Hooldekodus

Käisin eile hooldekodus advenditeenistust pidamas. Hooldaja arvas, et võiksin lamavate patsientide toas pidada, kuna nad ei ole pikka aega saanud armulauda. Teised elanikud tulid ka või toodi ratastoolis kohale. Pärast teenistust vestlesime veidi ja 103 aastane mammi oli oma ea kohta päris tubli. Ütles, et enam ei tule oma eluga üksi toime. Ma ei ole enne nii vanale inimesele armulauda jaganudki. Üks hooldekodu elanik rääkis, et on 91. aastat vana ja alati on huvitanud teda kultuur. Ainus probleem, et on juba 6. aasta pime, muidu käib käsikaudu isegi hooldekodust väljas. Ütles, et kord olevat keegi teisele öelnud, sa oled nii vanaks jäänud. See oli vastanud, et seda juhtub jah kui vanaks elad. Teine jälle 89. aastane ütles, et kahjuks jalad ei kanna teda enam, aga selle eest on nägemine hea ja saab lugeda ilma prillideta. Igati positiivne õhkkond valitses nende ligi 90. aastaste ja vanemate inimeste juures.