"Meil ei olnud moraalset õigust teist riiki rünnata."

Vene langevarjuri memuaarid, milles mõisteti hukka veebruari invasioon Ukrainasse 24. veebruari hommikul tungisid tuhanded Vene väed Ukrainasse täiemahulise sissetungi käigus. Pavel Filatiev oli üks neist. 33-aastane langevarjur veetis kaks kuud rindel, enne kui astus tervislikel põhjustel sõjaväest tagasi. Nüüd on ta avalikult sõja vastu. Uues raamatus pealkirjaga "ZOV" (pärast Vene sõjaväesõidukitele maalitud sümboleid ) pakub Filatiev sisevaadet Vene armee olukorrale sõjaeelsel ajal ja kirjeldab üksikasjalikult oma kogemusi sissetungi algusaegadel. . Järgmised tõlgitud väljavõtted tema raamatust avaldas esmakordselt (vene keeles) uuriva ajakirjanduse väljaanne iStories. Vene armeest sõja eel Pärast erinevates kohtades ebaõnnestunud ukerdamist ja kuuvalgust otsustasin [eelmise aasta augustis] sõjaväkke naasta. Sain käsu ilmuda [Krimmis] üksusesse. Kümme päeva hiljem anti mulle vorm, aga ainult suvine. Õiges suuruses barette polnud, läksin ja ostsin endale baretid. Oktoobri keskel hakati jagama poolhooaja ja talvevorme, kuid ainult kasutatud — ja suurusi polnud. Ma keeldusin vastu võtmast kasutatud vormi, mis ei sobinud, mistõttu hakkasid minu suhted komandoga halvenema. Pärast kompaniiülemaga vaidlemist läksin ja ostsin endale hernemantli. Käisime [õppe]väljakul [langevarjuga] hüppamiseks. Öösel oli miinus ja sõitsime katmata KamAZ veoautodega. Paljudel sõjaväelastel puudusid soojad riided: mõned polnud neid saanud, teised keeldusid neid vastu võtmast. Nädala jooksul võeti minu üksusest umbes 30 kaitseväelast nakkushaiguste osakonda. Hüpetel olid kõik kohal. "Sõjalistel õppustel" enne täiemahulist sissetungi Veebruari keskel viibis minu seltskond Staryi Krymis treeningväljakul. Sain aru, et midagi on kindlasti tulemas — kõik, kes olid välja kirjutatud või haigeks jäänud, koguti kokku ja saadeti treeningväljakule. Järgnevatel päevadel käisime lasketiirus, kus ma lõpuks oma kuulipilduja kätte võtsin. Selgus, et mu kuulipildujal oli rihm katki ja see oli lihtsalt roostes. Pildistamise esimesel õhtul kiilus [kassett] kinni. Mingil hetkel 20. veebruaril tuli käsk kõigil kiiresti asjad kokku pakkida ja välja kolida; tulemas oli sundmarss teadmata sihtkohta. Sel hetkel olid kõik juba räpased ja kurnatud. Mõned elasid treeningväljakul ilma igasuguste eeldusteta pea kuu aega, kõigil olid närvid üleval ning õhkkond muutus järjest tõsisemaks ja arusaamatumaks. 23. veebruaril saabus jaoülem, kes meid püha [isamaa kaitsja päeva] puhul õnnitledes teatas, et homsest on päevapalk 69 dollarit. See oli selge märk, et midagi tõsist on juhtumas. Invasiooni esimestel päevadel [24. veebruaril] ärkasin öösel kell 2.00 [veoauto KamAZ taga]. Kolonn oli üles rivistatud kuskil kõrbes ning kõik olid mootorid ja esituled välja lülitanud. Meie kolonnist paremal ja vasakul tegutses raketisuurtükivägi. Ma ei saanud aru: kas me tulistame edasitungivaid ukrainlasi? Või äkki NATO [vägede] juures? Või ründame? Kellele see põrgulik pommitamine suunatud on? Kolonn hakkas aeglaselt liikuma. Kuulsin tulistamist ja plahvatusi suunast, kuhu me läksime. Kuhu me läksime ja miks, polnud selge. [Kuid] oli selge, et tõeline sõda oli alanud. Sain [hiljem] teada, et [meil oli] käsk Hersoni minna. Sai selgeks, et olime rünnanud Ukrainat... Meil ​​oli juba haavatuid ja surnuid [sõdureid]. Komandol polnud sidet. Komandör ei saanud aru, mis toimub. [28. veebruaril] sain teada, et keegi tulistas tsiviilsõidukit BMD kahurist. Autos oli ema ja mitu last. Ainult üks laps jäi ellu. Rünnakul Hersonile Kõik meie treeningud olid ainult paberil, meie tehnika oli lootusetult vananenud. Meil on ikka sama taktika, mis meie vanaisadel! Need, kes esimesena läbi murdsid, hävitati. Poisid räägivad mulle, et nende brigaadi on jäänud 50 inimest. [Kui] hakkas pimedaks minema, vajus kogu meeskond maha. Oli väga külm. Magamiskotte kellelgi polnud, härmatis läks kontidesse. Meil polnud isegi vaenlast vaja, käsk oli meid sellistesse tingimustesse pannud — kodutud elavad paremini. [Järgmisel päeval] jõudsime Hersoni sadamasse. Kõik hakkasid hoonetest toitu, vett, duširuumi ja magamiskohta otsima. Mõned hakkasid röövima arvuteid ja kõike väärtuslikku, mida nad leidsid. Ma polnud erand: leidsin katkisest veoautost mütsi ja võtsin selle. Kontorites oli söökla köögi ja külmikutega. Meie, nagu metslased, sõime kõike, mis seal sees oli. Öösel keerasime kõik pea peale. Eest tagasi tulles Aprilli keskpaigaks oli mu silmis suurtükitule tõttu mustus ja keratiit oli alanud. Pärast viiepäevast kannatust, mil [üks] silm oli juba suletud, evakueeriti mind. Mind evakueerima saatnud parameedik palus mul arstidele öelda, et tal pole süstlaid ega valuvaigisteid. Meid viidi ühte kasarmusse, mis oli eraldatud haiglast väljakirjutatutele. Seal oli sadakond inimest, kes olid sõjast naasnud ja jäid pärast kogetut tegemata. Üks kokutas palju, ma nägin kahte mälukaotusega inimest, [ja] paljud inimesed jõid seal kõvasti ja jõid ära teenitud raha. Ma pidin saama ravi ja ostma ravimeid oma peenraha eest. Kaks kuud proovisin sõjaväest ravi saada: käisin prokuratuuris, käisin komandos, haigla juhataja juures ja kirjutasin presidendile. Otsustasin läbida sõjaväe-meditsiiniameti ja lahkuda [armeest] tervislikel põhjustel. Käskkirjas öeldi, et ma hoidun teenistusest kõrvale, ja saatis dokumendid prokuratuuri kriminaalasja algatamiseks. Nad kasutavad seda bluffi, et palju inimesi tagasi saata. Moraalist Vene sõjaväes Meil polnud moraalset õigust rünnata teist riiki, eriti kõige lähemaid inimesi. Kui see kõik algas, teadsin vähe inimesi, kes uskusid natsi ja pealegi tahtsid Ukraina vastu sõdida. Meil ei olnud vihkamist ja me ei pidanud ukrainlasi vaenlasteks. Suurem osa sõjaväest pole seal toimuvaga rahul. [Nad] ei ole rahul valitsuse ja oma komandöriga, Putini ja tema poliitikaga [ja] kaitseministriga, kes ei teeni sõjaväes. Me kõik oleme saanud paljude jõudude pantvangideks ja ma usun, et me oleme end ära haaranud. Me alustasime kohutavat sõda. Sõda, milles linnad hävitatakse ja mis viib laste, naiste ja vanurite surmani. https://meduza.io/en/feature/2022/08/12/we-had-no-moral-right-to-attack-another-country