Ajakirjandusest

Ajakirjandus Eestis järjepidevalt kirjutab kirikust enamasti negatiivses võtmes. Ega ma teagi miks see nii on. Viimases Eesti Ekspressis kirjutatakse laiutavas stiilis kirikus nähtust. Kas Jeesus Kristus aitab Eestit moraalikriisis?  http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/kas-jeesus-kristus-aitab-eestit-moraalikriisis.d?id=65401888 Kohe alguses kirjutatakse, et kui Toomas Paul veel Jaani kogudusele jutlustas, kõlas jumalasõna tänapäevaselt. Kindlasti oli Toomas tugev jutlustaja, aga kui ta oli Jaani koguduse õpetaja, siis ei kiitnud ükski ajakirjanik, et ta on hea jutlustaja. Temast ei räägitud siis ajakirjanduses peaaegu midagi ja inimene kellest ei räägita ajakirjanduses, seda pole olemas. Vähemalt ajakirjanduse jaoks. 
Mida peaks mõnede ajakirjanike meelest kantslitest kuulutatama? Et valitsus on ülbe ja väga paljude inimeste elujärg rikkamate põhjanaabrite omaga võrreldes kehv? Mis kasu sellest peaks olema. See on ju enam-vähem üldteada asi kõigile, kes riigis toimuvat jälgivad. Või peaks kirik rahvast barrikaadidele kutsuma? Ma olen ka vahel vabariigi aastapäeval küllalt teravalt kritiseerinud seda mis Eesti riigi valitsuse poolt on tegemata või lausa kritiseerinud Riigikogu. Aga isegi kui kirik kutsuks inimesi revolutsiooni tegema, kui paljud seda kutset kuulda võtaks ja läheks?
Ameerika Ühendriikide - maine poolest justkui väga kristliku maa - hiljutine kogemus presidendivalimistel näitas seda ilmekalt. Roomakatoliku, kui ka mitmed konservatiivsete vaadetega luterlikud ja protestantlikud kirikud kutsusid avalikult ja väga tõsiselt oma liikmeid üles mitte hääletama Obama poolt. Ainuüksi katoliiklasi on seal riigis ca 70 miljonit. Võinuks ju olla mingit mõju? Aga ei olnud - Obama kogus 50% katoliiklaste häältest Romney 48% vastu. 
Kirik võib ju rääkida mida tahes, kes teda ikka kuulab? Eriti, kui ta räägib asju, mis kuulajatele ei meeldi. Aleksandr Solženitsõn kirjutas 1978. aastal nõnda: “Renessansist meie päevini välja oleme aina rikastanud oma kogemusi, kuid kaotanud Täiusliku Ülima Olendi kontseptsiooni, mis varem meie kirgi ja vastutustundetust ohjes hoidis. Oleme pannud liiga palju lootusi poliitilistele ja sotsiaalsetele reformidele vaid selleks et avastada, et oleme ilma jäänud oma kõige kallimast varast: oma vaimulikust elust.” 
Kuid kahtlemata on kristlik kirik suunanud Euroopas sotsiaalhoolekannet selles suunas, kus ta praegu on. Mitte üheski islamistlikus ega budistlikul maal ei ole sellist sotsiaalset hoolekannet nagu see on Lääne Euroopas. Seal on ikka see mentaliteet, et ise pead toime tulema oma valukohtade ja probleemidega.
Sageli räägitakse, et eestlane on üks uskmatumaid rahvaid. Kuid see ei pea paika. Kui mõelda sellele, missugused saated on rahva hulgas populaarsed, siis neist üks väga populaarne saade on ju Selgeltnägijate tuleproov. See saade näitab ju väga ilmekalt, et väga paljud inimesed tahavad näha, kas tõesti on võimalik tunnetada seda, mida mina ei tunneta... Ootavad sealt saatest imet, teispoolsuses olevate vaimudega kohtumist jne.
Üks lugu õpetajast, kelle usku üks ateist aina pilkas. Siis palus õpetaja temalt teenet: ole hea, mine ja müü see mu sõrmus turukaupmeestele - mul oleks hädasti 50 eurot vaja. Peagi oli mees tagasi - ükski turul kartuleid, porganeid või vilte müünud kaupmeestest polnud nõustunud õpetaja sõrmuse eest nii palju raha välja käima. Nüüd palus õpetaja meest uuesti: mingu see ja lasku juveliiril sõrmuse väärtust hinnata. Suur oli mehe imestus kui selgus, et sõrmus osutus asjatundjate hinnangul tuhandeid väärivaks. “Vot sama palju,” kostis nüüd õpetaja selgituseks, “kui need turukaupmehed sõrmuste väärtusest, taipad sina, pilkaja, usust.”