Refereering Ekspressist

Eesti rootslaste kogukonna üks liidreid, ärikonsultant Anders Hedman (50) ütleb, et Rootsi ettevõtjaid tõmbab Eestisse, sest siin pole suurt massi probleemseid sisserändajaid ega alamotiveeritud politseid.

Olete Eesti välisinvestorite nõukogu (FICE) president. Mis praegu toimub ühe Eesti välisinvestori peas?

Kõik loodavad, et Eesti jääb truuks praegusele majandus- ja maksupoliitikale, millele laoti vundament Mart Laari 1992. aasta esimese valitsuse ajal.

Arvatakse, et see ei vii meid edasi. On nõudlust muutuste järele.

Muutused oleks Eesti jaoks halvim variant. Osa inimesi Eestis tahaks jääda senistele majandusideedele truuks. Teised tahaksid liikuda Eestiga Põhjamaade teed, kuid see on väga ohtlik. Põhjala riigid tulevad praegu oma elatustasemega alla, meile vastu. Nii et kui tahame nendega ühes suunas minna, liigume koos kuristiku poole.

Mis mõttes Eesti kuristiku poole ihaleb?

Suurimaks ohuks on ametnikud. Balti riigid teevad paljudel tasanditel Põhjamaadega koostööd, näiteks Põhjamaade Ministrite Nõukogu raames. Sealt tuleb Eesti suunal rohkesti soovitusi, et võiksite teha nii ja naa – oleksite kõikidele eeskujuks, kui võimalikult palju uusi õigusakte Eestis üle võtaksite.

Eesti ametnikel on kihk olla priimus. Tublid.

Mart Laar vist kunagi ütles, et kui Brüssel tahab, et Eesti astuks kümme sammu, astuvad siinsed ametnikud kakskümmend.

On palju näiteid, kus Eesti seadused on tehtud rangemaks, kui Brüssel ette näeb või kui on naaberriikides.

Näiteks?

Näiteks huuletubaka müük on Eestis keelatud. Rootsi kauples selle õiguse välja Euroopa Liidu liikmeks astudes. Ka Soome oleks võinud selle erandi saada, kuid ametnikud ei hoolinud sellest. Hiljem veensid soomlased eestlasi, et ka siin tuleb võimalikud karmid reeglid kehtestada.

Nüüd ongi need reeglid karmimad kui isegi Soomes – Eestisse võid tuua vaid kümme karpi huuletubakat iseenda tarbeks. Ning pean ise iga kümne päeva tagant Stockholmis või vähemasti Tallinki laeval huuletubaka järel käima.

Kah asi, mille pärast muretseda.

Meie, rootslaste jaoks on see väga tüütu! Umbes sama, kui Rootsi keelustaks sealsetele väliseestlastele hapukapsa ja musta leiva, öeldes, et see rikub tervist. Huuletubakas on palju ohutum kui sigaretid ja kõik noored kasutavad seda. Rootsis on Euroopa madalaim kopsuvähi tase.

Olen Toompeal inimestele öelnud, et huuletubaka keelustamine oli loll samm. Nad on seal kui puuga pähe saanud: kas tõesti meie tegime selle keelu? Millal? – Eelmisel suvel! – Oi, ma ei teadnudki!

Eestis kasvas viimases kvartalis majandus 0,6 protsenti. Majanduses ei toimu midagi.

Ma pole nõus. Paljud äritegelased tahaksid Rootsist Eestisse kolida. Kolida mitte ainult oma tehaseid, vaid ka iseendid. Nautida õiglast maksusüsteemi. See on seotud ka Rootsi elu uute keerukustega: massiline sisseränne, jamad politseiga, laste õpitulemuste langus jne.

Heaoluühiskond...

Rootsi on maailmameister poliitilises korrektsuses ja vähemuste õiguste küsimuses: oleme ekstreemsed selliste näitajate poolest nagu nais-, võrd- ja homoõigused. Meie piirid on avatud sisserändajatele.

Mul muidu poleks selle vastu midagi – oleksin isegi uhke –, kuid on üks probleem: Rootsi sotsiaalsüsteem pole võimeline võtma vastu sadu tuhandeid inimesi kolmandatest riikidest, lubades neil mitte töötada.

Kui võrrelda Rootsit Suurbritannia või USAga, siis on neis riikides palju sisserännanuid, aga Rootsile meeldib sisserännupoliitika, mitte immigrandid ise. Teistes riikides on vastupidi.

Kui oled mehhiklane ja tuled Texasesse – unustame hetkeks ­Donald Trumpi – ja küsid seal tööd, siis ma teen sinust oma sulase: niidad muru, puhastad basseini, korrastad aeda. Su naine Maria koristab mu maja. Võib-olla pole te riigis päris legaalselt, kuid samm sammu haaval sulandute ühiskonda. Rootslane tahab tunda, et ta on õilis inimene, kes hoolitseb sõjapõgenike eest. Aga rootslane ei taha mingist „Mohammedist“ midagi kuulda! Elagu kusagil, kus teda pole näha, mitte mingil juhul naabruskonnas.

Stockholmis ja Malmös elab hulganisti „Mohammede“.

Meil on 17 suuremat nn no go tsooni, kuhu isegi politseinikud ei julge minna. Kus neid loobitakse kividega ja Molotovi kokteilidega, kus nende autod pannakse põlema.

Rootsi suurim probleem praegu on ülimalt alamotiveeritud politsei. Neile ei maksta normaalset palka, paljud mundrikandjad lahkuvad töölt.

Kahjuks lõhkus Rootsi juba 1960ndatel ka oma koolisüsteemi. Õpetajaamet pole enam austusväärne. Kannatanud on õpetajate kvaliteet ja maine.

Eesti läheb kahjuks sama teed. Ma ei saa aru, miks peaks keegi tahtma olla täna Eestis õpetaja 600eurose kuupalgaga, kui ärisektoris saab kerge vaevaga 1500 eurot.

Kus Rootsi ühiskond kõige rohkem keeb?

Täna käib äge võitlus feministide ja ultraliberaalide vahel. Viimased õigustavad rootslannasid käperdavaid moslemimehi. Väga paljud Rootsi naised on hirmul. Rünnakud noorte naiste vastu on suvel igapäevased: pannakse käsi rindadele või seeliku alla. Ja siis öeldakse, et nad peavad mõistma, et lühikest seelikut kandes solvavad ja provotseerivad nad ise moslemipoisse, kelle religioosseid tõekspidamisi tuleb austada.

Politsei on täiesti võimetu selliste juhtumitega tegelema.

Noored Rootsi moslemitüdrukud on harjunud uusi vabadusi nautima ega soovi kanda burkasid, niqab’e ega hiqab’e. Nad käivad Rootsi koolides ega taha elada fundamentalistlikult, nagu nende vanemad sageli ette kirjutavad.

Vanemad seevastu leiavad, et sellised lapsed rikuvad perekonna maine. Nii kukuvad paljud noored mosleminaised „täiesti juhuslikult“ 8–10korruseliste majade rõdudelt alla. Räägitakse enesetappudest, kuid tegelikult…

Kas Rootsi sulgub?

Kodusõda ei tule, kuid rootslased võtavad karmima joone: kui tahad meile elama tulla, jäta oma Lähis-Ida traditsioonid kus see ja teine ning hakka endale ise elatist teenima.

