta kõigi aegade suurima purilennuki, firma Messerschmitt valmistatud Gigant’i piloot. See oli purilennuk, milles oli piisavalt ruumi tervele tankile või tervele kompaniile; ta lendas täiesti hääletult ega vajanud kütust. Viimasel lennul selle purilennukiga viis ta ümberpiiratud Wrocławisse (sks Breslau) sõjavarustust. Maandudes rammis Ernst Wilhelmi lennuk surnuaiamüüri. Talle oli aga see üsna ükskõik, kuna tema peamiseks mureks tol hetkel oli ise ellu jääda – surnuaia taga oli terve hulk punaarmeelasi, kes olid tema hulljulget maandumist imetlenud ja ta nüüd sihikule võtsid. Surma ta siiski ei saanud, küll aga veetis ta aastaid Kasahstanis vangilaagris.
Ta oli kristlane ja ma olen temalt palju õppinud. Ta ei olnud aga alati kristlane olnud, enne seda oli ta olnud natsionaalsotsialist. Ikka ja jälle jutustas ta mulle pead vangutades, kuidas ta oli 1945. aastal lennanud Wrocławisse selleks, et sõda võita. Tema jumalakartlik onu, kes oli püüdnud teda ümber veenda, oli talle öelnud: „Jumal kaitsku sind ja juhtigu su mõtted enda poole. Kui sa vaid teaks, kui paljude inimeste palved sind kaitsevad; kui paljud sinu esivanemad on sind tundmata sinu eest palvetanud ja kui palju nüüdki sinu eest palvetatakse. Ühel päeval mõistad sa seda“. Toona vihastas see Ernst Wilhelmi, hiljem sai ta onu öeldust aru ja oli selle eest ülimalt tänulik.
Üks asju, mida ma Ernst Wilhelmilt õppisin, oli lause: teise peale vihastumine on minu patt. Lause, mis juba ise vihale ajab. Kas ma siis ei tohigi vihastuda, kui keegi midagi valesti teeb? On siis parem lihtsalt malbelt naeratada, kui teine on ilmselgelt ebaõiglane? See oleks ju lausa kohutav: isa kohtleb oma last halvasti, mina seisan seal kõrval ja hoian viha tagasi. Ning naeratan.
See tähendaks aga asjast valesti arusaamist: küsimus ei ole õiges ega vales. Paljud minu õpilased on relativistid ja väidavad, et õiget ja väära pole objektiivselt olemas – kõik on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Kui aga viia läbi praktiline harjutus ja võtta niimoodi väitvalt õpilaselt kõigi pilgu all ära tema mobiiltelefon, teatades, et klassikollektiiv on nüüd ühiselt otsustanud, et õpetajal on õigus omada kõigi õpilaste telefone, ärkab õpilases siiski millegipärast tunne, et talle on ülekohut tehtud. Kas tõesti on tegu pelgalt sellega, et õpilast on kasvatatud arusaamises, et selline käitumine on ülekohtune, või on siin taga midagi enamat …?
Kuid tulles tagasi vihastumise juurde – meie tegeleme antud juhul küsimusega, kas ma vihastun kellegi peale või mitte. Ja kui mu viha on tõesti patt, kuidas ma peaksin siis toimima olukordades, mis lihtsalt ajavad vihale?
Tänapäeval vihastutakse sageli teiste peale. Iseäranis kuulsad juhtumid leiavad tee meediasse. Vihastutakse poliitika, ka kirikupoliitika peale, vihastutakse aga ka täiesti igapäevaste asjade peale. Võtkem näiteks kasvõi liikluse: kui ma pean teise autojuhi vale või liiga aeglase reaktsiooni tõttu ootamatult pidurdama, võib ju tema vale reaktsioon olla väljaspool kahtlust, kuid mina olen see, kes ärritub, kelle vererõhk tõuseb ja kes (ebaõiglaselt üldistades) hakkab sõimama linna x ja automargi y juhte.
Impulss millegi peale vihastuda on ülimalt inimlik. Kuid mida teha pärast seda, kui viha minus pead tõstab? Kas ma toidan teda, kuni temast saab üks korralik, tõsiseltvõetav pahameel? Kas ma annan talle vaba voli kasvada, või püüan ma tema edasist arengut pidurdada? „Teise peale vihastumine on minu patt“ tähendab: ära lase vihastumisel kasvada vihaks, sügaval istuvaks pahameeleks, mis kõrvalefektina pigistab rusika taskus tugevasti kokku ja ootab sobivat hetke, et sellega kellelegi virutada. Ole ise see, kes oma viha üle käsutab, nii et tema ei saaks sinu üle käsutada.
