Öösel sain käsu (vis 26. juulil) kolonel Partsilt sõita Marienburgi suunas Põrata külani, kus saan meie osade ja vastase osade asetuse üle ning tegevuse kohta andmeid 2. polgu I pataljonist. Sõitsin läbi öö ja jõudsin kohale koidikul. Pataljoni ülema juures kuulsin, et nemadki ei tea täpsaid andmeid, sest luure pole veel tagasi. Viimaks luure tuli ja teatas, et vaenlane asub paar-kolm klm. eemal küla ees kaitsel ja on seal ennast tugevasti kindlustanud. Nüüd sõitsime välja koos jalameestega, et vaenlast viimaks tema seisukohtadelt välja lüüa. Eelmised 2. polgu osade katsed olid ebaõnnestunud. Edasi liikudes nägin künkalt, kuidas meie jalamehed liginesid vastase kaevikutele, kust keegi ei tulistanud. Osutus, et vaenlane oli auto sinnasõidu müra kuuldes jalga lasknud. Sõitsime Leimani suunas, kaasa võttes kapten Muraveiski käsutusest 20 m[eest] vist vasakul pool kiviteed tegutsevast Peipsi rannakaitsepataljonist, et eespool vallutatavatesse küladesse paigutada üksikuid poste soomusauto seljataguse tee julgestamiseks. Leimani küla oli samuti tühi ja külaelanikudelt-eestlastelt kuulsime, et vaevalt tund tagasi on kõik punased kesk hommikusööki taandunud. Kes nii ruttu ei jõudnud lahkuda, nagu seda nähtavasti sooviti, see saanud ratsameestelt nuudiga üle küüru. Sõitsime edasi kuni Misso sillani. Sild, mis nähtavasti petrooleumiga oli üle valatud, põles veel, kuigi kohati oli juba sisse langenud. Misso sild on kõrge teetammi tõttu paar sülda kõrge. Edasipääsu võimaluse loomiseks kavatsesime elanikkude abil teha mööda heinamaad üle madalakaldalise jõe, milles päälegi vähe vett, abisilla. Materjali lootsime saada ligiduses olevast lauavabrikust. Selgus aga, et vabrikus polnud materjali raasugi ja kui olekski olnud, siis poleks seda jätkunud soise heinamaa täitmiseks. Nii kadus pool päeva. Järsku avas vastane Misso kõrtsi rajooni, kus asus soomusauto, võrdlemisi täpsa patarei tule. Nähtavasti oli patareil, mis tulistas üle metsade Kivioru külast, meie asukohale võrdlemisi hea vaatlus. Ainult asjaolu, et auto oli kõrtsi varjus päästis ta hävimisest. Lõpuks pidime auto siiski tagasi tõmbama Pihkva poole üles mäeservale metsatukka. Kui patarei vaatlejad meid nähtavasti enam ei näinud, siis lõpetati tuli, mis oli väldanud ligemale 4 tundi. Punased olid meie Leimani rajoonis oleku ajal taandunud Pärtli külast üle Põnni, Preeksa Pulli järve taha. Neile järgnesid 2. polgu osad ja vasakult kiviteed vist rannakaitsepataljon. Et auto edasi ei saanud, siis pöördus ta Pihkva tagasi. Kus teised Pihkvasse sissetunginud soomusautod ("Toonela" ja "Kalewipoeg") tegutsesid, seda ei mäleta. Pihkvas sain käsu auto parvega üle jõe parvetada. Selleks tegime elanikkude kaasabil ja Pihkva linna inseneride juhatusel parve. Neljakandilise parve peale panime soomusauto ja baasi veoauto. Soomusauto raskust kandis parv hõlpsasti, kuid raske koormaga veoauto all vajus parv oma jalg maad vee alla. Küll siis Pihkva naised pildusid riste ja arvasid, et läheme kõige kupatusega põhja. Teisel kaldal pidime käsukohaselt kõik tänavad läbi sõitma, et elanikke meeleoluliselt mõjutada meie kasuks. Et vägesid Pihkvas oli vähe, siis oli paar tegevuseta päeva. Et Pihkva vallutamisele järgnenud päevadel meie väed asusid poolrõngana idapool Pihkvat, siis tuli "Wibuanega" teha toetusretki nii põhja, itta ja lõunasse. Et neid retki oli mitmeid, siis kõiki neid ei mäleta ja võin meelde tuletada ainult mõned tähtsamad, milliste kuupäevalist päritolu ka ei tea.
Üks esimestest väljasõitudest oli Krestõsse (suured haigemajad). Õhtul sõitsime välja Krestõsse ja sealt Tšerehhasse. Viimases külas oli soomusrongide dessant (kas "Kapten Irwelt" või rong nr. 3 - seda ei mäleta). Vastane oli ennast teisel pool jõge kindlustanud, kuid lahkus sealt lahinguta. Tšerehhas olime ööd. Teisel päeval sõitsime Krestõsse ja sealt edasi Petrogradi suunas. Paar kilomeetrit Petrogradi poole avas vaenlane paremalt poolt võsastikust ägeda tule. Avasime nende pihta tule liikumise pealt. Kolenasse liikusime koos soomusrongi dessandiga. Kui Kolenast pöördusime Fomkino peale, siis liitusime partisanidega. Enne Fomkino küla teekäänakut (kiviteelt) oli punastel vasakul tiival metsas vasakul pool kiviteed tugevad üksused, mis soomusauto tulega purustati. S. Fomkinos peatusime umbes 3 päeva. Partisanid võtsid seisukohad sisse, sest purustatud silla tõttu ei saanud soomusauto tegutseda ja viimase abita edasi minna polnud võimalik. Iga õhtul pimedas püüdsime silda parandada, kuid vaenlase silla peale suunatud tuli sundis iga kord sellest ettevõttest loobuma. Et siin tegevus takistatud oli, siis pöördusime
Krestõsse, mis oli meie väljasõitude stardiks.
Kord kõlistas mulle polkovnik Stojakin ja teatas, et punased on liini läbi murdnud ja hädaoht väga suur. Palus meid appi sõita. Enne Krestõt 1,5-2 klm. olid juba Põhjakorpuse osad maanteekraavis. Minu väljasõit tuli punastele ootamatult. Nende kaks roodu olid võtnud seisukohad Petrograd-Ostrovi kivitee idapoolsesse kraavi haigemajade ette. Soomusauto teekäänakule jõudes hüppasid nad välja ja langesid peaaegu kõik peale mõne üksiku, kes suutis jooksta haigemajade vahele. Öösel sai laveeritud Tšerehha ja Kolena vahet.
Kord, peale eelmist sündmust, sõitsime Fomkino külla, kus 1,5 päeva olime, ilma et silda oleksime saanud parandada. Ühel õhtul pimedas valmistasime ette pealetungimiseks koos partisanidega. Suure raginaga saime viimaks üle ja tungisime Kebi jõe sillani, mis ka oli purustatud. See tõke meie tegevust ei taksitanud, sest läksime partisanide abil lihtsalt jõest läbi. Lahing kestis öö läbi hommikuni, kuni saime Gorbuhhino küla oma kätte. Auto tuli teine päev Pihkva.
9. juunil tungisime "Wibuanega" Ostrovi ja "Pisuhännaga" Porhovi suunda. Et meil Porhovi suunas tegevust ei olnud, siis sõitsime "Pisuhännale" järgi. Gorbuhhino küla taga tuli meile vastu "Pisuhänd" ja tõi lahingliinilt seljatagusesse surmasaanud leitnant Lindemanni. Saatsin siit surunukeha hobusega Pihkva. Mõlemad soomusautod pöördusid tagasi ja sõitsid Zrjakovskaja Gora küla juure. Siin algas lahing vaenlasega, kes kindlustatud kaevikutest välja sai löödud. Sõitsime edasi Subova mõisa, sest Põhja-läänearmee 3. polk polkovnik Terentjevi juhatusel pidi meile
järgnema. Mõisas peatusime 5-6 tundi, kuid kedagi ei tulnud meile järgi. Et meie seljatagune ilmselt kaitseta oli jäetud, siis pöördusime tagasi. Mõisast 1,5-2 klm. tagasi sõites leidsime punased mäe vahel teed läbi kaevamas, mis sai meie poolt parandatud. Enne Lopatova teeristi mäe all kaevasid jällegi punased, kellede peale avasime tule, mis 17 punast maha niitis. Gorbuhhinosse jõudes selgus, et läänearmeelased pole mõtelnudki edasi liikuda ja Terentjev hädaldades seletas, et allüksustes polla ohvitsere, kes antud käsku oleks täitnud. Pihkvas vedeles neid igasuguste adjutantidena staapides külluses. Sõjaline "edu" peegeldus ainult müürilehtedes, mida Balahhovitš laskis üles kleepida ja mis pidid tõstma tema kui tulevase isevalitseja (kõigiti ilmnes, et ta seda mõtles) prestiiži Pihkva kodanikude silmis.
Pealetung Porhovi sihis koos kuperjanovlastega. Anti käsk Karamõševo jaama vallutamiseks. Tegevust algasime Gorbuhhinost. Lagendikul enne Lopatova küla saime viimati nimetatud külast tuld. Zrjakovskaja Gora ja Juhnova joonel oli vaenlane. Partisanid tulid tule all täiesti püsti peale, käigult tulistades. Lopatova küla vallutati. Kui pöördusime Karamõševo peale, siis võeti vangi rood punakaartlasi, kelledest pooled "vastuhakkamisel" maha lasti. Ellu jäetud punastelt võeti relvad ja sunniti "täiendusena" kaasa tulema. Läksime kuni Subova mõisani, kus Lopatova rajoonis koondunud partisanid jälle ahelikku paiskusid. Et tungida Karamõševo peale, auto sõitis ette. Punaste soomusrong tegutses Pihkva pool ja tõmbus aeglaselt tagasi. Kui auto jõudis üle raudtee, siis parajasti möödus soomusrong Karamõševo jaamast. Soomusrong avas esimesena tule, mille peale soomusauto kõikidest relvadest vastas. Järsku tõusis suitsusammas soomusrongi kohale ja oli ilmne, et üks karupüssi granaat oli süüdanud laskemoona vaguni. Et partisanid tungisid põhjast ja olid vist õige lähedal, siis tõmbus soomusrong üleni suitsu kattununa Porhovi poole ja kadus silmapiirilt. Õhtu tuli meid vahetama soomusauto "Kalewipoeg", sest "Wibuane" relvadest olid mitmed rikkes.
Peale remonti sõitsin 26. juulil üle Karamõševo Krjukova külla. Seal oli 6. polgu I pataljon kapten Jaaksoni juhatusel. Krjukova küla ees jõe kaldal olid 6. polgu postid. Punased asusid umbes 1,5 klm. kaugusel läänepool asuvas Slavkovitši külas ja selle joonel oleval mäeseljandikul. Kohe kavatsesime punaseid külastada. Slavkovitši küla peale pöördub läänest jõgi, mis küla kohal pöördub põhja järsu nurga all. Millegipärast on see järsk nurk ühendatud kanaliga. Kanalil olevast sillast kukkus soomusauto sisse. Et väljasõitmine sündis tagurpidi, siis auto relvikandev osa oli silmapiirilt üldse kadunud; ainult auto nina paistis veel välja.
Slavkovitši küla juures kraavi kukkumist kirjeldatakse ka R. Borgelini raamatus "Dannebrogi lipu all" (lk. 250-252).
Sealt nähtub, et "Wibuane" juht oli tol hetkel mitte J. Kendra vaid rootslane E. Lundborg (tema juhitav "Kalevipoeg" oli tol hetkel remondis) ning kõik mehed peale Lundborgi enda, tema tõlgi ja kuulipildur R. Treumundi panid esimese ehmatusega metsa punuma. Kendra mälestusi tuleb muidugui kõrvutada ka teiste allikatega. Nõnda osalenud "Wibuase" päästmises ühtlasi "Pisuhänd" ja "Wanapagan", mida Kendra ei maini.
Meie õnnetust nähes tulid punased Slavkovitši küla äärmistest majadest, mis umbes 100 sammu eemal olid, meile kallale. Et relvi kasutada ei saanud auto pealt, siis võtsime pealetungi vastu mahatõstetud Maksimi ja Madseniga ja lõime punased tagasi. Katsusime autot välja tõsta, kuid see meil ei õnnestunud. Pimeda tulekul tungis vastane suurte jõududega auto kallale. Et meie vastu panna ei jõudnud, siis roomasime minema kuulipildujaid kaasa võttes. Et kahur oli monteeritud soomusauto külge, siis seda meie kaasa tuua ei saanud ja langes punastele saagiks. Käisime kommunistidega vaheldumisi masina juures. Et auto lamas punastele lähedamal kui meile, siis nähtavasti lootsid nad teda ise päästa. Seda arvan selle pärast, et punastel oli Slavkovitšis võrdlemisi palju kahurväge, mille abil oleks võinud soomusauto pihuks ja puruks tampida. Kolmandal ööl õnnestus meil ehitada rakked auto alla ja kui auto oli juba teetasa tõstetud, siis panime mootori käima ja ise lükkasime tagant. Ainult mootoril vedada ei võinud selle pärast lasta, et siis oleks vast rebinud allaehitatud rakked maha. Heast meelest tõstsime mütsid auto tornist välja ja kisasime hurraa. Siis tulid kolm ahelikku punaseid rünnakule. Auto päästmise tööde ajal oli meil alati kuulipilduja kaasas ja nii ka nüüd sellest avasime pealetungijatele tule. Alles nüüd avati suurtükituli. Et alev oli patarei laskesuunal ees, siis sai ta lasta 1 klm. auto ette. Et ligemale lasta, selleks vähendas patarei kahurite tõstenurka ja sellest tingituna lasi alevi majad põlema, mis põlesid kuni õhtuni. Jõudsime õnnelikult Krjukovasse. Et auto radiaator kuulidega oli läbi lastud ja vett ei pidanud, siis sõitsime Pihkva remonti (2. augustil). Remonti tehti autodele Pihkvas Steini tehases. Stein ise elas perekonnaga Tartus ja ainult teenija oli jäetud korterite hooldajaks. Omaniku loal võisid autoülemad oma Pihkvas viibimisel mahajäetud korterit kasutada. Steini poolt olid määratud töölised, kes auto remonti läbi viisid. Meie poolt anti töölistele harilik sõduri toiudnorm, mis oli palju väärtuslikum kui raha tol ajal toiduainete puuduses siplevas linnas.
Pihkvas sain käsu Võdra küla alla sõita, sest teatati, et kalevalste 1 rood on sisse piiratud ja kolm punaste polku olla tunginud üle Velikaja kalevalste seljataga. Sõitsime Nejelova küla kaudu üle Boinitsa-Kislovo-Vorobjevo. Kui mets enne Võdrat lõppes, siis algas lagendik. Lagendikul sõites selgus olukord, sest kaks vaenlase kuulipildujat andsid paremalt poolt metsatukast meie peale tuld. Kui jõudsime Võdrast põhjapool oleva mäe tippu, siis selgines olukord veelgi. Kalevlased asusid Võdras. Vaenlased olid läbi Velikaja jõest tulnud umbes Babajeva rajoonis ja tungisid loode suunas kalevlastele selja taha. Kui kalevlased nägid neid selja tagant haaravaid ahelikke, siis pöördusid nad ümber ja jooksid Võdra külast tormi vaenlase ahelikkude peale. Sõitsime sekka. Tulistada saime ainult paremale, kuna vasakul võitlesid kalevlased punastega tääkidega. Punased said palju kannatada, kuigi kalevlaste kaotused polnud ka väiksed. Auto juurde toodi ise 14 haavatut, kes võitlusest väsinuina sinna samasse pikali viskasid. Nüüd tõmbusid kalevlased ööseks Velikaja põhjakaldale meäveerule, kaevusid. Autoga jäime valvele Võdra küla põhjaossa, et lõunaosas olevad punased ei saaks jõest üle tulla. Järgmisel päeval sõitsime Võdrast Gnilinosse, kust vastane meie tule all lahkus. Gnilinost meie edasi ei saanud, sest väikesel ojal olev sild oli lõhutud.
26. augustil tõime "Toonela" Fomkino küla juurest ja rikkiläinud veoauto Kolenast Pihkva, neid mõlemaid korraga "Wibuane" taha võttes. Peale seda saime ülesande valvata Pihkva-Moglino kiviteel, et võimaldada meie vägedele ohutut taandumist. Pihkva suurlinnas jõe äärde ja sillale seadsid Judenitši mehed kuulipildujad, mille otsad olid suunatud meie poole. Neil olnud kavatsus kinni pidada soomusrongi diviisi staapi ja meie taanduvaid osasid. Parts, ette nähes seda, pani "Wibuane" siia poole Velikaja jõge silla juure valvele ülesandega, et keegi ei saaks karistamatult kuulipildujast meie vägesid tulistada ja silda lõhkuda. Silla juures valvel olles sain käsu sõita Sergejevskaja uulitsale Balahhovitši staabi ette ja ära tuua Balahhovitši. Balahhovitš tuli ühes isikliku adjutandi Lipskiga välja, istus hobusele ja sõitis meiega koos tulema. Maja ümber olevad tunnimehed ei julgenud midagi teha. Jälle jäin silla juure valvele. Valvel olles 2 meest auto meeskonnast käisid teisel pool silda kuulipildujatega valvel olevate valgekaartlaste juures juttu ajamas ja tõid kogemata kaasa 2[-]3 Maksimi lukku, millised oli ajaviiteks välja koogitud valgekaartlaste kuulipildujatest ja millised meile marjaks ära kulusid tagavara lukkudena. Üks ristleja seisis ka silla juures. Kui kõik olid meie omadest Pihkvast lahkunud, siis sain Partsilt Moglino jaamast kirjaliku [käsu] tagasi tõmbumiseks ja nahksilla purustamiseks. Tõmbasime "Wibuanel" olevast saksa pommipildujast 6 pommi sillale, mis teda tublisti purustas. Seal olev laev võttis mõned silla osad sleppi ja viis minema Peipsi poole. Valgekaartlased ei võtnud midagi ette, ehkki autol oldi valmis nende tule mahasurumiseks. Sõitsime Moglinosse ja teel sinna tulistasime punaste eelosi, kes välja olid tunginud Pihkva-Moglino vahele kiviteele. Moglinost sõitsime Deševitsõ, kuhu jäime peatuma. Sääl joonel oligi meie kindlustatud positsioon. Sinna jäime peatuma kauemaks ajaks ja ainult enda lõbuks tegime väljasõite Moglino poole ja tulistasime teeäärseid külasid, kuhu punased harilikult koondusid. Kord sõitsin "Wibuanega" isegi Stanki külani. Olime kogu aeg soomusrongi diviisi käsutuses.
Teisel pealetungil Pihkvale sõitsime välja koos "Toonelaga". Ees sõitis viimane. Nejelovo kohal oleva mäeharjale jõudes võeti "Toonela" vanelase patarei ägeda tule alla ja oli sunnitud tagasi tõmbuma. Samal ajal mina tõmbusin Ostrovi suunda Nejelovo küla poole. Nejelovo küla ja Moglino jaama vahel oli Soomusrong nr. 2. Seal olevate soomusronglastega naljatasin ja lubasin sõita Pihkva preilidele külla. Järsku avas 2. patarei Ostrovi suunast Kislova ja Soinitsa rajoonis tule. Et mürsud kukkusid soomusrongile õige ligidale, siis hakkas viimane laveerima. Meie hüppasime ka masinasse ja tahtsime sõita vastase patareid vallutama. Kui olime jõudnud umbes1,5 klm. Bonitsa poole, siis soomusauto trepil seistes ja Kislovo, Boinitsa külade ees jooksvaid vaenlase jalamehi jaapani karabiinist tulistades sain mürsu killu pähe. Kukkusin maha ja seda, mis edasi juhtus, täpsalt ei mäleta. Mürsu killud olid otsa eest sisse tungides peatuma jäänud, kust nad Valgas taani haigemajas välja opereeriti.
25. novembril tulin haigemajast lahtise haavaga omal tahtel välja ja "Wahuri" ülemana sõitsin Irboskasse, kuhu jõudsime öösel. Seal olles oli minu käsutuses 13 küla elanikud. Seal olles oli paar väiksemat väljasõitu. Esimene kord siis, kui vaenlane läbi murdis Velje järve kohalt ja teine kord, kui ta läbi murdis Volkovo küla juures. Viimasel korral sai vaenlane laiali pekstud Volkova ja Belkova küla vahelisele soole. Irboskast tuilme ära 8. märtsil. 300 inimest, varustatuna tööriistadega s/r. sap. komandost, kaevasid teed. Sest saane kandev lumi ei kandnud s/autot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar