Lugu

Asi olla sündinud kusagil Rootsi-Norra piiripealses kommuunis seitsmekümnendatel. Umbes kümme aastat peale seda, kui mindi üle vasakpoolselt liikluselt parempoolsele. Juhtus nii, et maantee aeti otseks nagu niit ja mitmerealiseks. Avariide arv mitmekordistus, sest põhjapõdrad polnud taolise äkilise elumuutusega harjunud. Siis tehti eksperiment. Saamidele anti kätte tasuta moodsat fluorestseiinollust, et tõmmaku nad igal kevadel oma põtrade sarved helendama. Keegi ju karjas ikka kõige ees üle tee lippab, kelle kroon autotuledes helgib. Sest niikaua, kui riik eraldab pappi teeäärse loomatara ehituseks, olla see kindlaim vahend, et juhid neid igal juhul näevad. Autoõnnetuste arv selles piirkonnas aga kasvas veelgi. Eriti turistide hulgas. Sest uut sirget nööri mööda pannes arvasid nood, et nendega paralleelselt vihuvad teeääri mööda taldrikutel tulnukad. Nad jäid neid vahtima ja... panid täiesti sirgel teel kraavi või laupkokkupõrkesse. Eksperiment kukkus läbi, saamid said teist korda pappi, et saagigu oma loomadel sarved maha. Juhul, kui nad need kätte saavad. Ent värv, mis üle jäi, sobis väga hästi ka kodukatustele. Põdrad aga õppisid juba paari aastaga ära, kus maanteelõigul tasub üle tee kakerdada ja kus mitte.