Teise maailmasõja ajal põgenesid eestlased, lätlased ja leedukad Rootsi. Esimesel päeval nad magasid ja korrastasid ennast. Teisel päeval registreeriti nad politseis, neid küsitleti ja neile anti uued riided. Kolmandal päeval tuli neil juba tööle hakata. Nad said Rootsi ühiskonnas suurepäraselt hakkama. Hiljem sulandusid sama hästi hästiharitud ungarlased, tšehhid, tšiillased, iraanlased jt. Kõik nad said kohe tööle ja võeti omaks. Kedagi ei häirinud kellegi erinev nahavärv. Kuid viimase kümne aasta jooksul on Rootsi võtnud kolmandatest riikidest kirjaoskamatuid ja väga kehva haridusega inimesi, kes ei ole moodsas ühiskonnas elamiseks valmis.

Kuna Eestis niisuguseid inimesi pole, kas see teeb meid Rootsi ettevõtjate silmis atraktiivseks?

Absoluutselt! Küsimus pole pagulaste arvus. Küsimus on selles, et inimesed saaksid endale elu- ja töökohad. Sellised inimesed ei lõhka pomme ega näperda naisi.

Kuidas turgutada Eesti majandust?

Eestist ei tohiks saada järjekordset igavat, suletud ja ülereguleeritud riiki, kus vorbitakse uusi seadusi ja piiranguid. See oleks suurim lollus!

Parem jätkake sama maksujoont ning näete, et varsti tulevad siia ettevõtted igalt poolt Euroopast. Eestil on Euroopa parim maksusüsteem. Inimeste suhtumine, ühiskond – midagi halba pole öelda. Teed on okei, infrastruktuur on okei, haiglad on ühed Euroopa parimad.

Lähed õhtul sõbraga välja ja sind ei röövitagi. Stockholmis maksad normaalse õhtusöögi eest 300 eurot ning kui tahad ka ühe šampanja juua, küsitakse 100 eurot lisaks. Eestis on arve sama asja eest 100–150 eurot. See on suur vahe.

Uudistest võib ridade vahelt lugeda, et Eesti on järgmine sõjatanner.

Ei, ei. Välisinvestoreid muidugi huvitavad sellised asjad, kuid hirmu ei tunne keegi. Vene rikastel on palju raha välismaa pankades. Kui Putin tõesti tahaks hakata hullu panema, teavad ameeriklased täpselt, milliseid nuppe vajutada.

Putini suurim probleem on sama, mis Jeltsinil oli 1999. aastal: keda saaks usaldada oma järeltulijaks? Vene traditsiooni kohaselt on võim selleks, et oma taskud maksimaalselt täita. Ning võimult lahkudes kindlustada, et sinu järeltulija ei hakkaks sind peedistama.

Miks eestlane teeb palju odavat tööd?

Minu arvates tuleksid Eestile kasuks siinsete inimeste eest võitlevad ametiühingud. Sest nõrk ameti­ühing tähendab, et palgad hoitakse kunstlikult madalad, kuigi tegelikult saaks maksta rohkem, investeerida tehnoloogiasse ning tõsta tööviljakust.

Näiteks Eestis on paljudel sekretärid. Nad keedavad kohvi, ajavad paberivärki jne. Enamasti on paigaldatud kohvimasinad, kust saad tassi kätte ühte nuppu vajutades.

Olin kunagi Eestis ühe firma tegevjuht. Mul oli 500 töötajat viies riigis, neist 120 Eestis. Laos töötas meil 50 naist, kes teenisid 600 eurot kuus. Mõtlesime, et peaks lao automatiseerima. Kuid siis kalkuleerisin: 10–15 naist peaksin ikkagi tööle jätma. Investeering oleks suur, tuleks veenda pankureid ja võtta laenu. Jõudsin järeldusele, et vanaviisi – nende 50 naisega – on lihtsam edasi minna.

Üldiselt ei ole väikese palga eest mõtet tööd teha. Tuleb ümber õppida.

Eesti ei vaja sadat tuhandet kirjaoskamatut Lähis-Idast. Pigem võtke sada tuhat hiinlasest ettevõtjat.

Ma juba näen neid tulemas, muide. Neil on paksud rahakotid ja nad tahavad investeerida – nagu norralased hakksid 1970ndatel naftaraha tööstusesse ja kinnisvarasse paigutama.

Aga ELi varisemisoht?

Briti referendum oli Euroopa Liidule väga hea äratuskell.

Mulle meeldib Euroopa Liit, kuid mitte selline sotsialistlik Euroopa Liit, mis meie igapäevaelu detailideni paika paneb, ütleb, millist tualettpaberit kasutada või kas ma tohin huuletubakat tarbida. Sotsiaaldemokraatia on mürgine! Selline Euroopa oleks Euroopa lõpp.

Kas rootslased usaldavad eestlasi?

Nendel rootslastel, kes elavad Eestis või on Eestis käinud, pole usaldusega mingeid probleeme.

Kuid enamik rootslasi pole eriti teadlikud. Viimase 25 aasta jooksul on rootslaste suhtumisele eestlastesse avaldanud suurimat negatiivset mõju Estonia katastroof 1994.aastal ning kahe Rootsi ametiühingutegelase mõrv 1991. aastal Tallinnas – pärast seda, kui vene neiud olid nad Viru hotellis mürgitanud, jäeti mehed keset talve paljaks röövituna prügimäele. Me arvame, et kõik rootslased on Eestis käinud, kuid tegelikult pole see nii. Üle lahe liiguvad kogu aeg samad näod. Pakun, et kõikidest rootslastest on Eestit külastanud võib-olla vaid iga kümnes.

Leidsite endale eestlannast naise.

Üldiselt on Eesti naised Rootsi meeste jaoks endiselt atraktiivsed. Kuid ma tean oma tutvusringkonnas jahmatavalt palju eestlannasid vanuses 50+, kes on kunagi saanud oma eksiga koos rikkaks, kuid siis on mees nad 28aastase vastu välja vahetanud. Elavad üksi, hulguvad mööda maailma ringi. Eestis pole nende jaoks kohaseid mehi.

Millist nõu annate Eestis rootslastele?

Ühel neist läksid Rootsis ärid allavett. Tema võimalused jäid napiks ja ta kolis väga kallist Stockholmist Eestisse. Nüüd elab vanalinna korteris, maksab 75ruutmeetrise korteri eest 600 eurot üüri. Stockholmis maksaks ta viis korda rohkem ja see käiks talle üle jõu.

Aitan rootslastel end Eestis sisse seada. Paljude asjadega saaksid nad ise hakkama, sest kõik on internetis olemas, kuid nad on liiga laisad. Mina teen neile Rootsi hinna ja see tundub neile normaalne.

Eestlased ei oska üldse müüa. Ka siinses restoranis soovitab teenindaja mulle kõige soodsamat rooga, selle asemel, et teenida oma tööandja huve ning soovitada mulle kõige kõrgema kasumimarginaaliga sööki!

Eestlastel on veel nõukogudeaegne mõtteviis, kus inimesed peavad hoolitsema teineteise mingisuguse ühishuvi eest. Äri tegemise mõttes on selline mõtteviis traagiline.

Nils Per Anders Hedman


•Näeb välja nagu Winston Churchilli teisik.

•Juhtinud ettevõtteid Skandinaviska Ledningsgruppen ja Sirowa Group, samuti Rootsi ja Prantsuse kaubanduskodasid Eestis ning Eesti välisinvestorite nõukogu FICE.

•Rotary International Tallinna klubi ning Eesti vanalinnas koos käiva Eesti rootslaste klubi president.

•Konsulteerib Rootsi ettevõtjaid oma firma Viggen Consulting alt.

•1990ndatel juhtis Põhjamaade Ministrite Nõukogu missiooni Peterburis. Hiljem töötas kaks aastat OSCE esimese sekretärina Tallinnas.

•Kandideerinud Rootsi Konservatiivse Partei nimekirjas Rootsi parlamenti Riksdagi