Kuid vihastumise põhjus on see, millest ei saa üle ega ümber. Üks asi on see, kui ma vihastun teise tehtud teo või tema ühekordse eksimuse peale. Mida ma teen aga siis, kui mind ajab vihale teise hoiak? Võtame näiteks argumenteerimata ateistliku hoiaku. Minu õpilased ütlevad mulle ikka ja jälle: mul on hea meel, et ma olen ateist, siis ei pea ma millessegi uskuma. Ei PEA millessegi uskuma? Millessegi uskumine kuulub ju ometi inimeseks olemise keskme juurde. Luthergi ütleb oma Suures katekismuses, et see, mille küljes su süda ripub, on su jumal. See, mille küljes süda ripub, võib seega olla nii Jumal kui jumal, nii Looja kui ebajumal. Millessegi uskumine võib seega tähendada nii Jumalasse kui jumalasse, nii Loojasse kui ebajumalasse uskumist. Kas ma aga hakkan sellise hoiaku pärast oma õpilase või tema vanemate peale, kes seda talle võib-olla on õpetanud, viha kandma? Ei. Ma olen kurb. Ja mida ma selle kurbusega peale hakkan? Kas ma kasutan oma positsiooni õpetajana, et õpilast paika panna? Pigem mitte. Sest siin on ju vaid osaliselt tegu teadmisega. Kes teab, miks õpilane midagi sellist ütleb? Mida ma üldse temast tean? Mida ma aga küll saan teha, on palvetada selle inimese eest, kelle hoiak mind vihale ajab. Võib-olla see muudab teda. Päris kindlasti muudab see aga mind ja minu suhtumist sellesse inimesse. Inimesed, kelle eest ma palvetan, on mulle tähtsad. Kui ma palvetan ka inimese eest, kelle hoiak mind vihale ajab, saab ta mulle tähtsaks. Ja ta märkab seda.
Ja on veel midagi, mida ma saan teha selle asemel, et oma viha toita ja kasvatada ning oma vihapurske põhjustaja peale karjuda: ma saan harjutada sallivust. Jah, see sõna kõlab paljudele kõrvadele juba ära leierdatuna ja seda aetakse sageli segi ükskõiksusega. Ükskõiksus ei ole aga sallivus. Sallivus ehk tolerants tuleb ladinakeelsest sõnast tollere ning kõlab vastu ingliskeelses sõnas to toil (‘vaeva nägema, rasket tööd tegema’). Tolerants on seega raske töö, mis nõuab vaeva. See tähendab raske koorma kandmist. Jeesus, kes kandis oma risti, oli tolerantne. Kas ka mina võin teistmoodi mõtlejaid näha osana ristist, mida ma pean kandma, osana ülesandest, mille ma enda peale pean võtma, ning kandma nii, nagu Jumal mind on toetanud ja mind kannab? Nagu enne öeldud: see ei tähenda, nagu oleks vaated, hoiakud või teod, mis põhjustavad meelepaha ja vihavahku, õiged või õigustatud. Kuid selline suhtumine teeb vaenlasest ligimese, ligimese, kellel on nagu minul endalgi vead ja kes eksib nagu minagi, kuid kelle eest ma saan palvetada ja kes mulle seeläbi oluliseks saab. Keda ma Kristuse jälgedes käia püüdes samuti kanda püüan ja kanda suudan. Selleks, et paistaks eredamalt Tema auhiilgus ja tugevus, kes mind koos kõigi minu vigadega armastab ja kannab. Ja on veel üks põhjus, miks selline suhtumine on hea: keda kantakse, see kantakse kuhugi mujale, teise paika. Võib-olla muudab see kandmine siis tõesti ka kantava enda lähtepunkti ja aitab tal oma hoiakute üle uuesti järele mõelda.
Imed sünnivad tänini, igapäevaselt. Ernst Wilhelm oli neid imesid näinud ja neist mulle jutustanud. Ja mina jutustan neist teile. Mõelge kasvõi tema enda peale: noor ja vaimustunud natsionaalsotsialist, kellest ometi saab oma ligimest kogu südamest armastav kristlane. Ja tema onu, kes ei kasvata endas viha ja nördimust, vaid usub kindlalt seda, et Jumal suudab inimest muuta ning palvetab oma õepoja eest. Imed sünnivad. Ja mida Jumal on tõotanud, seda Ta ka teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar