Türgis Nevsehiri ja Kayseri lähistel on avastatud üle 200 muistse maa-aluse linnaku jäänused. Kõige sügavamal nendest on Derinkuyu, mis asub oma 18 korrusega 85 meetri sügavusel ning suudab mahutada kuni 50 000 inimest. Derinkuyusse olid ehitatud nii saalid, kohtumisruumid, kaevud, eluruumid, poed, kirikud kui ka üle 50 ventilatsioonišahti.
Kuna linn ehitati välja juba olemasolevatest koobastest ja maa-alustest struktuuridest, ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, millal Derikuyu rajati. Linn avastati 1963. aastal tänu ühe maja renoveerimisele, mis paljastas koopakäigu avause.
Vulkaaniline maastik
Derinkuyu asub Türgis Cappadocia regioonis, mis on tuntud oma ainulaadse geoloogia poolest. Ammustel aegadel katsid sealsed vulkaanid ümbritseva maa paksu tuhakihiga. Aastatega muutus see tuhk pehmeks kiviks, mis kujundas kummalise maastiku täis kivisambaid ja robustseid püramiide, mida kohalikud kutsusid lossideks. Võib-olla inspireeriski selline maastik toonaseid inimesi rajama pehmest tuhakivist tunneleid ja ruume, mida kasutati elamute, hoiukohtade, tallide ja templitena.
Derinkuyu linnakul oli 18 korrust, mis ulatusid sügavale maa sisse. Šahtid olid kohati ligi 55 meetrit pikad ning neid kasutati selleks, et varustada värske õhuga kompleksi eluruume, tunneleid, veinikeldreid, õlipresse, talle, kabeleid jm. Linnas oli ka rohkelt kaeve, et varustada elanikkonda veega ja enamik neist ei ulatunud maapinnale, et vältida veevarude mürgitamist maa pealt. Kaevude arvukuse järgi hinnatakse, et Derinkuyus oleks võinud lahedalt elada 20 000 inimest.
Levinud on arvamus, et linn oli tegelikult vaid osa veelgi suuremast kompleksist ja et seda ühendab tunnel ühe teise maa-aluse linna Kaymakliga, mis asub ligi 5 kilomeetri kaugusel. Arvatakse, et need linnad ehitati samal põhjusel, miks mujal maailmas ehitati linnuseid ja losse – et kaitsta elanikke rünnakute eest. Seda teooriat toetavad nii iseseisvate mageveevarude kui ka hiiglaslike ümmarguste kiviuste olemasolu – sellised uksed kaalusid ulbes 450 kg ja neid sai avada vaid seestpoolt.
Kes linna rajas?
Derinkuyu ehitajate ja ehitamisaja üle pole tänini täielikku üksmeelt saavutatud. Ühtedeks maa-aluse linna loojateks peetakse hetiide, kes alustasid linnade ehitamist 15. sajandil eKr. Anatoolia hetiidid kontrollisid suurt osa Anatooliast Mustast merest kuni Levantini. Cappadocia ja Derinkuyu asusid täpselt nende territooriumi keskel. Läbi ajaloo oli neil palju vaenlasi – egiptlased, assüürlased ja traakialased. 12. sajandil eKr hävitasid traakialased hetiidide pealinna Hattusa ning paljud uurijad usuvad, et hetiidid kasutasid Derinkuyut rünnakute ajal varjupaigana. Seda teooriat toetavad muu hulgas ka Derinkuyust leitud hetiitidega seostatavad esemed, mille hulgas oli ka lõvikuju.
Teisteks Derinkuyu rajajateks peetakse früügialasi, kes kontrollisid sealset ala pärast seda, kui traakialased rüüstasid Hattusa umbes 1180 eKr. Nende valitsemisaeg kestis umbes 6. sajandini eKr, kui neid vallutasid pärslased. Arheoloogid usuvad, et früügialased rajasid Derinkuyu, kuna neid peetakse meisterlikeks ehitajateks, kes panid püsti suuri ja keerulisi ehitisi, neil olid vajalikud arhitektuurilised oskused ning nad asustasid seda ala piisavalt pikka aega.
Veel arvatakse, et Derinkuyu võisid luua hoopis pärslased, sest “Vendidade”(zoroastrianistide püha raamatu “Avesta“ osa) teises peatükis on lugu sellest, kuidas võimas ja müütiline pärsia kuningas Yima lõi maa alla kohti, et majutada “linnuparvi, karjasid ja mehi“. Kuna “Avesta“ saab paigutada zoroastrianismi tekkimise aega (1500–1200 eKr), siis oleks pärslaste ehitised sealsel alal olnud varasemad kui hetiidide omad. Kuigi see teooria on huvitav, tekitab see kahtlusi, sest Vendidades ei ole märgitud kindlat sidet Derinkuyuga.
Maa-aluseid linnu on teisigi
Anatoolia muistsed asukad polnud ainsad, kes elasid maa all. Lisaks sellele, et ilmselt kasutasid ka varajased kristlased Derinkuyut ja teisi maa-aluseid linnu, et varjata end tagakiusamise eest, on teada, et ka Prantsusmaal oli maa-alune kogukond. Village troglodytique de Barry ehk Barry troglodüütide küla moodustas rida maa-aluseid maju, milles elati neoliitikumist (4.–2. aastatuhat eKr) kuni 20. sajandi alguseni. Majad hakkasid 18. sajandi alguses lagunema ning ajavahemikus 500–1800 langes elanike arv vaid inimesele, kellest viimased – üks lesknaine ja tema teener – veendi 20. sajandi alguses sealt lahkuma pärast seda, kui varingud olid tapnud kõik nende naabrid.
Ka Kanadas kasutati maa-aluseid linn-süsteeme. Nimelt Moose Jaw linna inimesed rajasid linnaku tunnelitest ja elamutest, et peita linnas elanud hiina immigrante, kaitsmaks neid 20. sajandi alguses toimunud tagakiusamise eest. Hiljem kasutasid neid tunneleid salakaubavedajad, et USA kuiva seaduse ajal ajal peita politsei eest oma alkoholivarusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar