" [...] See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku
ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada
nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India
on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on
väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka
oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat
tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.
Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes
järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia
eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist
ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide
jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,
kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta
sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele
halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus
kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.
Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole
ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.
Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni
teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks
küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane
tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise
sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed
üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,
varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel
linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua
mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai
ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva
vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem
on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes
siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis
praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest.
Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.
Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem
osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu
naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise
peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise
plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane
elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama
pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.
Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva
jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine
on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur
koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida
oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse
pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad
eluspüsimisel marjaks ära. [...]"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar