Juozapas Streikus-Stumbrase (1923-1962) lõpusõnad NSV Liidu "kohtus I

Need on Leedu sissivõitleja Juozapas Streikus-Stumbrase (1923-1962) lõpusõnad NSV Liidu "kohtus", kus ta okupatsioonile vastupanu eest surma mõisteti. Väga oluline praeguse sõja valguses. 80 aastat ajalugu ei muutnud midagi. Kui viimane sõna anti, rääkis kaks tundi üks viimaseid Leedu partisane Juozas Streikus. Ta süüdistas. Ta ei kaitsnud ennast, ei eitanud midagi, isegi mitte ilmselgelt fabritseeritud süüdistusi. Kohtuniku küsimusele "Miks te tapsite Nõukogude kodanikke?" - Joozas vastas: "- Ma ei tapnud kedagi. Surmanuhtluse täitsime meie sõjaseisukorra alusel ja me ei karistanud nõukogude kodanikke, vaid reetureid. Me ei tulistanud kedagi, kes ei teeninud julgeolekut, 'ei reeda partisane, ei tapnud nende perekondi, ei põleta meie majad ja ei küüditanud meie kaasmaalasi Siberisse. Kas sa julged meid süüdistada? Milleks? Kas mina ja mu mehed tungisime Venemaa avarustesse, võib-olla pagendasime meie, leedulased, venelased asustamata põhjaliustikele? Äkki me ründasime sind, röövisime su maja? Sina tulid meie maale, vallutasid meie talud, muutsid paljud majad tuhaks, sina tulistasid meid. Me vaid pidasime vastu, kaitsesime oma maad, vabadust, olime sunnitud relva haarama. Ja mida sa ootasid? Sa tapad meid ja me peame vait olema nagu talled? Me teenime leiva oma kätega, me ei võta seda nõrgematelt. Ja sel ajal, kui me töötame, selga sirutamata, valmistate te relvi, röövite terveid riike, võtate inimestelt ära nende loodud kaubad. Jah, te orjastasite meid, keda teil ei õnnestunud tappa ja Siberisse pagendada, jäime vennaga viimasteks... metsa. Teised on juba tapetud, isegi nende kehad rüvetatud... Ja sa julged ikka veel meie üle kohut mõista? Millise õigusega? Öelge, kes andis teile õiguse meid surma mõista selle eest, et kaitsesime oma kodu, rahva kombeid? Ma tean, et sa tuled minuga toime, aga ma ütlen sulle – Leedu saab vabaks. Meie ohvrid, meie võitlus ei jää asjatuks ja Lenini maalid ei ripu igavesti Leedu kodude seintel. Ja meie trikoloor ikka tuhmub. Täna olete võimas, relvastatud, olete juba määranud surmaotsuse kogu Leedu rahvale, kuid teil ei õnnestu kunagi tappa meie armastust Leedu vastu, meie usku ja lootust punase katku üle elada, ellu jääda. Teie bolševism on meile võõras ja te ei suuda ühegi jõuga Leedu vaimu allutada. Inimesed kannatavad, võib-olla isegi täidavad teie korraldusi, täidavad teie juhiseid ja käsku, kuid nad ei aktsepteeri kunagi teie ideoloogiat, rahvas neab teid, keegi ei pöördu teie poole lugupidamisega. Tervet rahvast on võimalik sunniviisiliselt tummaks tööjõuks muuta, aga mitte selleks, et teie jõud meie hinge orjastavad. Te tapate meid, mõnitate kõike, mis on meile püha. Me kaitseme ennast ja see võitlus ei ole veel lõppenud ega lõpe Ažvinčia metsa viimase partisani surmaga. Meil oli õigus end kaitsta kõigi võimalike vahenditega. Okupeeritud, orjastatud ja mõrvatud rahval on alati õigus, olenemata sellest, milliseid kaitsevahendeid ta valib. Kas sa julged mind süüdistada relvaga kaklemises? Ilmselt lasin ma liiga vähe maha, ilmselt suri võõral maal liiga vähe okupante, kui end kaitsjate üle kohut mõista. Teie tõde põhineb valedel: isegi teie kindralite lubadused on valed. Kui vaba ma olin? Kaheks aastaks?.. Kas see oli vabadus, kui järgitakse iga su sammu, kuulatakse iga sõna? Kuid isegi selle kahe aasta jooksul ehitasin ma maju, elektrijaamu ja teie tapsite sel ajal ja tapate siiani. Isegi need, kes on juba relvad maha pannud, tapate isegi lüüasaamise korral. kes sa oled, ole vait? Kas teil pole midagi vastata? Siis ma vastan: teid tapavad teie enda valed, teie loodud sund ja saabub päev, mil Leedu elab taas nii, nagu suudab ja tahab. Selline päev tuleb, kuigi olete pool leedu rahvast juba ära tapnud. See on vabadus, mille sa tõid... See on moraal, mille sa tõid: vaadake oma sõdureid. Purjus röövlid! Kuidas nad kohtlevad meie süütuid inimesi? Loendage, mitu perekonda, mitu maja on teie kätega hävinud. Tuleb tund, mil teid neavad kõik rahvad, kelle olete orjastatud! Saabub aeg, mil teie üle kohut mõistetakse, mil peate inimkonnale ja ajaloole vastutama kuritegude eest, mida olete sooritanud orjastatud väikerahvaste vastu Kuhu sa paned oma relvad ja laiskuse, kui kogu maailm mõistab hukka sõjad, hävitab relvi? Usun – selline päev maa peal tuleb. Kuidas te siis õiglusele vastate? Jah, täna mõistad sa minu üle kohut, ma olen hukka mõistetud... Aga sinu üle mõistab tulevikus kohut kogu maailm. Kõigi teie iidolite ja kommunismi tugipunktidega. Isegi sõna kommunism muutub sõimusõnaks Võib-olla tuleb päev, mil te ise kohkute oma määrdunud põldude ja dehumaniseeritud kindralite nähes ning tunnete õudu, et olete loonud kohutava sõjamasina, mille üle olete nii uhke. Ja kui vähemalt üks teist on veel elus, siis ehk meenuvad teile viimase siin kuuldud Leedu partisani sõnad. Seepärast ütlen teile veel kord: Leedu ei sure minu surmaga. - Võitlesin auväärselt: pikali ei peksa, nagu ütleb meie rahvatarkus. Me ikka uskusime, et teie võitlus on auväärsem... Kahju, me mõistame aust erinevalt. Nüüd ma näen: me oleksime pidanud teisiti toimima, me kõik tõusime teie vastu kogu oma jõuga: mõistuse, vastupidavuse, vihkamise ja relvadega.