PISA viimane test tõestas, et eesti pubekad (15-aastased) on Euroopa tublimad nii lugemuses (sic! … kas tõesti loetakse kuskil veel vähem? Kui, siis Soomes.) kui reaalteadustes, sh matemaatika. Minu teada on asi vastupidi – keskmine koolilaps hakkab sikki-sakki metsa poole jooksma kuuldes sõna “matemaatika”. Protsendiarvutus (10% 100′st), lisaks liitintress, rääkimata ristkorrutisest või kõvera tõusunurgast (tangens), on enamuse jaoks suitsidaalsed . Noored totaalselt ei loe (va iPad’i ekraanilt 5-realisi lõigukesi) ja matemaatika on alates 5. klassist “kole koll”.
Kuskil peab viga sees olema – ma pean silmas PISA tädide ja onude metoodikat. Kus, ma ei tea. Igatahes on nõme lugeda asjaomaste rõõmurõkatusi Eesti haridussüsteemi tubliduse kohta. Süsteemis on kaks väga süsteemset SUURT VIGA. Igatahes väidavad kodumaised uuringud, et 50% Tartu Ülkooli (seesama – ajaloo ja sammastega) tudengitest on kirjaoskamatud. Jah, nad tunnevad tähti, oskavad lugeda ja kirjutada, aga nad ei saa aru, st puudub funktsionaalne kirjaoskus. Järeldus: ju on poliitkorrektsed Euroopa onud ja tädid sukeldund hurmava enesepettuse roosasse udusse, et selles mõttetus sudus edasi hulpida. Muuseas: enesepettus pidavat olema pettuse meeldivamad vorme.
1. viga. Gümnaasiumi tasandil õpib Eestis 70% üldgümnaasiumis ja 30% ametit (kutsekas). Euroopa keskmine on vastupidi: 40-60%. Shveitsis, teadmiseks: peale 9. klassi läheb gümnaasiumi vaid 17% (lugesite õigesti) õpilastest – vaid need, kes teavad, et tahavad teadlaseks saada. Muuseas – asjal on veel üks oluline mõõde: elus hakkama saamine. Euroopas prevaleerib seisukoht – võimalikult vara leib lauale – et kui oled ametikooli lõpetanud, siis on paber oskuste kohta olemas ja tööandjal juba põhjus sulle maksta. Meil: võimalikult kaua süüa vanemate külmkapist. Erialaste oskusteta abiturient ei ole ju tööturul eluvõimeline, mõelgu nende “tublid” vanemad ja nemad ise mida tahes.
2. viga. Üliõpilastest õpib 75% pehmeid sotsiaalteadusi ja 25% reaalteadusi. St enamus on sotsioloogid, politoloogid, filoloogid, psühholoogid, arheoloogid, filosoofid jne …. See on tupik- et mitte öelda hukatuse tee. Igal juhul ei toeta see Eesti majanduskasvu ja järelejõudmist rikaste hulka, mis võiks takistada noorte väljavoolu. Need “loogid” ei suuda hakata tootma Eestis suuremat lisaväärtust töötunni kohta. Aga see on ainuke võimalus Eestis elatustaseme ja palga tõusuks (et kahandada vahet Soomega, mis ahvatleb paljudel pereisadel Tallinnki piletit ostma).
Vahemärkus. Palun asjast mitte nii aru saada, et neid looge (sh loomeinimesi) vaja ei ole. On küll, ja kuidas veel. Asi on proportsioonis.
Veel üks vahemärkus. Kui Eestis tehkse täna tund aega tööd, on loodud väärtust 11€ eest. Soomes on sama näitaja 40€ (2011.a. andmed). Miks? Mõtlemise koht.
Haridusminister Aaviksoo hinnang on: “Noorte valik on kindlasti õige ja Eestist peaks lahkuma veelgi rohkem inimesi! … st minema välja kogemusi omandama” (öeldud 21. nov. SA Archimedes finantseeritud hariduskonverentsil TTÜ peahoone konverentsisaalis). Küsimus on, milliseid kogemusi. Kas MIT’s prorameerimiskogemusi või Austraalia farmis hobuste kakajunnide kokkukorjamise kogemusi. Olgem ausad – viimast teeb valdav enamusi “tublisid” eestimaalasi, kes ei pane niigivõrd raha kõrvale, et oma kodumaale ununenud üksiku isa või ema vanadekodu arveid kinni maksta. Lastele emakeele mitteõpetamine on hoopis eraldi probleem. Kadakasakslus pole eestlaste hulgas kahjuks kuhugi kadunud. Eestlaseks ei sünnita vaid saadakse – on lihtne tõde. Nii nagu ka Mowgliks.
Muuseas: “pauk” tuleb u 20 a pärast – siis on tänased kõrgkoolilõpetajad 40′ndate keskel ehk siis oma võimete tipus. Seda tehnoloogiat, mis siis eksisteerib, ei oska me oma hullemates unenägudesgi täna ettegi kujutada. Kes oleks 10 a tagasi arvanud, et nutitelefon on võimalik? Kes oleks 20 a tagasi osanud arvata, et arvuti saab kaenlasse võttaja sellega linna peale jalutama minna. Seega – homne/ülehomne tehnoloogia on midagi, mida me täna ei suuda hoomata. Paraku pole tänased “loogid” suutelised-võimelised seda tehnoloogiat ei hõlmama ega hooldama (loe: määret võlli vahele panema). Seda tehnoloogiat hoiavad tulevikus elus veidi teise nahavärvi ja silmakaarega tegelased (Silicon Valey’s on 75% tarkvarainseneridest hindud juba täna). Euroopa noored pole kunagi olnud nii (üle)haritud kui täna (Eesti puhul eriti naised). Samas pole noorte tööpuudus mitte kunagi olnud Euroopas nii suur kui täna. Miski peab olema pildil valesti …. ja seda ka Eesti eneseimetlejatest haridusjuhtide peades.
Minu kommentaar: noorte valikud kuuluvad neile endile, neil on see suveräänne õigus. Kuid õigustatud küsimus on: a) millistele väärtushinangutele baseeruvad need valikud; b) kes on neisse need väärtushinnangud süstinud? Minu vastus on – nende vanemad, sest väärtushinnangud ja -hoiakud imetakse endasse juba emapiimaga. Meie, lapsevanemad, oleme üles kasvatanud põlvkonna, kelle unistuste töökoht on konditsioneeritud kontoris roosades sussides ja valgetes kinnastes, inglijuuksed peas, suus inglise keel, exceli tabeli täitmine, kohviautomaat meetri kaugusel surisemas; tootmisjuht on mingi võidunud puhvaikas põlvini kummikutes tootmisobjektil müttav väheste kromosoomidega tegelane. Me oleme (st lapsevanemad) ümbritsenud oma lapsed kõikvõimalike tehnikavidinatega aga unustanud neile õhtuti raamatut ette lugeda. Kodus on küll lameteler (huvitav, kas vana ei näidanud enam?) aga puudub maast laeni raamaturiiul. Me veame oma lapsi arututele turismireisidele ent ei loe enne ega pärast sihtkoha kohta läbi ühtki raamatut ega artiklit.
Tulemuseks on 19-aastasena (keskmine abiturient) tööturule sisenev elujõuetu tegelane (Sven Kivisildnik:”püdel mörisev biomass”), kes midagi ei oska ja kelle hind tööturul on null. Lahendus – süüa vanemate külmkapist järgmised 3-5 jne aastat ja lasta emal oma sokke pesta ning pükse triikida. Veel hullem on olukord 22-aastase baca’ga. Nüüd siseneb tööturule “kõrgharitud” ennasttäis tegelane,kes teab veelgi rohkem, endiselt midagi ei oska (erialaained tulevad ju magistrantuuris, aga enamus sinna ju kunagi ei satu), küsib palgaks vähemalt tuhat-kaks “puhtana käde” ja on seejärel hirmus solvunud,kui sellist tööandjat ei leidu. Seega venib vanemate kapi taga elamise periood veelgi pikemaks (vt Postimehe artikkel).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar